(Järg 3. veebruaril ilmunud osale)
“No nii, nüüd olen Sulle siis äraseletanud ja ma maksan selle kohe ausalt ja täpselt Sulle siin ära. Kui Sul aga võimalik ei ole seda teha, või teeb raskusi ja toob sekeldusi, ‒ siis ära osta ja ma ei ole mitte üks põrm pahane.”
Päris huvitav on ka Aksella lühikokkuvõte Sao Paulo eestlaskonna uudistest:
“Uudiseid on niipalju et pr Slet kasvatab kõvasti juukseid ja pea on hää. – Konsul läks eila haiglasse ja teda opereeritakse täna. – Dr. Ilmar Kaarna poeg abiellus 8. mail kath. kirikus. Ja see on vist suures piirdes kõik. – Muidugi tuleb ka juunikuu jooksul Koguduse asi ja uus põhikiri ärakorraldada aga senini ei olda suurt mu juttu kuulda võetud, mitte ei tea miks, arvan ise, et igalühel on senini olnud tähtsamaid asju õiendada. – Theodor on olnud kõvas gripis, oli läinud nädalal voodis ja laupäev olin ise haige, aga et töö ei lase mul voodi minna, siis sain ka juba terveks.”
Nagu Aksella järgmisest, 6. juulil 1972 kirjutatud kirjast selgub, on Aksella tagasihoidlik soov täidetud saanud.
“Palun anna andeks, et Sulle kohe ei kirjutanud ja Sind ja Su abikaasat ei tänanud selle imeilusa kingituse eest ja vaeva eest, mida Su abikaasa minu pärast nägi. Suurim tänu teile mõlemile.
Viimastel päevadel oli nii palju sassimist igasuguste ärasõitjatega, et millegile muule ei saanud mõeldagi. Sest ikka juhtub et üks ja teine asi ei klapi aga enne ärasõitu sai siiski kõik korda,” kirjutab Aksella. Jutt käib nimelt esimestest ülemaailmsetest ESTO päevadest, mida peeti 1972. aastal Torontos ja kuhu lendas ka Brasiilia eestlaste esindus.
“Usun et neil sõit läks hästi, sest Kuubasse lennukit ei viidud ja viimasel päeval sain ka veel kirja USA’st et neile lennuväljale läheb vastu üks Eesti Päevade esindaja. Ka härra praost Kiviranna kirjutas kuhu eestlased võiksid kohe minna kui nad sinna jõuavad ja New Yorki soovivad vaadata, nii et kõik sai korda. Samuti jõudsid kohale aadressid kuhu kõik vastuvõeti (…). Tahan Sulle ütelda, et sel korral räägib pr. Slet oma interviewdes ajalehtedele, nii Sinu siinkäimisest kui ka kõigest muust. Ühegilt sõitjalt ei ole veel elumärki tulnud ja nii võib oletada et kõik on korras,” kirjutab Aksella ja lisab, et tal on tööasjus palju tegemist ja jooksmist olnud, nii et õhtuti koju jõudes on ta omadega üsna läbi olnud.
“Võib olla tuleb nüüd vähe vaiksem aeg ja varsti võib hakata juba sõitjaid tagasi ootama,” nendib Aksella. Theodori tervis ei ole tema sõnul ka suurem asi, valud on tal siin ja seal.
“…kui ma kord tõesti oma niikaua oodatud puhkuse, vähemalt teiselt firmalt saan ma selle kätte, tahan ta arsti juurde viia,” lõpetab Aksella.
Jumal hoidku
Detsembri algul 1972 Aksellale saadetud lühikeses teates tänab Hendrik Laur taas Aksellalt meeldiva vastuvõtu ja külaskäigu sisulise poole korraldamise eest. Järgmisel korral lubab Laur Sao Paulosse saabuda autoga, mistõttu ta täpset saabumispäeva ette öelda ei oska.
“Igatahes, senini aga Jumal hoidku Sind. Tervitusi abikaasale!” kirjutab Hendrik Laur.
Aksella järgmine kiri Laurile (ühes varasemas kirjas nimetab Aksella teda õpetaja Lauriks, mis annab asjale mõnusa Lutsule ja “Kevadele” viitava nüansi), mis teele saadetud 7. detsembril 1972, on üsna murelik.
“Mul oleks Sinule mõni küsimus esitada ja paluksin Sinult sellele vastust,” kirjutab Aksella. “Nii nagu Sootsilt kuulsin ja ka umbkaudu teistelt, tahab Konsistoorium (kas Eesti?) keskust Argentiinast üle tuua siia ja nüüd küsin ma Sinult, kuidas sellega on ja millised on reaalsed alused selleks. Üks tähtsamatest küsimustest oleks – kes maksab õpetajale palga?
Eile oli üle hulga aja pr. A. Slet ligi tund aega konsulaadis, aga ma ei saanud tema jutust rohkem selgust kui see, et teda terve see asi ei huvita, – tema ei hakka selleks midagi tegema – tehku nad ise mis tahavad. – Kes ned “nad” on, seda ma ei tea.
Nii siis tegin järelduse, et kui siia tuleks täisõigusline õpetaja see võib olla nii väga meeltmööda ei olekski. – Põhjusi selleks võid ise leida.
Seda et meie Kirik on Maailmaliidus täisõiguslise liikmena, seda kuulevad esimest korda inimesed minult. See on ju nii?”
Selgituseks niipalju, et Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik, mis oli 1919-1944 tegutsenud Eestis ning 1944. aastal jätkas tegevust paguluses, oli 1947. aastal Luterliku Maailmaliidu asutajate hulgas. Samasse liitu üritas astuda ka Nõukogude Eestis tegutsev Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, ent 1963. aastani suutis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik seda ära hoida.
Vikipeedia seda teemat käsitlevas artiklis on ära toodud tsitaat 1957. aastal ilmunud Stockholms-Tidningenist Eestlastele. Sealt võib lugeda järgmist:
“On vastuvaidlematu fakt, et Eesti kiriku ainukene seaduslik riigipea on auväärne piiskop Johan Kõpp, valitud E. V. seadusliku kiriku põhimääruse järele. Tema isiklikult astus maailmaliidu asutamisel Lundis Eesti kirikuga selle liikmeks ja tema jurisdiktsiooni Eesti kiriku üle tunnustati selle aktiga. Sellel taustal tundub imelikuna, et Maailmaliit on pidanud vajalikuks üle seadusliku kirikupea pidada kontakti isikutega, kes ilmselt ebaseaduslikult tahavad esindada paljukannatanud Eesti kirikut kommunistliku okupatsioonivõimu poolt ametisse seatuna. … Millal on aga kommunistide marionettkirikupead, näit. Kiivit või Turss, julgenud selliselt vabaduse eest välja astuda? Nad ei saa, sest nad ei esinda tegelikkuses oma kirikut ega rahvast (…).”
Kui teised Sao Paulo koguduse liikmed peale Aksella ei teadnud, et nende kirik Luterlikku Maailmaliitu kuulub, siis olid koguduses ilmselt päris suured probleemid info liikumisega. Ja Aksella oli kindlasti viimane, kes selles süüdi oli.
Sada cruzeirot
Aksella pihib Laurile ka asju, millest oli juttu juba Lutsude ja ajalehe Vaba Eesti Sõna kaastöölise Erich Ernitsa vahelises kirjavahetuses:
“…siin meie Konsulaadis ei ole ühelgil päeval ametlikke esindajad mina näinud, ainuke kes on siin, olen mina (…) Igatahes selle saja cruzeiro peale, mida hra. Saukas mulle kuus on nüüd annud ja õieti on minu firma poolt on üüri makstud sest üüriraha on sellevõrra tõstetud, andsin kviitungi, nagu varemaltki s.o. tehtud töö eest Konsulaadis ja mitte toetusena saadud.”
Aksella märgib, et konsul härra Saukase tervis ei ole hea: ta on seedimisprobleemidega haiglasse viidud.
“Need on siis minu uudised,” lõpetab Aksella. “Teata palun, kas võin kuidagi millegiga abiks olla ja eeltöid teha. (…) Tänan Sind südamest soovide eest – ja et Jumal mind hoidku – seda on mul tõesti tarvis ja Tema õnnistust ja abi palun iga päev.”
Aksella soovib Laurile ja tema perele rahulikke jõulupühi ja õnnelikku uut aastat.
Oma järgmise, 29. mail 1973 läkitatud kirjaga paneb Aksella kaasa ka kaks fotot.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
