Loodusemehe Tiit Leito uus raamat on metsadest. Fotoraamatut “Eesti metsad” on uudistajal raske käest panna, sest autori kirjutatud tekstid ning koos kunstnik Peeter Lauritsaga kokku seatud pildirida lummavad nii tundelist kui ka asisemat lugejat.
Pealegi, kakskeelne on kõvakaaneline kaunitar ka. Riigimetsa Majandamise Keskuse rahaline tugi on selle raamatu puhul läinud kindlasti õigesse kohta.
Leitoga on asi kindel ja korduvalt läbi proovitud. Tema raamatud on alati mitmel moel abiks – kirjutad sa siis jutlust või mõnda peenemat kirjatööd, püüad maailma heitlikkuses end taas tasakaalu seada või hoopis ootad uut teadmist. Või tahad mõtet virgutada. Või lihtsalt rajalt veidikeseks kõrvale astuda. Või kiljuda rõõmust, et tunned mõne pildile jäänud puu ära.
Aga loodusfotograafi ja -kirjutaja Tiit Leitoga on koos ka mõnus mõtelda. Uue metsaraamatu peatükkide alguses astub autor selgitaja rollist välja ning lubab lugejat oma tundmuste ja metsa vahele. Need on üksikud valitud read iga peatüki ees, mida ta ise nimetab “luulenurkadeks, kus on metsarühma olemus kokku võetud mõne ilutsevalt kirjeldava lausega”. Tegelikult jäävad viimased helehallidel raamatulehtedel esmapilgul isegi märkamata, justkui soovides, et neid loetaks vaid poolel häälel. Aga seda mõjusamalt.
Mets on inimese olemise lahutamatu osa
Tiit Leito tunnistas, et metsaraamat oli tal mõttes kümmekond aastat.
“Mets on mulle hingelähedane olnud juba lapsepõlvest peale,” ütles ta. “Olen õppinud metsandust, kuid elu tahtis nii, et töötasin hoopis 25 aastat merel — Hiiumaa laidude kaitsealal. Kuid sealgi jäi mets mulle pelgupaigaks. Olen teinud palju väiksemaid ja suuremaid raamatuid, kuid soov midagi terviklikku Eesti metsadest teha saatis mind viimased kümme aastat,” lisas Leito.
Loodusemehe sõnul on mets oma olekus hoopis midagi muud kui kõik teised meie maastikud.
“Mets on ruumiline elu ja oma pidevates muutustes samas väga dünaamiline. Seega sai raamat metsast, sest see on minu teine kodu ja pildistajale tõeline väljakutse,” tõdes mees.
Raamatu alguses, enne veel, kui autor hakkab kirjeldama erinevaid metsatüüpe, vaeb ta inimese ja metsa suhet.
“Metsa elu on ka meie elu, sest mets on osa inimese tulemisest, olemisest ja minemisest,” kirjutab ta.
Aga millest siiski kõige enam?
“Inimest ei oleks ilma metsata, aga mets saab vägagi hästi hakkama ilma meieta. Seega on mets inimese olemise lahutamatuks osaks. Mets on teda kujundanud, kasvatanud ja maaga, mis tema alt on võetud, ka toitnud. Seda, mis on olnud, meie enam muuta ei saa, kuid see, mis meid ees ootab, sõltub siiski meie tegemistest ehk eelkõige meie mõttelaadist. Metsa otsene kaitsmine on oluline, kuid veelgi tähtsam on arusaamiste kujundamine,” teab loodusemees. “Seega on kõige olulisem minemine. Tulevikutundelise inimese jaoks on mul ikka olnud välja pakkuda suhtearv 3+3+3+1. See tähendab, et kolmandik metsadest peaks olema looduslikus seisundis, teine kolmandik kasutatav püsimetsana, kolmandikku metsadest võiks majandada kui puupõldu ja üks osa jääks lihtsalt ilu jaoks (pargid, maastiku kujundus, eriline oma suuruses, vanuses jne),” rääkis raamatu autor.
Teistsugune metsade “jaotuskava”
Oma metsaraamatus kasutab Tiit Leito veidi teistsugust metsade “jaotuskava”, kui bioloogidele ja metsameestele harjumuspärane. Ta põhjendab oma süsteemi sellega, et metsakoosluste klassifitseerimisel on Eestis praegu kasutusel kolm käsitlust: taimkatte kasvukohatüübid, metsa kasvukohatüübid ja viimasel aastakümnel lisandunud Euroopa loodusdirektiividest tulenevad elupaigatüübid.
“Nende alagruppide erinevus tuleneb põhiliselt eesmärkidest,” rääkis loodusemees. “Mitmel erineval põhjusel võtsin jaotuse aluseks metsanduses kasutatavad tüübirühmad, mis on looduses ka tavakülastajal suhteliselt lihtsad eristada. Nii ei kao lugejal järg käest ja ta suudab koos minuga ühest metsaruumist teise jalutada. Eraldi rohelise tule andsin pangametsadele, mis tegelikult kuuluvad salumetsade alla, sest nad on oma olekus ja paiknemises väga erilaadsed. Erandi tegin veel sügava kummarduse saatel ka põlismetsadele, sest peame uskuma nende kauakestvuse tarkusesse,” lisas Tiit Leito.
Et ei oleks tegemist järjekordse looduse pildiraamatuga, on sellesse toodud ka tarkuseiva. Nii antakse teada, millised need erinevad metsad on, mis seal kasvab ja kust neid Eestis leida võib.
Autori teine soov oli, et raamatu pildid oleksid piisavalt maalilised ja selle lehitsemine oleks kui metsateemalise näituse külastamine, kus liigutakse ruumist ruumi ja ees ootavad erinevat tüüpi metsad.
Pisut ka inimese ja metsa suhet
“Kirja sai pandud mõtteid ja arusaamu, mis võiksid aidata lugejat metsa kui tervikut veidi laiemalt nägema,” tunnistas loodusemees.
“Mõni võib küsida, miks on piltidel nii vähe linde ja loomi,” arutles ta ja selgitas:
“Alguses oli plaan pilte selle teemaga tegelejatelt sisse osta, sest ise neid teha oleks olnud liialt ajamahukas. Kuid töö käigus otsustasin ümber, sest linnud-loomad on viimastel aastatel leidnud nii laialdast kasutamist pea kõikides trükistes, et need kitse-, põdra-, hirve-, jänesepildid ei oleks nagu enam midagi uut lisanud. Nüüd on raamatus mõned linnud-loomad, kuid need esinevad pigem sümbolitena.”
Raamatus kasutatud pildid on kokku korjatud põhiliselt viimase viie aasta jooksul.
“Ainult selle raamatu tarbeks tegin pilte viimase aasta jooksul. Suureks abiks oli periood, mis kulus Eesti kaitsealade raamatu tegemisele, sest see töö sundis mind väga erinevates Eesti paikades ringi rändama ja võimaldas nii huvitavaid paiku avastada,” tunnistas Leito.
“Pildistasin ka siis juba metsa raamatu tarbeks. Mis ei õnnestunud, need sai hiljem üle pildistatud. Kokku sai autoga läbi sõidetud kilomeetreid kuskil 20 000 – 30 000,” lisas ta.
Ehkki tegemist on autoriraamatuga, tõdeb Tiit Leito, et üksinda ei saa kunagi kõike teha.
“Väga tähtis on kogu meeskond, kellega eesmärgi suunas liigud. Kui on tegemist albumi tüüpi raamatuga, siis on väga oluliseks kaastegijaks kujundaja,” rääkis ta. “Autoril võib väga hea idee ja ka materjal olla, aga kui see ei leia õiget visuaalset tasakaalu, harmooniat ja esitamise rütmi, siis jääb eesmärk saavutamata.”
Koostöö kunstnik Peeter Lauritsaga, kes raamatu kujundas, oli autori sõnul väga meeldiv ja vaimselt rikastav.
“Me leidsime kohe ühise keele ja see tegi ülejäänu juba kõik lihtsaks,” märkis Leito. “Kaasa aitas mõtelda Tiit Lepp, kes sättis hiljem raamatu trükkimiseks valmis. Olen südamest tänulik tõlkija Tiina Peilile, kes aitas teksti sisuliselt tasakaalustada ja vastuolusid vältida. Vastutuse, et raamatus oleks ikka kõik metsanduslikult tõene, võttis enda kanda Kalev Jõgiste Eest Maaülikoolist,” tunnistas metsaraamatu autor.
Väljavõtteid Tiit Leito raamatust “Eesti metsad”, kirjastus Eesti Loodusfoto 2008
* Loometsad on oma olemuselt arglikud. Varbad kobavad otsida niiskemaid paiku, puudel on ruumi laiutada. Kevad on sinilillede värvi ja piibelehelõhnaline, suvi maasikamaitseline ja kurerehade leekivate värvitäppidega. Sügise värvikirevust toidab taimeliikide suur arv. Loometsade meelest ei ole ükski aastaaeg piisavalt sademeterikas.
* Nõmmemetsad hoiavad oma juurtega kinni liivast, kus toitu vähe ja suviti napib vett. Siin kasvavad valgusküllased männikud, mille helgusesse lisavad oma helgi samblikud. Nende tagasihoidlike elutingimustega lepivad vaid vähesed lilled ja linnud. Suvel sinitaevast leekivast päikesest kuivkrõbedaks köetud nõmmemännikute kohal lehvib aimatav kahjutulede must linik.
* Palumetsade rahu-roheline sammalkate silitab silmi, männitüvede sametine soojus haarab käest ja südamest ning on valmis Sinuga metsavaikust jagama.
* Laanemetsad on need metsad, kus kõrgete kuuskede ladvateravikud torgivad pilvi, kus niiskete silmadega metsahämarus jalutab krobeliste puutüvede vahel üle jänesekapsaste lehtede rohelise ja õite valge. Laanemetsade lugu on harakkuljuste mängida.
* Salumetsades sooviks elada suurem osa meie puudest, põõsastest, lilledest, lindudest ja loomadest, sest siin on toidulaud pidevalt kaetud. Salumetsad on haldjametsad, sest siin kasvavad iidsed tammed ja pärnad ning õitseb sõnajalg.
* Meie ilmaolud ja laugjad maastikud on soometsadele soodsad, elukorralduse nendes määrab vesi. Vesi toidab, vesi uputab, vesi suretab, vesi aitab turbasamblad võimule. Aeg ladustab turbasamblad ja nii võib aastatuhandete jooksul madalsoost saada ümbritsevast kõrgemale kummuv kõrgraba. Metsadest suudavad selle küürul end kehtestada vaid hõredad rabamännikud. Eesti metsad on soometsad.
* Selja vastu klindijärsakut toetanud pangametsad vaatavad merele. Selles pidevas elukeskkonna muutuste ristlainetuses ei segune mitte ainult looduse ürgelemendid, puude põõsaste, taimede ja loomade liigid, vaid ka lindude laul, metsa kohin ja mere müha.
* Põlismetsad on need pärismetsad, sest nad on loonud ja kandnud elu läbi aegade järjepidevuse pika rea. Inimese osaks jääb vaid sellel kauakestmise teel kogutud tarkusesse uskuda.
iii
KADRI PULK
