Lindsaludel on imeilus kodu Alasoo talu Vaiatus, kus elavad ka noorim poeg Jaanus ja minia Maie. Tütar Reet ja vanem poeg Margus elavad aga naaberkülas Koimulas. Alasoole paistavad ära isegi mõlemate kodude katused ja nagu Tiiu kinnitab, võib hea tahtmise korral poole tunni jooksul kõik oma lapsed üle vaadata. Lapsed on Tiiu ja Antsu suurim rõõm ja uhkus ning see, et nad kõik nii lähedal on, sobib neile väga. “Ei ole nad mingite kõrgete kohtade peal, aga tööd tahavad teha, maal elada ja üksteist hoiavad ka,” rõõmustab Ants. “Pole vahet, kas kasvatad ühte või kolme last, aga olen ikka mõelnud, et eks neid oleks võinud ka viis olla,” ütleb Tiiu ning tuletab meelde aega, kui lapsed väikesed olid. “Vanusevahe oli neil ju suhteliselt väike. Õueminekuga juhtuski vahel nii, et selleks ajaks, kui viimase riidesse said, oli esimene jõudnud juba püksi pissida,” naerab ta. Kodu on aga kõikide Lindsalude jaoks olnud ikka see turvapaik ja elujõu ammutamise koht, mis sellest, et kõik ühised aastad ei ole alati just kerged olnud. “Mul on vedanud, et olen tahtnud nii kodunt tööle minna kui ka töölt koju tulla,” tunnistab Tiiu, kes on nüüdseks Vaiatu kodust Tormasse veerand sajandi jagu aastaid tööle on käinud ja ühtsama ametit pidanud.
Maskott ja dinosaurus
Torma praegune vallavanem Riina Kull tunneb heameelt, et vallamajas on niisugune Tiiu, kes kõike teab ja kõiki tunneb, jagab asju ja on mitmeid vallavanemaidki üle elanud. “Meil lapsametnike järele vajadust pole, sellise kogemustepagasiga inimene on aga küll kuldaväärt,” tunnistab vallavanem.
Ega Tiiu ise igapäevaste asjade ajamisel muidu aastaid tähele ei panekski, aga kui oma lapse sündi tuleb juba registreerima mõni nendest, kelle enda nime ta kord sünniregistrisse kandis, siis küll. Ja siis ka, kui mõni noorematest ütleb, et on Tiiut vallamajaga terve oma elu seostanud. “Eks sa oledki juba nagu selle valla maskott,” laseb Ants seepeale laia naeru. “Ja mina olen see dinosaurus,” ütleb seepeale, et on ise juba kaheteistkümnendat aastat vallavolikogu liige. Paaril korral olevat ta küll ähvardanud asja katki jätta, aga pole seda siiski teinud. “See on juba nagu seenele minek. Mõtled küll, et ei lähe. Tuleb aeg kätte, lähed aga jälle,” teab Ants.
Ümbruskonnas rahvamehena tuntud ja tabava sõnaga Antsust sai mitmeks aastaks ka taasiseseisvuse aja esimene Vaiatu külavanem. Suuremaks ja olulisemaks ettevõtmiseks loeb ta enda jaoks küla 600. juubeli tähistamist. “Praegu on külavanem noorem ja kõvema sõnaga mees,” ütleb Ants. Antsul on aga käsil külavainu ja põhjalabürindi projekt. Väga palju ta sellest siiski rääkida ei taha. Ütleb vaid, et kui SAPARDi rahad peale saab ja asjadega valmis, siis võib vaatama tulla. Niipalju kõneleb siiski, et Vaiatu bussijaama tagusele platsile plaanitsetakse puid juurde istutada, sinna lõkkeplats rajada ja võib-olla ka mõningaid endisaegseid põllutööriistu vaatamiseks tuua. Ilmselt tuleb sinna ka Antsu idee kohaselt põllukividest laotud põhja labürint ehk 12-käiguline põhja spiraal, juba vanadest kultuuridest tuntud koht, kus inimene iseenesega olla saab. Ants on mõelnud ka teeviitadele ja muule sellisele. “Noh, et ka võõras, kes meie kanti satub, näeks, et siin ka mingid inimesed elavad,” viitab ta justkui muu seas ettevõtmise olulisemale mõttele.
“Ants on üldse üks ideede generaator,” tunnistab ka Tiiu. Ometi ei saa Tiiu siiski Antsule meelde tuletamata jätta asjaolu, et oma kiviaia peaks ikka kodus enne suurte projektide alustamist lõpuni tegema.
Maksimalist ja küünik
Ants, kes on sündinud ja kasvanud Läänemaal Taeblas, tsiteerib omakandi meest Ants Laikmaad: “See maa on kehvalt kaunis ja raskelt ilus”. Et Läänemaa ilu lahutamatu osa moodustavad ka kiviaiad, tundis Ants neist Kesk-Eestis elades puudust ning ei saanud enne rahu, kui oli otsustanud hakata Alasoolegi kiviaeda rajama. Nüüd ongi seda siin juba üksjagu ja tuleb aina juurde. Nagu Ants aeg-ajalt ikka öelda armastab, on kõige hullem loom ilmas iseloom ja kõige hirmsam arvamus eelarvamus. Oma iseloomu üheks olulisemaks jooneks peab ta maksimalismi. Seda kinnitab ka Tiiu: “Kui Ants midagi ette võtab, siis ikka palju ja põhjalikult.” Isegi kui ta ahjupraadi teeb, siis kohe hästi suures koguses, kui midagi maha istutab, siis ikka võimalikult rohkem jne. Mis aga eelarvamustesse puutub, siis neid ei tea Ants endal olevat. Ta on ikka tahtnud kõiges ise veenduda, asju uurida ja järele proovida. Nii on ta näiteks kasvatanud roose, mida vahepeal oli olnud 43 sorti, siis hakkas ta kasvatama erinevat sorti ploome ning praegu on neid Alasool kahekümne sordi ringis. Kui talus kuus aastat tagasi lehmi peeti, siis oli see ka eliitkari jne.
Üsna suureks maksimalistiks võib Antsu lugeda ka inimsuhetes ja hobides. Lauslolluse ja tuimuse vastu põrkudes võib temas koduste arvates ehk isegi küünilisus välja lüüa, milles küll harilikult lausa pahatahtlikkust ei ole. Seda silmas pidades kinkisid poeg ja minia isale jõuludeks “Küüniku sõnaraamatu”. Kartus, et ta selle peale solvuda võiks, oli igatahes täiesti ilmaaegne. Praegu on see raamat kindlalt üks Antsu lemmikraamatutest.
Raamatu- ja mälumänguhaigus
“Oleks mu mälu praegu selline, nagu kolmkümmend viis aastat tagasi,” õhkab Ants, kes on alati olnud suur mälumänguhuviline. Juba tehnikumis õppides koostas ta mälumänguküsimusi, kolhoosi ajal korraldas samuti mälumängu Külakilb. “Praegu on mul konnamälu ? kolm sekundit ja juba läinud. Aga vähemalt tean, kust midagi leida,” naerab ta. Tegelikult hiilgab ta praegugi oma laialdaste teadmistega ja võib peast tsiteerida katkendeid oma arvukatest lemmikraamatutest. TV 3 miljonimängu küsimustele vastamine pole tema jaoks vähemasti mingit raskust tekitanud. Nüüd ta pole seda saadet siiski tükk aega vaadanud ? sestpeale, kui nägi, kuidas mõni mängija juba esimeste küsimustega kimpu jäi. Tal sai lihtsalt süda täis.
Eriti armastab Ants filosoofilist laadi raamatuid. Aforismid on teda huvitanud küll kogu elu, aga nüüd olevat need teda järjest enam köitma hakanud. Ilukirjandust ta ei loe, kui, siis näiteks Tammsaarelt mõne koha või midagi seesugust. “Olen mõelnud, et sirviks või huvi pärast neid Kendereid ja Rakkeid, aga pole selleni jõudnud, ma ei usalda neid,” arutleb Ants.
Mõne eriti haruldase ja ihaldusväärse raamatu on Ants võimaldanud ise endale juubelikingiks. Nagu Wilhelm Frangeli “Bosch” 40. sünnipäevaks ja entsüklopeedia sõnaraamatu 45. sünnipäevaks.
Juba mõnda aega ütleb ta olevat edasi lükanud iseendale antud lubadust hakata laste ja lastelaste jaoks aegadest ja inimestest mälestusi kirja panema. “Nagu Samuel Vesipruul ütles, on just kõige raskem see esimene lause ja vaat seda lauset mul praegu veel pole,” ütleb ta.
Oleks nagu eile olnud
Tänavu 4. aprillil saab kolmkümmend neli aastat Tiiu ja Antsu pulmadest ja mõlemate arvates tundub, et see oli nagu alles eile. “Saatus on juhuste jada,” ütleb Ants nende kokkusaamist ja kooselu silmas pidades. Igatahes tulid nad pärast alguses Puurmani elama asumist õige varsti Alasoole. Margus oli siis 10-kuune ning Reet ja Jaanus polnud veel sündinudki. Siin ehitati Tiiu kodumaja endisest poole suuremaks. Ants oli EPA lõpetanud agronoomina. Kaks kursust samas teaduskonnas oli enne abiellumist seljataga ka Tiiul. Agronoomi temast siiski ei saanud. “Agronoomia kui tegevusala ja teadus on sellega kahtlemata võitnud,” aasib Ants nüüd tagantjärele. Seda aga, et kolhoosi agronoomiamet pole mingi naisterahva ala, on ta ka tõemeeli alati arvanud.
Siis, kui lapsed olid alles väikesed, jäi pereisa rängalt haigeks, nii et arstid ei andnud talle elulootustki. Lapsed, Tiiu ja iseenda suur tahtejõud aitasid ta lõpuks elule. Ainult et pikast sirgest mehest sai sestpeale hulga lühem mees. Antsu arvates pole see asi nüüd enam kõneväärt. Ise ei põe ta seda ammu ja nende jaoks, kes Antsu tunnevad, on ta tark, särav ja vaimukas inimene, kellega kohtudes ja vesteldes füüsiline puue lihtsalt olematuks muutub.
See-eest on Antsul tahtmatult õnnestunud testida mõningate asutuste väikseid ametnikke, kes kepi najal sisse astunut pole isegi elementaarse viisakusavalduse vääriliseks pidanud, tooli pakkumisest kõnelemata. Ants on asja siis enda jaoks paika pannud nii: “Lihtrahvas on ilmselt selle ametnikuhinge jaoks, mitte vastupidi. Kusagil on öeldud, et tühisele inimesele kõrgel positsioonil paistab inimene ülevalt väike ja eks altpoolt vaadates on tema ju ka väike.”
Kuigi mõlemad Lindsalud on sündinud ühel aastal ja Kaalude tähtkujus, on Tiiu sünnipäev siiski kümme päeva varem. “Elan endast vanema naisega ja pean tema sõna kuulama,” on see tihtipeale andnud põhjust nalja visata ja siis kannab Ants harilikult ette lõigu ühest oma lemmikraamatust Will Durant “Ajaloo suurkujud”: “Mees on naise viimane koduloom, kes kohanes tsiviliseeritud eluga ainult osaliselt ja vastumeelselt.
Kui aga Ants toob kodus teisest toast välja ühe erakordse karika, lööb ta nägu siirast heameelest särama kui päike. Selgub, et talu noorperemees Jaanus on selle oma käsutusse saanud suvel Väätsal peetud künnivõistluselt. Kolmkümmend aastat liikunud karikale on graveeritud kuulsate meisterkündjate nimed, kes selle varem enda kätte võitnud, Elmar Veskist alates. “On ikka hea meel küll, kui selline asi oma lapse kätte tuleb,” tunnistab Ants ning see pole hoopiski mitte temale muidu omane vigurijutt.
VAIKE KÄOSAAR
