(Järg 20. jaanuaril ilmunud osale)
Theodor Luts märgib 23. novembril 1971 Villi Kangrole kirjutatud kirjas, et 1920. aastate keskel Brasiiliasse saabunud eestlased olid enamasti lihtsad inimesed ja juba napp võõrkeelte oskus sundis neid ühte hoidma.
“Noortel aga seda takistust ei ole, ja koolid ja sõbrad sulatavad nad brasiillasteks,” kirjutab Theodor. “Ainsaks noorte organisatsiooniks mis neid veel vähe ühes hoiab on skautlus, aga selle loomine siin on kahjuks hiljaks jäänud ja pikke aastaid on vanem generatsioon ainult enese tähtsusele mõtelnd ja noored kõrvale jätnud, – ja need on leidnud oma tee.”
Theodor saadab Kangrole ka viimase küsitud andmed korporatsiooni Ugala arhiivi tarvis: sünniaasta ja korporatsiooniga liitumise aasta (see oli 1918). Ta lisab ka lühikese elulookirjelduse, mis aga meie jaoks uusi andmeid ei sisalda. Theodoril on ka palve: ta tahaks saada Ugala nimekirja. Vanemaid Ugala ringkirju, mida Kangro oma kirjas pakkus, ta siiski saada ei soovi. Ilmselt ei pea ta mõttekaks vanu uudiseid lugeda.
“Mu kiri sai liigagi pikk, aga et Sa nüüd jalaga koduses arestis oled, on Sul aega seda lugeda. Soovin Sulle peatset paranemist, et Sa võiksid jälle edasi töötada ja kasvatada meie noori eestlasteks,” lõpetab Theodor oma kirja.
Kui tihe või lünklik Lutsude ja Kangro vaheline kirjavahetus oli, ei oska öelda. Siinkirjutaja käsutuses olevate Kangroga seotud kirjade koopiatest kannab järgmine alles 1977. aasta 15. novembri kuupäeva ning selle on haigestunud Theodori asemel kirjutanud Aksella Luts Villi Kangrole.
“Palju tänu tervituste ja ringkirjade eest, Theodoril on nende üle alati heameel, sest see on side ilusa minevikuga,” kirjutab Aksella.
Treffoonia album
Enda kohta kirjutab Aksella, et käis aastaid Osascost 18 km kaugusele Sao Paulosse tööle, ent nüüd on pensionil ja üritab oma suurt aeda korda seada. Aksella tõdeb, et ka nende kodusel aadressil tulevad nüüd kirjad kätte, ent parem on need siiski saata Sao Paulo postiaadressil (seal oli Lutsudel ilmselt abonementpostkast), sest siis tulevad need kiiremini kätte.
Seoses sellega, et Kangro on Lutsudelt Sao Paulo eesti koguduse juhatuse esimehe Walter Kenkmanni aadressi küsinud, teeb Aksella juttu ka kogudusest üldisemalt.
“Kogudus on meil siin ainuke siinsete määrustele vastavalt registreeritud eesti organisatsioon ja nii kui elab veel vanu inimesi, püsib ka kirik, ja ma usun, et ühes nendega kaob ka kogudus, sest siinne kolonii on väike ja noored ei ole mitte kasvand ega kasvatatud eestluse vaimus,” tõdeb Akella.
Kangro saadetud ringkirjast on ta teada saanud, et ilmunud on Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi (HTG) mälestusteos “Treffoonia”, mis pühendatud 95 aasta möödumisele kõnealuse haridusasutuse loomisest. Teose andis välja HTG vilistlaskogu viiesajas eksemplaris ning Villi Kangro oli selle tegevtoimetaja.
Kui Kangro on ühes varasemas kirjas uurinud, kas Theodorgi äkki HTG vilistlaste hulka kuulub, siis tegelikult on Lutsudel selle kooliga teistsugune seos: seal õppis nimelt Aksella vend Alfred Kapsta, kes omal ajal Siberisse küüditati, ent kellel õnnestus sealt elusana naasta. Aksella oletab, et Kangro ja tema vend võisid koguni klassivennad olla.
“Minul on Treffneri gümn. alati väga südamelähedane olnud ja tahtsin ka omale seda albumi tellida,” kirjutab Aksella ja kirjeldab täpselt, kuidas ja kellele ta tellimuse vormistamiseks raha üle on kandnud. “Olen nüüd väga huvitatud, kas olete sellest teadlik ja kas mulle on juba “Treffonia” saadetud. (…) Ootan suure huviga seda albumi.”
Kirjutatust aimub, kui oluline oli Aksellale, Theodorile ja kindlasti ka teistele võõrsile sattunud eestlastele kõik, mis seotud kodumaa ja kauni noorusajaga.
“Loeme ajalehest ja imetleme Theodoriga Teie suurt energiat ja tahet eestluse hääks töötada,” lõpetab Aksella “Soovime südamest jõudu ka edaspidiseks tööks.”
Sarnased eluväärtused
1970. aastate alguses sõlmub Lutsudel soe sõprus väliseesti vaimuliku Hendrik Lauriga, kes on neist küll mitukümmend aastat noorem, ent jagab sarnaseid eluväärtusi. See sõprus leiab väljenduse ka kirjavahetuses.
Hendrik Laur sündis 1937. aastal Tallinnas, suundus 1944 sõjapõgenikuna Saksamaale ja sealt 1949 perega USA-sse, kus peaks elama tänini. 4. juunil 2014 ajalehes Eesti Kirik ilmunud artiklis (“Teenides eestlasi Kesk-Californiast Jäämereni”, autor Liina Raudvassar) on öeldud, et läinud 1998 erru Ameerika luteri kirikust, otsustas Laur pühendada oma seenioripõlve Eesti kiriku teenimisele. Kirjeldatud ajal jagas Laur end kolme eesti koguduse vahel: tema teenida olid Seattle’i, San Francisco ja Portlandi kogudus (eri osariikide vahet kulges pastor lennukiga) ning et lisaks sellele on ta Välis-Eesti piiskopkonna assessor ja USA praostkonna abipraost. Ühes varasemas intervjuus Eesti Kirikule öelnud Laur, et on nalja pärast välja arvestanud, et maa-ala, kus ta on ainsaks eesti keelt valdavaks kirikuõpetajaks, ulatub Kesk-Californiast Jäämereni, mis on umbes 86 korda nii suur kui Eesti.
Eesti Kiriku 2014. aasta artiklis on veel märgitud, et Laur oli pagulaskirikus tegev ka varem, teenides eestlasi Lõuna-Ameerikas Buenos Aireses ja Sao Paulos, ent siis oli ta põhikohaga ametis veel Ameerika kirikus.
Lutsudega kohtus Laur ilmselt 1970. aasta lõpus või 1971. aasta alguses. Ilmselt oli ta siis asunud Sao Paulo eesti kogudust hooldama ning sattunud külla ka Lutsude juurde: Aksella oli ju koguduse aktiivne töötegija. Lauri esimene lühike läkitus, mis Lauri ja Lutsude vahelise kirjavahetuse otsa lahti teeb, on kahjuks dateerimata.
“Armas pr. Luts! Loodan, et see väikene kirjakene leiab Teid hea tervise juures – ja samuti ka minu nooruse lemmikkirjaniku venda! Tervitusi siit lõuna poolt (Ilmselt viibis Laur kirja kirjutades Argentiinas Buenos Aireses – R.M.) – ja suur, suur tänu selle lahke vastuvõtu eest. Oli tõesti kena mõtteid vahetada üle selle rikka brasiilia toidu.”
Aksella vastus on kirjutatud 26. veebruaril 1971.
“Ma ei tea isegi, kui mitu korda olen Teile kirja alustanud ja ikka on see jäänud pooleli ja ometi tahtsin Teile kohe ja pikalt vastata,” kurdab Aksella ja vabandab viivituse pärast.
Aksella kirjast ilmneb, et Hendrik Lauri hobiks on filateelia. Laur on jätnud Aksellale mõned kaardid, et ta need kenade Brasiilia markidega varustaks ja Lauri aadressil posti paneks. Kaartide saatmine on paraku viibinud, sest Lutsude kodu lähedases postkontoris on müügil ainult nn standardmargid, huvitavamate markide saamiseks tuleb minna kaugemal asuvasse postkontorisse.
“Et sinna omnibussi ühendust ei ole ja tuleb üle suurte platside ja laiade tänavate minna, siis võttis tükk aega, enne kui seda nende kohutavate kuumade ilmadega julgesin teha.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
