Ka on oluline märkida, et nende tegevus tekitas laiemat huvi kõrvalseisjate poolt ja soovi neid järgida. Just see ongi hea vabatahtliku töö tunnuseks: inimeste isiklik kasvamine ja ühiskondlik huvi.
Seda arvamust ajendas mind kirjutama hiljuti Vooremaas avaldatud artikkel, mis käsitles Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilase Reili Liiveri uurimust noorukite alkoholitarbimise teemadel.
Riigiteadustes naiste ülekaal
Oli väga hea tunne lugeda, et Eesti areng on jõudnud selleni, et koolid hakkavad tasapisi mõtlema ka õpilaste sotsiaalsele aktiivsusele kui olulisele osale inimese arenguteel. Tänapäeval on sageli kuulda arutlustest teemal, et noored vajavad varakult kokkupuudet tehnikateadustega – nad ei oska valida edasiõppimiseks insenerierialasid, sest ei tea, mida need endast kujutavad.
Tegelikult kehtib sama ka ühiskonnateaduste kohta. Enamik noori inimesi, kes lähevad õppima majandust või õigusteadust, on teadlikud küll nende elualade tasuvusest, aga ei kujuta ette, milline võiks olla nende kohustus oma riigi ja rahva ees. Eks ole omaette näitaja seegi, et kui need kaks ühiskonnateaduste haru kõrvale jätta, siis valitseb riigiteadustes naiste ülekaal, sest neid tegevusalasid on peetud pigem alternatiivseteks valdkondadeks, mis sobivad naistele hariduse saamiseks.
Mehed on sellel alal haruldased erandid, kes satuvad seda tööd tegema pärast pikki eksirännakuid. Eriti on selline dissonants märgatav pedagoogikas.
Noor uurija on tihti tulemusrikkam
Selleks, et riik oleks tugev, on vaja motiveeritud, ühiskonnatundlikke ja isiklikult oma maa ja rahva tulevikust huvitatud kodanikke, kes on valmis õppima nii kodumaal kui ka teiste rahvaste kogemustest. Niisugused kodanikud saavad kasvada ainult siis, kui neile antakse võimalus ise uurida ja mõjutada neile olulisi kogukonna arengu suundi juba enne gümnaasiumi lõpetamist ja eriala valikut.
Oluline on, et igale õpilasele antakse temale jõukohaseid ja huvitavaid uurimisülesandeid. Hea juhendajapoolse teemavalikuga on alati võimalik leida see, mille kaudu ümbritsev elu saab noorele lähedasemaks, saades tema südameasjaks.
Noor inimene võib olla ka tihti tulemusrikkam uurija kui teadlane, sest tal on tihti tihedam kontakt uuritavaga ja tema positiivsus tõmbab inimesed kaasa.
Kuid kõige olulisem pole tulemus, vaid noorte osalus oma riigi arengus, seega ei tasu ära peljata ka osalusuuringuid ja heategevusprojekte, mis annavad uusi toimivaid lahendusi ja liigendavad ühiskonda.
Luua eeskujusid
Ma loodan, et mõni kool jõuab peatselt ka olukorrani, kus sotsiaalse suhte kujundamisest saab õppetöö üks sihipärane osa. Kuid kindlasti ei peaks noorte inimeste aktiviseerimine olema ainult kooli ülesandeks. Omavalitsus saab noortele suunatud aktiivse sotsiaalpoliitika kujundamisel kaasa lüüa eeskujude loomisega. Kõige lihtsam võimalus selleks on pidada sidet noorte inimestega, kes on riigiteadusi õppima läinud mujale, neid uuesti üles otsida, kutsudes osalema kohalikes õppeprojektides.
Väga hea näide selle kohta oli Lustiveres ja Adaveres toimunud ?timuri projekt?, millest võis lugeda Vooremaa artiklis ?Huvitavat ja kasulikku tegevust noortele?. Projekti vedajate Merle Karuksi ja Evi Rohtla kõrval andsid oma olulise panuse ka tudengid Siiri Aulsalu ja Liina Käsik. See projekt on tähelepanuväärne ka selle poolest, et ühendas mitmes vanuses noori tegelema ühe probleemiga ja omavahel mõtteid vahetama.
Kui aga küsida nüüd, kui paljud lugejatest neid kahe artiklit olid enne lugenud, siis ma julgen väita, et see arv on väga väike. Kahjuks on tihti nii, et head uudised ei jõua inimeste silma ette ja tihti ka üldse mitte leheveergudele.
Vabatahtlike töö jääb kajastamata
Sellel kevadel toimus Eesti Punase Risti kongress. Otsisin selle kohta mõnd artiklit ja pidin kurvastuseks tõdema, et ükski meediaväljaanne polnud seal käsitletud teemadest kirjutanud. Ometi on ju tegemist erakondade ja Kaitseliidu järel ühe suurema vabatahtlike ühenduse suursündmusega.
See on üsna tavapärane, et vabatahtlike endi poolt jääb nende töö kajastamata. Ka meedia huvi on üsna jahe. Tänavusuviste rabapõlengute ajal lipsas küll mitu korda läbi erinevate vabatahtlike ühenduste nimesid, aga seni pole kuskil ilmunud artikleid, kus mõni ajakirjandusväljaanne oleks teinud pikema loo mõnest taolise ühenduse liikmest. Kui paljud teist on kuulnud, et on olemas Heateo Sihtasutus ja Tartu Vabatahtlike Keskus, kes jagavad infot, millist tööd on võimalik vabatahtlikuna teha? Paljud teist teavad, mis päev on kodanikupäev või millal on rahvusvaheline vabatahtlike päev?
Kui riik tahab, et tema inimesed oleksid suure südamega ja hinnatud koostööpartnerid igal elualal, oleks riigi asi aidata levitada infot vabatahtlike tegevuse kohta ja aidata koolidel enam kasutada sotsiaalselt kaasavaid õppemeetodeid. See oleks jõukohane ka maavalitsustele.
Ilmar Pajumägi,
noorsootöötaja
