Jõgeval korraldatavate loodusõhtute märtsikuiseks külaliseks oli polaaruurija ja meteoroloog Timo Palo. 36-aastane Palo andis ligi nelja tunni jooksul ülevaate ühest oma elu suuremast seiklusest, 2012. aastal koos norralase Audun Tholfseniga ette võetud 72-päevasest retkest põhjapooluselt Teravmägedele, mille käigus sattusid mehed mitmel korral ka maailma suurima maismaakiskja saaklooma staatusse.
Timo Palo sõnul tekkis retke idee temal ja Tholfsenil juba 2009. aastal. Paar aastat varem olid kaks polaaruurijat kohtunud Põhja-Jäämerel triivinud prantslaste uurimislaeval Tara ning järgmisel aastal ületasid nad suuskadel idast läände Gröönimaa jääplatoo. “Meie vahel tekkis hea klapp ja kuuajane suusaretk näitas, et võime teineteist ka pikemalt välja kannatada,” lausus Palo.
Eeskujuks Nanseni Frami-retk
Eestlase ja norralase polaarretke inspiratsiooniallikaks oli legendaarne polaaruurija Fridtjof Nansen ja tema Frami-retk ning koos Hjalmar Johanseniga ette võetud suusaretk. Norralased lahkusid 1895. aastal Põhja-Jäämerel triivinud laevast põhjapooluse suunas, kuid raskete jääolude tõttu olid nad sunnitud 86. laiuskraadil eesmärgist loobuma ning maismaale ehk Franz Josephi maale tagasi pöörduma. “Nanseni päevikus oli aga kirjas, et kui neil oleks õnnestunud poolusele jõuda, oleksid nad tagasi pöördudes üritanud jõuda hoopis Teravmägedele, sest sealt oleksid nad eest leidnud inimesi,” ütles Timo Palo. “Haarasimegi kinni sellest teostamata jäänud võimalusest ja leidsime, et see oleks meie jaoks piisavalt ahvatlev, kuna seda ei olnud mitte keegi varem proovinud ning ainult inimjõul oli see marsruut siiani läbimata.”
Guinnessi rekordite raamatusse kantud polaarretkest on viimase kolme aasta jooksul meedias palju juttu olnud ning möödunud aastal ilmus sellest raamat “Jäine teekond: Omal jõul põhjapooluselt maismaale”. Mullu Eesti kahekümne viie kaunima raamatu hulka valitud trükis sisaldab üle 250 Arktikas tehtud foto ning kaalub umbes 2,5 kg. “”Ma ei tea, miks see nii on kujunenud, aga ilmselt retke raskusest tulenevalt “karistan” ma kuulajaid pikkade loengutega ning ka raamat ei tulnud sugugi mitte kergem,” lausus Palo. “Ju ma olen tahtnud panna sinna terakese retke raskust ja kannatlikkust, mis on polaaralade suuremaid voorusi.”
Inimesed saavad kannatada telkides
Esimesi jääkarude jälgi nägid rändurid juba üsna põhjapooluse lähedal, kuid esimesed kontaktid maailma suurima maismaakiskjaga tekkisid neil 83. laiuskraadil, paarisaja kilomeetri kaugusel lähimatest saartest. “Eriti isakarud on suured uitajad ja väga suurte vahemaade läbijad, aga põhjapooluse lähedusse satuvad nad harva, sest seal pole toitu. Jääkarude toitumisalad on põhiliselt siiski rannikupiirkondades,” lausus Palo.
“Mida enam lõuna poole me jõudsime, seda enam hakkasime nende jälgi nägema ja seda värskemaks need muutusid. Sellises piirkonnas liikudes, kus on olemas jääkaruoht, kujuneb välja n-ö kuklatunne: kui liigud üksi või oled grupis viimane, heidad aeg-ajalt pilgu selja taha, et kas keegi järele ei tule. Selline ohutunne tekib alateadlikult.”
Timo Palo sõnul kujutab jääkaru inimestele kõige suuremat ohtu siis, kui nad telgis viibivad. “Kõige õnnetumad juhused, kus inimesed on kannatada saanud, on ette tulnud just telkides. Siis on meie kõige arenenum meel ehk nägemismeel ära võetud. Haistmine on meil väga nõrk ja sellega me karude olemasolust aimu ei saa ning kuulmine on meil suhteliselt niru, eriti kõva tuulega, kui müra on palju. Jää peal on võimalik jääkaru näha ühe-kahe kilomeetri kauguselt ning loom on paremini nähtav pilvise ilmaga, sest päikesega tekivad varjud ja tugevad kontrastid.”
Nähtamatu ohu tõttu tuleb telgis olles rakendada ka täiendavaid turvameetmeid. “Algul kasutasime köitest, suusakeppidest ja suuskadest improviseeritud tara, mis oli telgiga ühendatud, hiljem võtsime kasutusele tõelise jääkarutara. See on maast 50 cm kõrgusel asuv nöörliin, mis on ühendatud signaalrakettidega,” ütles Palo.
Karude põhiline toit on viigerhülged
Lisaks olid mehed ka relvastatud. Kui tavaliselt võetakse jääkarudega kohtumiste puhuks kaasa vintpüss, siis Palol ja Tholfsenil oli kasutada revolver Magnum. “Revolver on kerge ja kompaktne,” selgitas Palo. “Varurelvana oli kaasas ka jahipüss, just selle eesmärgiga, et äkki tuleb ka meil endil hakata toitu hankima.”
Retke teises pooles, kuid kaasa võetud toiduvarud vähenema hakkasid, proovitigi hülgeid küttida. “Jääkarude põhiliseks toiduallikaks olevad viigerhülged on aga väga valvsad ning väga keeruline oli neile laskekaugusse saada. Kaks-kolm päeva üritasime küttimisega tegeleda, aga nägime, et kaotame sellega liiga palju aega ja me ei liigu sel ajal edasi. Andsime alla ja otsustasime, et kuni meil vähegi toitu on, sellele aega ei kuluta. Aga nagu Arktika vanasõna ütleb: kus on hülgeid, seal on ka jääkarusid.”
“Meie esimene kohtumine jääkaruga leidiski aset telgis, nagu me kõige rohkem kartnud olime,” rääkis Timo Palo. “Just sel õhtul otsustas Audun, et karutara on vaja täiendada, ning tõi selle telki. Telgi ümber ei olnud sel ööl midagi ja loomulikult oli karu kohe platsis. Õhtusöögi ajal kuulsime mingeid helisid ja kui Audun ventilatsiooniavast välja vaatas, nägi ta karu, kes oli meie varude kallal. Jooksime kisa ja relvadega telgist välja ning suutsime ta eemale hirmutada. Loom jäi siiski kannatlikult laagri ümber uitama ning paaril korral üritas uuesti läheneda. Magamisest suurt midagi välja ei tulnud, kuid lõpuks saime tast lahti. Jääkarude käitumine on alati väga ettearvamatu ja raske on ennustada, kuidas ta hirmutamisele reageerib. Kõik sõltub palju sellest, kas tal on olnud inimesega eelnevaid kokkupuuteid ja millised need on olnud.”
Pärast esimest kohtumist olid jääkarud igal päeval rännumeestele tüliks ning kokku kohati vähemalt kümmet jääkaru. Palo sõnul mõjus see väga kurnavalt. “Kui loom on öösel laagri läheduses, ei saa seetõttu magada ning kui kedagi ka ei olnud, siis hirmutunne oli sedavõrd suur, et uni oli väga kerge katkema,” nentis ta.
Šokeeriv kohtumine lahvanduse juures
Kohe järgmisel rännupäeval toimuski kõige šokeerivam kohtumine. “Märkasime teda suusatades ja esmalt jäi mulje, et loom eemaldub,” rääkis Timo Palo. “Lahvanduse äärde jõudes pakkisime suusavarustuse kokku ja võtsime aerud välja, et lahvandus ületada. Nägime, et karu on teisel pool vett ja tema käitumisest oli näha, et meie vastu on tekkinud uudishimu.”
“Jääkaru ei saa inimesejahtijaks pidada, ta on küll maismaa suurim kiskja ja ohtlik loom, aga ei saa öelda, et kui ta inimest näeb, siis teda ka kohe küttima asub. Suurem osa karusid läheneb inimesele uudishimust. Mõelge ise, millises keskkonnas ta elab, kui vähe siin lõhnasid on, kui palju siin üldse midagi näha on muud peale valge lume. Kui mingi võõras element sinna satub, pakub see loomulikult peremehele huvi.”
“Meil oli ka huvitav, võtsime kaamera välja ja jäime ootele,” jätkas Palo. “Karu hüppas vette ja hakkas meie poole ujuma. Pidasime teda uudishimulikuks loomaks ja ootasime, et tuleb lahvanduse serval välja ja kõnnib meie suunas, meie aga peletame ta eemale, kui tunneme, et olukord on liiga ohtlikuks muutunud. Ujumine ei olnud sirgjooneline, vaid ta ujus ühe jäätüki tagant teise taha laveerides, see tundus meile imeliku ja naljakana. Silmside oli temaga olemas, aga karu pööras pilgu kogu aeg ära ja tegi näo, nagu poleks tal meiega mingit asja. Lõpuks oli meie ees ja jäi lahvanduse serval hulpiva jäätüki taha meid piiluma. Äkki ta kadus ära, vaatasime teineteisele nõutult otsa ja püüdsime mööda serva kõrvale minna ja jäätüki taha vaadata, aga seal teda ei olnud. Alles sel hetkel käis peast läbi moment, mida olime eelnevalt näinud loodusfilmidest, kus jääkaru hüljest ründab. Hüljes on keset vett jääpangal, karu ujub lähemale, sukeldub vee alla ja üllatusmomendiga ründab hüljest.”
“Siis käis peast see nõks läbi, et pagan, meid jahitakse samamoodi nagu hüljest. Kui selle ära tabasime, astusime lahvanduse servalt kolm sammu tagasi ja oma süstade taha. Olime rünnakuks valmis, Audunil oli käes laetud revolver, minul raketipüstol ühes ja kaamera teises käes. Rünnak tuligi veest ning kuigi olime selle läbi näinud, toimus see kõik ikkagi nii ootamatult ja muljetavaldava kiirusega. Loom oli poole kerega veest väljas, käpad toetusid lahvanduse servale, kui Audun tulistas. Külmaverelise viikingina ei sihtinud ta karu pihta, vaid tegi hoiatuslasu tema ette, õnneks sellest ka piisas. Kahtlen, et teise lasu tegemiseks oleks aega olnud. Väga muljetavaldav oli see, kui kiiresti ta poole hüppe pealt ringi pööras ja tagasi lahvandusse prantsatas. See, kui kiiresti lihased nii suure massi puhul liiguvad, on hämmastav.”
Juhtunu järel oli karu hämmingus ja mehed šokis. “Olime endast väljas, vehkisime kätega, röökisime täiest kõrist ja lasksime kõigest, millest meil oli võimalik lasta. Lõpuks karu siiski taandus. See jäi meid painama kuni retke lõpuni. Kui oled ühel hetkel küti staatusest sattunud saaklooma staatusse, siis on see hoopis teistmoodi tunne ja olemine.”
Timo Palo sõnul kohtusid nad noore isakaruga. “Nad on ka kõige ohtlikumad, sest isakarudena on nad hulljulgemad ning valmis võtma toidu nimel riske. Samas on nad ise veel küllalt saamatud kütid, kuna nad on alles ema hoole alt vabanenud ja neil ei ole kütitmiseks veel väga palju kogemusi.”
MATI ALEV
