Tiit Saar: ettevõtte rajamise pisik on minus alati olnud

Puit-Profiili juhataja Tiit Saar on käivitanud nüüdseks edukaks ettevõtteks arenenud liimpuitu tootva firma.

Tiit Saare sõnul möödusid tema lapsepõlveaastad Põltsamaal nii, nagu tollastel poistel ikka. “Ronisime garaažikatustel, turnisime õunapuude otsas, mängisime poiste mänge.“ Talle on hästi meelde jäänud Põltsamaal Veski tänava koolihoone kõrval asunud kõrge võrkaiaga piiratud ala, kus aedikus metskitsed ringi jooksid ja kuhu neile lausa majagi oli ehitatud.

“Käisime seal emaga jalutamas. Mina ja minust poolteist aastat noorem õde ema käekõrval, minust neli aastat noorem vend alles vankris. Vend elab praegugi Põltsamaal ja töötab firmas vahetuse juhina. Õest sai hambaarst ning temal on Tallinnas oma hambaravikabinet.”
 
Eelistas sporti

i
Kooliteed alustas Tiit Saar Põltsamaal, siis veel Lille tänava koolihoones. Vahepeal valmis Lille tänava koolihoone juurdeehitis ning selleski koolimajas jõudis ta paar aastat  õppida. Vanemas kooliastmes jätkusid Tiit Saare õpingud Veski tänava koolimajas.

“Olin kooli ajal elav ja võib-olla natuke ulakaski poiss. Samas valitses siis koolis range kord. Tänutundega meenutan õpetaja Vaike Juhkamit, kes oli minu esimene klassijuhataja ja kelle roll minu  kujunemisel oli märkimisväärne, tunnistas ettevõtja.

Lisaks õppetööle lõi Tiit Saar kaasa ka koolivälistes ettevõtmistes. Esimestel kooliaastatel paelus teda rohkem kergejõustik, ta on trenni teinud Põltsamaa kooli vilistlastele tuntud endiste kehalise kasvatuse õpetajate Mart Kursi ja Jaan Pageli käe all. Praeguse Jõgevamaa spordiliidu Kalju juhi ning Põltsamaa linnavolikogu liikme Uno Valdmetsa juhendamisel mängis praegune firmajuht Tiit Saar käsipalli kuni kooli lõpetamiseni.
 
Nooti oskab lugeda

i
Oktoobrilaps ja pioneergi on Tiit Saar olnud ning samuti on ta komsomoli ridadesse kuulunud. “Ma ei mõista neid targutavaid tegelasi, kes heidavad inimestele ette tollastesse noorteorganisatsioonidesse kuulumist. Noortele tähendasid sellised organisatsioonid ju suviseid laagreid, ühiseid ettevõtmisi ja eakaaslastega suhtlemist. Parteipoliitika ja ideoloogia noorte jaoks tähendust ei omanud,” tunnistas mees.

Ta jõudis mõned aastad ka muusikakoolis trompetit õppida. “Muusikakooli  sattusin liiga hilja, viienda-kuuenda klassi õpilasena. Ega mul erilist muusikaannet polnud ja muud huvid köitsid ilmselt rohkem ning nii see kool lõpetamata jäigi. Sellegipoolest on mul muusikakooli päevist väga toredaid mälestusi, kahju siiski, et ei lõpetanud. Nooti oskan ma küll veel natuke  lugeda,” lisas ta. 

i
“Koolis olin ma hinnete poolest päris tugev. Läbinisti viieline polnud ka esimeses klassis, aga  keskkooli lõpetasin sellegipoolest neljade-viitega. Samas tuleb tunnistada, et muutusin koolis veidike laisaks. Tõsine õpiharjumus tuli tagasi alles ülikoolis.”

 i
Tihe konkurents sundis pingutama

i
“Ma polnud keskkooli päevil veel valmis otsustama, kelleks saada tahan,” rääkis Tiit, kelle isa on  ehitusinsener. Küllap oli tema eeskujul oma osa selles, et noormees Tallinna Polütehnilisse Instituuti ehitust õppima asus. Oma osa eriala valikul oli sellelgi, et juba keskkooli päevil meeldisid talle  rohkem reaalained. Tsiviilehituse eriala ühele kohale  konkureeris päris mitu kandidaati.

i
Paaril-kolmel esimesel ülikooliaastal tuli tegelda peamiselt reaalainete õppimisega. Erialaained, mis rohkem huvi pakkusid, algasid alles neljandal kursusel. Tudengielu juurde kuulus loomulikult ka ühiselamu, kus tehti nalja ja lõõgastuti. Võrreldes praeguse ajaga,  oli üliõpilaste  kooliväline elu aktiivsem ja lustakam. Nüüd eelkõige õpitakse ja paljud  käivad kooli kõrvalt tööl. Toona see nii ei olnud.

Teise kursuse lõpetamise järel tuli Tiit Saarel minna aastaks Nõukogude Armeesse aega teenima. Teenistuse ajal juhtus aga, et tudengid vabastati sõjaväekohustusest ja sõjaväkke võetud saadeti  järgmise kooliaasta alguseks kooli tagasi. Tagasi tulles sattus ta õppima suurele kursusele.

“See tähendas, et kõikidel tuli oma eksistentsi eest kõvasti võidelda. Eks koolil oli juba ette teada, et umbes pool kursusest  tuleb vähemaks “harvendada”. Suutsin selles võitluses peale jääda ja 1993. aastal TPI lõpetada.”
 
Soov luua oma ettevõte

i
Kui Tiit Saar TPI diplomi omanikuks sai, jõudsid kätte pöördelised ajad ning Eesti sai taas iseseisvaks riigiks. Paraku tähendas see noorele ülikooli lõpetajale olukorda, kus polnud tööd ega raha. “Inimesed olid siis äärmiselt leplikud. Praegu,  kus samuti tööd napib ja raha on vähe, on inimeste nõudmised elule tunduvalt kõrgemad,” tõdes ta.

Oli just talude tekkimise aeg ja Tiit Saarel kui diplomeeritud inseneril õnnestus asuda koostama lihtsamate taluhoonete projekte. Tema projekteeritud masinakuure, lautu ja teisi hooneid võib leida mitmelt poolt Jõgevamaalt. “Minu esimeseks töökohaks oli väike projekteerimisbüroo Jõgeval. Pärast lühiajalist töötamist seal kutsuti mind 1994. aastal tööle firmasse Puhu-Puit. See loodi Põltsamaal Puhu-Ristis asunud Jõgeva KEK-i endise puidutööstuse asemele. Alguses kutsuti mind sinna meistriks, aga peagi tuli ka juhataja kohuseid täitma asuda.  Puhu-Puidus töötades sain oma esimesed ettevõtte juhtimise kogemused ja tänu juhatuse esimehena töötanud  Hendrik Allsaare  toetusele õnnestus meil sellele kompleksile ka elu sisse saada,” meenutas Tiit Saar.

Vahepeal omanikke vahetanud firma kannab praegu nime Green Window.

“Oma ettevõtte loomise pisik oli mul ilmselt kusagil olemas ja kuna Puhu-Puidus ei leidnud omanikud seda õiget visiooni, mille nimel töötada, asutasin 1994. aasta sügisel oma ettevõtte. Alguses kandis see nime Sarmet, aga seoses  äriregistri loomisega tuli ettevõte ümber nimetada ja nii sai firma uueks nimeks Puit-Profiil,” rääkis Tiit Saar. Oma firma loomisega oli noorel ettevõtlikul mehel õnne selles mõttes, et Põltsamaa linnaga piirnevas Mällikvere külas oli endine kolhoosi puidutöökoda tühjaks jäänud. Seadmeid seal paraku enam sees ei olnud.

“Hoone oli kunagisele omanikule tagastatud, kuid temal ei olnud sellega mingeid plaane. Võtsin töökojahoone rendile ja muretsesin sinna ka lihtsamad nõukogude päritolu puutööseadmed. Tegelikult tuli mul samal ajal Puhu-Puitu uuele juhile üle anda ja renditud puidutöökojaga tegelesin töövälisel ajal,” meenutas ettevõtja. 


 Mällikvere vanas töökojas tegutseti mitu aastat, aga ettevõte vajas laiendamist ja renditud hoones polnud enam tootmise arendamisega edasi minna võimalik.  2000. aastal osteti Põltsamaa linnas  majandusühistule kuulunud taaraladu. Nii soetati firmale hea asukohaga krunt koos hoone karkassiga ja sealt sai alguse põltsamaalastele tuntud firma Puit-Profiil.

Perekond väga oluline

i
Oma tulevase abikaasa Tiinaga tutvus Tiit juba keskkoolis. “Tiina õppis siis üheteistkümnendas ja mina üheksandas klassis. Abiellusime 1989. aastal pärast seda, kui ma sõjaväest tagasi sain ja ülikooli tagasi läksin,” rääkis mees. Aasta pärast abiellumist sündis perre esimene tütar Sigrid, nii et viimasel kahel instituudiaastal oli Tiit juba lapsevanem. Tütar Sirli sündis 1995. aastal. Firma ülesehitamine käis laste kasvatamise kõrvalt. “Abikaasa Tiina on töötanud pidevalt minuga koos ja tegutseb siin ettevõttes praegugi,” ütles Tiit.

Alguses elas noor pere mõnda aega Tiidu isa majas, seejärel mõned aastad Tiina vanavanemate juures hoovimajas. Hiljem, Puhu-Puidus töötades ostis pere endale korteri Põltsamaal Marja tänaval asuvasse suurde majja.  Soov päris oma maja ehitada oli perepeal alati olnud ja krundi, kuhu oma kodu rajada, oli ta juba aastaid tagasi hankinud . Maja ehitamiseni jõuti ettevõtte arendamise kõrvalt alles 2006. aastal. Tiit on koos abikaasa Tiinaga maja ehitamisse palju aega ja vaeva panustanud. “Kahel maja ehitamise aastal sai  firma kõrvalt ehk tavapärasest rohkem aega “näpatud”. Muidu on ikka nii, et ega sellist eraldi isiklikku elu nagu polegi, terve pere elab rohkem firmaelu. Arvan, et ükski eraettevõtja ei saa elada nii, et lülitab ennast pärast tööpäeva lõppu tööst täielikult välja. Tööpäev kulub ettevõttes elu korraldamisele ja väljaspool tööpäeva tegelen pikemaajaliste plaanide ning ettevõtte arenguvisiooniga,” rääkis Tiit.
 
Eelistab aktiivset puhkust

i
Tiit Saar tegeleb talvel mäesuusatamisega, suvel matkamisega. Mehe sõnul on mäesuusatamise näol tegemist justkui haigusega, millest on äärmiselt raske vabaneda.  “Oleme koos perega teinud läbi ka paar pikka automatka läbi Euroopa riikide. Hispaaniasse ja Portugali pole küll välja sõitnud, kuid Saksamaal, Prantsusmaal, Šveitsis, Belgias,  Itaalias ja Horvaatias oleme käinud,” lausus ta. Reisihimulise ettevõtja sõnul eeldab niisugune pikk automatk pikemat planeerimist ja seda saab ette võtta ikka ainult suvepuhkuse ajal. Samas on reisid olnud nii temale endale kui pereliikmetele väga meeldivad. Abikaasaga on käidud ka lennureisidel,  matkatud seljakotiga Lapimaa avarustes ja sõidetud kanuuga paljudel jõgedel.

“Ameerika Ühendriikides olen samuti käinud, külastasin New Yorki, Bostonit ja Washingtoni piirkonda. Pean tunnistama, et kustumatut elamust see riik mulle ei jätnud ja väga sinna tagasi ei kipu,” tunnistas rännuhuviline mees. Tänavu ta  pikemale reisile minna ei plaani, sest firmas on käsil ulatuslikum arendustegevus.

“Maailmas on palju paiku, kuhu tahaks minna. Ehk jõuab sinna kunagi tulevikus. Kui igapäevatöö liialt suruma hakkab, siis lihtsalt tuleb leida aega ja võimalusi  end laadida. Minu jaoks on heaks teraapiaks tervisesport. Talvel käin enamasti spordisaalis trenni tegemas, suvel sõidan meeleldi jalgrattaga või rulluiskudega, ” rääkis Tiit.
 
Usub pankade tarkusse

“Meie ettevõtete praegune tootlikkuse tase pole nii kõrge, et saaksime palku tõsta sellisel määral, mis peataks inimeste Eestist mujale tööle minemise. Kogu elatustaseme tõus on seotud tootlikkuse kasvuga ja väljaspool töötavad inimesed suruvad lisaks palkade kasvule tagant ka tootlikkuse kasvu. Kui me buumi ajal milleski üle pingutasime, siis nüüd tuleb selle eest lõivu maksta. Me peame endale aru andma, et ega üle oma varju ikka ei hüppa. Minu arvates oleme me oma arengutaseme poolest viie aasta pärast juba mõnedest  Euroopa riikidest ette jõudmas  Selleks, et järgmine majanduskriis meid nii valusalt ei lööks, peame ajama targemat laenupoliitikat. Ma ei usu selles mõttes eriti inimeste tarkusse, küll loodan siinkohal pankade tarkusele. Inimeste puhul usun aga eestlase jonnakusse ja töökusse ning püüdesse naabrist parem olla. Tänu nendele omadustele meie rahvas ja keel veel alles ongi,” arutles Tiit Saar.

Tiit Saare elukäik

Sündis 1969. aastal Põltsamaal

*Lapsepõlvekodu asus Tartu maantee äärses kortermajas, kust koliti Tallinna-Tartu maantee äärde, Lillevere elamurajooni korterelamusse

*Kooliteed alustas Põltsamaal Lille tänava koolihoones

*Esimestel kooliaastatel paelus teda rohkem kergejõustik, treenis Mart Kursi ja Jaan Pageli käe all

*Praeguse Jõgevamaa spordiliidu Kalju juhi Uno Valdmetsa juhendamisel mängis kuni kooli lõpetamiseni käsipalli

*Õppis ka muusikakoolis trompetit

*On olnud oktoobrilaps, pioneer ja kommunistlik noor

*Õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis ehitust

*Teise kursuse lõpetamise järel tuli minna aastaks nõukogude armeesse aega teenima.

*Lõpetas instituudi 1993. aastal

*Esimeseks töökohaks sai väike projektibüroo Jõgeval

*1994. aastal kutsuti tööle Põltsamaal Puhu-Ristis loodud firmasse Puhu-Puit, kus oli esialgu meister ja hiljem firma juhataja

*1994. aasta sügisel asutas oma ettevõtte nimega Sarmet

*Praegu kannab liimpuitu tootev firma nime Puit-Profiil

*Abiellus 1989. aastal

*Peres tütred Sigrid ja Sirli

*Abikaasa Tiina on töötanud pidevalt Tiiduga koos ja tegutseb ettevõttes praegugi

*Oma maja hakkas pere ehitama 2006. aastal

i

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus