(Järg 24. septembril ilmunud osale)
Theodor Luts kirjutab oma filmimeheteest kõneleva järjeloo viiendas osas (“Kas tunned maad?”. Valmib üks esimesi eesti suuremaid kultuurfilme”, ilmus Vabas Eesti Sõnas 18. juulil 1957), et filmis “Kas tunned maad?” käsitleti põgusalt ka Eesti ajalugu. Näiteks oli seal sees 1905. aasta sündmusi käsitlev lõik ja selle aluseks oli võetud Aino Kalda tõsielul põhinev novell “Bernhard Riives”. Selle nimitegelane, eesti talupoeg (päriselus oli ta nimi Bernhard Laipman) ei lasknud end karistussalklastel peksta, eelistades karistusena surmanuhtlust.
Nimetatud stseenis olid teiste hulgas tegelasteks Vene tsaariarmee ohvitserid. Selgus, et nende sinelitena saab edukalt kasutada Eesti Vabariigi politseinike palituid, ainult mõned pisiasjad tuleb ümber teha. Selle töö palus Theodor Luts ära teha Tartu legendaarsel rätsepal Eduard Uusenil, kes oli ka omamoodi “taskufilosoof”. Rätsepa juures toimunud stseeni kirjeldab Theodor Luts järgmiselt:
““Et thöö hõnnestuks, peab süvenhema thema mhõttesse,” ütles rätsepmeister, ja hakkas siis mulle esitama igasuguseid küsimusi filmivalmistamise üle. Kui olime tükk aega sellel teemal filosofeerinud, leidis meister, et temal on nüüd filmitegemine enam-vähem selge, ainult ta ei saanud veel aru, kuidas ma stseenid, mida siin ja seal läbisegi filmin, õigesse järjekorda panen.
“Lõikan filmilindi katki ja kleebin siis stseenid käsikirjas ettenähtud järjekorras kokku,” vastasin.
“Ah nhii!” imestas Uusen. “Siis nhagu rätsepathöögi — lhõika siit ja lhõika sealt, hõmble vähe kokku ja khuub hongi valmis.”
Uusen tegi oma töö ja filmimine võis alata.”
Vahemärkusena olgu öeldud, et Tartu intelligentsi ihurätsep Uusen oli pärit Pala vallast Nõva külast, mis jääb praegu Jõgevamaa piiridesse. Kes temast rohkem teada tahab, võtku kätte 2010. aastal kirjastuse Hermes vahendusel ilmunud raamat “Tartu rätsepmeister Eduard Uusen”, autoriteks Eda ja Vahur Kalmre.
Ametnik ja näkid
Filmi “Kas tunned maad?” materjali võttis Theodor Luts üles kaks suve. Teisel suvel tegi temaga pikema ringreisi kaasa Ernst Sarepera välisministeeriumi informatsiooniosakonnast.
“Tal oli hea maitse ja ka seda nõuetavat “silma” ja nii leidsime temaga koos mõnegi haruldase motiivi ja filminurga,” kiidab Luts, ent lisab siis: “Raskusi tekkis meil vaid suvituskohtades, kus mu kaaslase poolt valitud filminurkadesse kippusid jääma “näkineiud ja veenused” ning oli tegemist, et teda neist kohtadest eemale saada.”
Lõbus vahejuhtum leidis aset ka filmi esilinastusel kinos Modern, kuhu olid kutsutud mitme välisriigi esindajad. Filmi sissejuhatuse taustaks mängiti nimelt plaadilt tuntud laulu “Kas tunned maad”. Mis oli igati loomulik, sest sellest laulust oli inspireeritud ju filmi pealkirigi. Pärast etendust tuli Theodor Lutsu juurde Prantsusmaa saadik ja tänas selle suure au eest, mida temale ja tema riigile üles on näidatud, täpsemalt selle eest, et Eesti suurim kultuurfilm algas prantsuse muusikaga.
“Võtsin tänu “diplomaatliku naeratusega” vastu, kuigi ma ei taibanud, mida ta “prantsuse muusika” all õieti mõtles. Alles hiljem sain teada, et meie rahvalaulul “Kas tunned maad” ja prantsuse rahvalaulul “Normandie” on üks ja sama viis,” kirjutab Theodor Luts.
Siinkohal tuleks siiski täpsustada, et tegemist pole ei prantsuse ega eesti rahvalauluga, vaid prantsuse helilooja Frederic Berat’ lauluga “Ma Normandie”, mida lauldakse Eestis Mihkel Veske loodud sõnadega ning mis on meie kultuuriruumis tõesti nii kodunenud, nagu oleks see meie rahvalaul.
Theodor Lutsu sõnul oli kriitika filmi “Kas tunned maad?” suhtes heatahtlik ning välisministeerium tellis endale päris mitu linateose koopiat.
Järgmisena võttis Luts taas ette mängufilmi, mis sai nimeks “Vahva sõdur Joosep Toots”.
“Venna Oskari Tootsi-lood olid üldiselt väga populaarsed ja nii tekkis mõte asetada Toots sõjaväemiljöösse ja panna ta seal seiklema. Põhiideeks oli seejuures näidata meie sõjaväeteenistuse head ja kasulikku mõju noortele. Koostasin käsikirja õieti ühtegi Oskar Lutsu Tootsi-lugu kasutamata, laenates sealt vaid nime,” kirjutab Theodor Luts ja annab samas lühiülevaate filmi süžeest.
“Kindral” Toots
Filmi alguses on Toots oma külas kuulus kakleja, tülinorija ja igasuguste vempude tegijana, ent siis tuleb tal minna sõjaväeteenistusse. Ta sõidab Tartusse, laseb end linnavurledel peaaegu paljaks varastada, kukub jooma ning jääb kasarmusse hiljaks. Seetõttu “maandub” ta kohe esimesel teenistuspäeval kartserisse. Koju maha jäänud pruudile kirjutab ta aga, et teda võeti vastu suurte auavaldustega ja talle anti elamiseks eraldi tuba.
Varsti kirjutab ta aga, et on juba kindraliks tõusnud. Kui siis pruut Tootsi vaatama sõidab ning vastutulevatelt sõduritelt kindral Tootsi küsib, juhatavad nood ta muiates kasarmusse. “Kindral” koorib seal nimelt kartuleid. Toots vingerdab end siiski kuidagi välja, nii et pruut tõde teada ei saa, ent varsti pärast seda hakkab Tootsile sõdurielu vähehaaval meeldima ning ta hakkab tõepoolest silmanähtavaid edusamme tegema. Kui saabub suurte manöövrite aeg, on Toots juba eeskujulik sõdur. Ning koju jõudes meenutab ta ajateenistust soojade tunnetega.
“Kõik sõjaväestseenid filmisin vastavates väeosades, mille tõttu filmi tootmiskulud olid suhteliselt väikesed,” kirjutab Luts. “Tartus jooksis film kino “Centralis” ja Tallinnas “Grand Marinas”. Vaino (Vanemuise näitleja Arnold Vaino, kes oli tol perioodil justkui Lutsu “ihunäitleja”. ‒ R.M.) oli Tootsina võrratu ning kinosaal rõkkas tihti naerust. Stseenis, kus sõdurid kasarmust väljudes laulavad “Sauna taga, tiigi ääres”, laulis lina taga meeskoor. See jättis väga efektse mulje. Äriliselt kujunes “Vahva sõdur Joosep Toots” mulle Eestis üheks parimaks.”
- aasta varasuvel filmis Theodor Luts välisministeeriumi tellimisel Rootsi kuninga Gustav V Eesti-visiiti. Käsikirja koostas taas Georg Meri. Või õigupoolest oli tegemist plaaniga, milles ära märgitud visiidi need momendid, mis tuli kindlasti jäädvustada. Et üksinda oli peaaegu võimatu igale poole jõuda, oli Theodor Lutsule appi palutud operator Konstantin Märska Estonia Filmist. Kuninga Rootsist teele asumist filmis veel kolmas ja sõjalaeval Eestisse sõitmist neljas mees.
“Selle filmi negatiiv jäi välisministeeriumi informatsiooniosakonnale ja ühe koopia filmist kinkis välisministeerium Gustav V-le. Viimane on nähtavasti veel alles, sest mitte ammu lugesin eesti ajalehest, et kuninga külaskäigufilmi on demonstreeritud Stokholmis,” kirjutab Theodor Luts.
Järgmiseks Theodor Lutsu filmiks oli “Gaas! Gaas! Gaas!”. Luts ise nimetab seda taas kultuurfilmiks, ent antud juhul oleks õppe- või propagandafilmi tiitel kohasem. Filmis näidati, kuidas toimub võimalikus tulevases sõjas gaasirünnak ja kuidas sel puhul käituda.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
