(Järg 13. jaanuaril ilmunud osale)
Aksella ja Theodori kirjakaustas on säilinud ka värsid, mida Theodor kirjas Kaupile mainib. Need luges Aksella ette gaidide ja skautide jõulupeol. “Legendi” järgi tahtis Aksella tutvustada külalistele gaidide ja skautide seltskonda ning informeerida jõuluvana nende soovidest, ent kuna tal endal selleks teadmisi ja andmeid nappis, võttis ta vastu abi natuke targematelt tegelastelt – oma kassidelt. Kes konarlikuvõitu värssteksti tegelikult kirja pani, kas Aksella või Theodor, see kirjavahetusest kahjuks välja ei tule. Värsslugu algab nii:
“Meil majas mitu iseõppind tarka kassi,
kes teavad rääki inimestest lugusid –
olgu siis nende elu normaalne või
läinud sassi.
Kuid nad häämeelega ka õhtul sülle poevad
ja kasuvanemate muresid ja mõtteid loevad. –
Nii ühel õhtul märkasid, et nende kasumamma Aksy,
laua taga kirjutades murravad pead,
ja pliiatsi otsast kavatseb väljaimeda midagi head.
Kuid tulemusi ei olnud, oh sa sunnik –
ainult põrandal oli kasvand äravisatud paberite hunnik.”
Tervikuna ei hakka värsslugu siinkohal ära tooma, see läheks liiga pikale.
Johannes Kaupi välja käidud ja Lutsude poolt vaimustusega vastu võetud ideest korraldada kahe kassihõimu kirjavahetus ei saanud siiski head nahka. Lutsude kirjakaustas on küll säilinud üks Kaupi kiri (kirjutatud 12. märtsil 1973), milles ta kirjeldab oma kassipere elu selle ühe liikme, Väike-Karu silmade läbi, ent sellega asi ka piirdub. Ühel dateerimata jõulukaardil edastab Kaup veel Väike-Karu kaebuse, et ta “on saatnud kaks kirja, aga vastust sealselt kassiperelt ei tule”. Ent sellega on Lutsude ja Kaupi kirjavahetus ka lõppenud. Või siis ei asu kirjavahetuse jätk kõnealuses kaustas.
Ammused tuttavad
Huvitavaid leide pakub ka Theodor Lutsu kirjavahetus Villi Kangroga – kaasvilistlasega korporatsioonist Ugala. New Yorgis elanud Villi Kangro (27.04.1914–17.01.1993) saatis laiali korporatsiooni Ugala ringkirju, milles anti teada “ugalensiste” ringkonnas toimunud ja toimuvatest sündmustest, kaasvilistlaste juubelitest ja lahkumisest, muutunud aadressidest jne. Kangro oli ka Eesti Kultuurfondi juht ning korraldas New Yorgi Eesti Majas mitmesuguseid kultuuriüritusi.
Villi Kangro poolt 7. novembril 1971 Theodor Lutsule läkitatud kirjast ilmneb, et mehed on ammused tuttavad ja on ka kunagi varem kirjavahetust pidanud, ainult et see on mingil põhjusel katkenud.
“Armas Theodor! Sain täna VES-i (väliseestlaste ajalehe Vaba Eesti Sõna – R.M.) toimetaja rev! Harald Raudsepalt Sinu täpse aadressi,” kirjutab Kangro ja lisab, et tema eelmised Theodorile saadetud kirjad tulid tagasi, sest aadress oli ebatäpne.
“On vist igavik, kui olin Sinuga kirjavahetuses,” märgib Kangro. “Mis on Sul uut või vahepeal juhtunud?”
Enda kohta kirjutab Villi Kangro, et kaotas 1969. a märtsis poja Lauri, kes oli samuti korporatsiooni Ugala vilistlane. Poeg langes 26aastaselt Vietnamis. Hetkel tuleb Kangrol rinda pista tunduvalt väiksema probleemiga: ta parem jalg on pärast Achilleuse kõõluse operatsiooni kaheks kuuks kipsi pandud.
Korporatsiooni Ugala kohaliku organisatsiooni seltsielu kohta kirjutab Villi Kangro, et see on üle elanud mõõnu, ent on viimastel aastatel tõusuteel. Kangro pärib Theodorilt, kas too tahaks saada ka neid Ugala ringkirju, mis tal vahepeal saamata jäid, ning palub tal endast kindlasti elumärki anda, samuti saata talle arhiivi jaoks oma Ugalaga liitumise aasta ja sünniaeg.
Viib elumõtte
“Sellest on tõesti palju aega möödund, kui viimati teineteisest midagi kuulsime,” vastab Theodor 23. novembril 1971 kirjutatud kirjas. “Et Su poeg Vietnamis langes, sellest ei olnud mul vähematki aimu, sest eesti ajalehed nagu VES, mis meile käib, jõuab siia pärale tohutu hilinemisega ja mõni osa lehtedest läheb kaduma sellel pikal teekonnal.
Avaldame ühes naisega Sulle ja Su abikaasale sügavamat kaastunnet selle nii ärarääkimata kurva juhtumise üle. Ei – niisugust kaotust ei oleks küll tarvis olnud, see võtab elumõtte, mida nagu nii juba raske leida on.
Küsid, mida on minul uut või mida on vahepeal juhtunud? Ei kallis sõber, uut ei ole minu elus ja eas enam tulemas ja kui juhtumisi on vähem, on parem. Nii et maadlen ainult igapäevase eluga ja see on kõik.”
Theodoril pole meeles, kas ta kirjutas Kangrole omal ajal juba sellest, et nad Aksellaga kuus aastat tagasi endale Sao Paulost 18 km kaugusele Osascosse maja ehitasid, ja ta kordab selle fakti igaks juhuks üle.
“Oleme väga rahul, sest Sao Paulo on juba liiast suur ja ebamugav elamiseks, eriti vanemate inimestele,” märgib Theodor ja lisab, et oma posti lasevad nad endiselt Sao Paulo kesklinna saata, sest sinna tuleb see korralikumalt kohale.
“Mu naine sõidab igapäev linna tööle, sest ta töötab meie endises Eesti konsulaadis ja kannab hoolt igasuguste eestlaskonna ürituste eest, ühesõnaga – viljeleb eestlust,” kirjutab Theodor ja lisab meile juba teada olevad faktid: et kohalikud skautnoored on valinud Aksella oma ühismaleva vanemaks, mistõttu Aksella käib truult nende koondustel, et lisaks sellele on Aksella veel koguduse nõukogus, hoiab korras kohaliku Eesti seltsi raamatukogu ja on suutnud inimesed jälle eesti raamatuid lugema panna ning saadab New Yorgis ilmuvale VES-ile ja Kanadas ilmuvale Meie Elule teateid Sao Paulo piirkonna eestlaste tegemistest.
“Ta töötab ka veel ühes teises firmas, milline on konsulaadi naabersaalis ja kus on osanikuks üks eestlane. Nii et üldkokkuvõttes on tema alati lennus ja mina hoian meie 9 kassi, ühe koera ja kahe kanaga (kes küll ei mune vaid on ainult dekoratsiooniks ja aitavad luua maaelu tunnet) kodust majapidamist. Et meil suur aed on, siis ei saa ma tööpuuduse üle kaevata. Oleme endi krundi ümber ehitanud kõrge müüri, nii et kui aeda astume, oleme omas maailmas,” kirjutab Theodor.
Ta lisab, et kui aega üle jääb, teeb ta ka kirjatööd. Theodor mainib oma VES-is ilmunud järjelugusid, mis käsitlenud eesti filmi ajalugu, Theodori mälestusi vend Oskarist, Theodori Petrogradi kommertskoolis ja Eesti Vabariigi sõjakoolis õppimise aega ning tegutsemist filmimehena Soomes. Ent Theodor usub, et Kangro on neid isegi lugenud.
“Elust väljaspool meie aiamüüri, ma aga palju teada ei taha ja ma ei käi ka õieti kusagil, sest vanu sõpru mul siin ei ole ja uusi sõprusi mina enam ei loo. Ja veel kurvemaks teeb meele ja südame kui kuuled ja loed, et jälle üks vanadest sõpradest on lahkunud siit ilmast,” kirjutab Theodor ja lisab, et kuigi Kangro jalavigastus on muidugi kurb fakt, on see teisest küljest võib-olla heagi.
“…võib olla on Sulle niisugust kodust puhkust tarviski, sest nii palju kui seda olen võinud jälgida ajalehtedest, ei ole Sinu töökoorem ja kohustused mitte väiksed,” märgib Theodor. Korporatsiooni Ugala vahepealseid mõõnu peab ta loomulikuks: neid tuleb ka mujal ette.
“Rõõmustav on ainult see et see jälle muutuma hakkab ja meie noorus tee tagasi oma rahva juurde leiab. Ameerikas ja Kanadas on see kõik lihtsam, sest seal on eestlasi palju.
Siin Brasiilias on aga pilt teine,” tõdeb Theodor nukralt.
RIINA MÄGI
