(Järg 27. jaanuaril ilmunud osale)
“Kahjuks oli ka seal väljavalik minimaalne,” tõdeb Aksella. “Ja siis juhtus mul veel üks äpardus. Hakkasin otsima omi Eesti marke ja ei leidnud ega pole ka veel senini leidnud. Meil oli nimelt niisugune passija kes kõik äraviskas mis tema arust ülearune oli ja ma kardan et järsku heitis ta ka need paberikorvi. (…) Sellest oleks mul ääretu kahju, sest mul oli isegi Tartu Ülikooli 300 a. juubeli mark aga ma siiski loodan et võib olla pistis ta selle karbi kuhugi, kust ma veel ei ole oskand otsida.”
Aksella kirjutab, et tema elu käib ikka ikka kiiruse tähe all, nii tööl kui ka kodus. Eesti noorte skautlaager on mitmel põhjusel edasi lükkunud, ent see kavatsetakse juunis või juulis siiski ära pidada. Eesti Vabariigi aastapäeva on Sao Paulo eestlastel plaanis tähistada aga kirja kirjutamisele järgneval päeval, st 27. veebruaril. Õigel päeval tähistamist takistas linnas peetav karneval.
“Mu mees, kui ka terve meie suur pere saadavad Teile ja Teie perekonnale kõige südamlikumad tervitused. Seda teen ka ise omalt poolt ja meie ootame Teid kõik külla,” lõpetab Aksella.
Millal Lauri järgmine külaskäik Sao Paulosse teoks sai, ei oska öelda. Lauri pärast seda postitatud lühisõnum on taas kuupäevata.
“Armsad sõbrad! Oli nii tore Teie juures olla – näha, kuulda ja rääkida – ning “sina-sõprust” koos vastu võtta klaaside kõlisemisega. Suur, suur tänu kõigi eest!” kirjutab Laur.
Aksella järgmine, 7. oktoobril 1971 kirjutatud kiri ongi juba sina-vormis.
“Käin juba mitmeid ja mitmeid päevi selle õilsa mõttega ringi Sulle kirjutada ja olen isegi mitmel korral jõudnud nii kaugele, et olen paberi masinasse pannud, aga siis on ikka midagi vahele tulnud. Ja Sa tead ju, kuidas minu ajaga nüüd on, mu päev algab kell 5 hommikul ja lõpeb kell 11 õhtul. Tead ma tänan kõigest südamest iga päev jumalat, et ta on mulle annud tervist sellele vastu panna,” märgib Aksella.
Nagu tema kirjast ilmneb, oli Lauri Brasiilia-visiidi ajal võetud ette ka väljasõit maale, Itapericasse, ent Aksella sellel transpordiprobleemide tõttu osaleda ei saanud.
“Kuulsin, et oled seal imeilusa jutluse pidand, kõik on vaimustatud. Tänan Sind ka südamest, et Sa seal maal noortega rääkisid,” kirjutab Aksella.
Rohkem ravimeid
Ta kurdab, et Theodori tervis pole hea, ning tänab õnne, et tal kaks töökohta on: see võimaldab tal abikaasale rohkem ravimeid osta.
“Oli nii tore Sinuga rääkida kõike mis on südamel ja Sina aitad alati kus aga vähegi saad. Tänan Sind kõigest südamest selle sõpruse eest. Hakkan Sind juba siia ootama,” kirjutab Aksella ja lisab vaimuka puändi: “Täna sadab siin nii kohutavalt, et tulin peaaegu ujudes aga mis viga ujuda kui oled kala.” Viimane oli mõistagi viide Aksella perekonnanimele.
27. septembril 1971 kirjutab Hendrik Laur Aksella Lutsule:
“Ajaratas on jälle ringi käin’d ja minu päevad Sao Paulos on jälle “ajaloo-raamatusse” vajunud. Suur, suur tänu kõige eest, mis Sina tegid, et minu päevad seal olid ilusad ja töörikkad.”
Järgmises, kuupäevata kirjas tõdeb Laur, et pole ammu Brasiiliast uudiseid saanud ega tea, mis seal toimumas on. Ta avaldab lootust, et Lutsud on hea tervise juures, ning küsib, kuidas möödus skautide-gaidide laager.
“Noh, eks saame sellest rääkida, kui tulen (…) Igatahes ma saabun sinna reedel, 10. märtsil kell 13.10,” lõpetab Laur.
Siinkohal tuleb ära õiendada üks käesoleva järjeloo eelmisse ossa sisse läinud viga. Väitsin seal, nagu oleks Hendrik Laur vaadeldaval perioodil elanud USA-s, ent kuna nii mõnigi Lauri kiri algab tervitusega “siit lõuna poolt”, siis on tõenäolisem, et tema tollaseks elukohaks oli Buenos Aires Argentiinas. Teine märk, mis sellele viitab, on Lauri ühes kirjas ette tulev lause, et ta kavatseb Sao Paulosse sõita autoga. USAst ta vaevalt autoga kohale sõitma oleks hakanud.
Tundub, et Aksella jaoks on see eriti oluline see, et Sao Paulo eesti kogudusel oleks hea ja asjalik hooldusõpetaja. On ju kogudus veel üks väheseid institutsioone, mis sealseid eestlasi ühendab. Ning Hendrik Laur vastab vägagi Aksella ootustele.
“On tore ja lõpmata häämeel, et varsti taas Paulos oled – siis räägime laagrist ja kõigest muust. Kas tuled abikaasaga?” kirjutab Aksella Hendrik Laurile 18. veebruaril 1972 ja lisab rõõmsa sõnumi Laurile kui filatelistile: “Uudiseks minu poolt on, et leidsin Eesti margid.” Nii et passija polnud neid sugugi paberikorvi visanud.
1972. aasta märtsi lõpus saadetud kirjas tänabki Hendrik Laur markide eest, samuti kogu abi eest, mida Aksella tema külaskäigu eel ja ajal talle osutas.
“Järgmisel korral kui seal olen (s.t. 9.-19. juunil) ma tahaksin kord kokku saada skautidega. Kas oleks võimalus koosolekut kokku kutsuda laupäevaks, 10. juuniks?” küsib Laur.
Tänu teisel poolel
“Tänada ei ole Sul mind millegi eest – tänu on just minu poole peal, mida Sulle avaldan kõigest südamest, kõige eest,” vastab Aksella 7. aprillil 1972 kirjutatud kirjas. “Pühap., kui koondusele lähen, teatan noortele Sinu soovist. Mis puutub siiasõidu päevasse, siis arvan, et võib olla nihkub see mõne päeva võrra edasi, aga seda kuulen teisip. Ja kirjutan Sulle siis kohe.”
16. mail 1972 kirjutab Aksella Hendrik Laurile kirja, mille kohta ütleb kohe alguses ära, et see on eraviisiline. Ta annab teada, et koos Lauriga on Rio de Janeirosse sõitmas (mis üritusele minnakse, see kirjast ei selgu) päris palju noori, samuti perekond Ramm ja Weltson.
“Ja nüüd – tead, mul oleks Sulle palve,” jõuab Aksella selle “eraasjani”. “Olen selleks julgust kogunud nädalapäevad aga nüüd on viimane aeg sellega välja tulla ja nimelt: ma sooviksin omale nii väga sealt ühte angora villast kampsoni, siit ma ei jõua seda osta ja seal on nad väga palju odavamad. Värv võiks olla kas “samblaroheline” ehk “sinepi kollane” (see on vähe tumedam kollane) ehk siis mõni pruun, minu suurus on nr. 44. – eest nööbitav.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
