(Järg 16. detsembril ilmunud osale)
“Kui nõnda, siis sobib see uudispala ehk just almanahhi. Paar meest (prof. Oras, dr. S. Lind, A. Adson) on lubanud saata mälestusi, seni ei ole neid aga veel kohale jõudnud. Kuid mälestused oleksid vahelduseks ja huvitavad. Nõnda ma oleksin üsna tänulik, et saaksin neid näha,” märgib Kaup.
Ta annab teada, et nende kandis kestab juba kolmandat kuud sadamatööliste streik ja välismaale suunatud postist võtavad postkontorid vastu ainult esimese klassi ja õhuposti, seepärast pole Kaup Lutsudele ka Edgar V. Saksa brošüüri veel saatnud.
“Sellest on kahju küll, pean vist saatma esimese klassi postina, muidu ei jõua ümbrik kindlasti mitte jõuluks kohale,” kirjutab Kaup. Mida kujutab endast esimese klassi post, jääb siinkohal teadmata.
- detsembril 1971 kirjutatud kirjas edastab Theodor Johannes Kaupile nii enda kui ka Aksella tänu viimase läkituse eest.
“Ütlen ausalt, et mul on alati häämeel Su kirjade üle, sest nad on kultuursed ja neis on huumori, mis meil mõlemil majavaimuga hakkas eriti just viimastel aastatel kaduma,” kirjutab Theodor. “Olen nüüd ka Sinu teised kaks raamatut läbilugenud ja mõned kohad nendes isegi mitmeid kordi. Eriti meeldis mulle “Sügis laul”. Olen ka ise suur loomadesõber ja imestasin ja imetlesin Sind, millise armastuse ja tähelepanekuga Sa neist kirjutad. Et Sa minu armastusest loomade suhtes võiksid veenuda, ütlen Sulle suure saladuse katte all (sest muidu arvatakse et ma olen põrund) et meil on 10 kassi. Mitte et meie neid ise oleksime soetand, vaid saatus on neid meile vähehaaval kaela sokutanud. Ja nii siis ei ole muud ülejäänud, kui neid “kasulasteks” vastuvõtta.
Nüüd nende aastate jooksul nendega ühes elades võin julgelt ütelda et kass on tore ja uhke loom, ehkki väga suur egoist. Mõnikord olen isegi mõtlend neist mõne lookese kirjutada, aga eks seda näe edaspidi, kui Jumal elu ja tervist annab ja seda püsivust mis selleks tarvis läheb. Praegu istub ka üks meie viimastest kasvandikkudest pisike kassike mu õlal ja nurri lüües, ketrab mulle inspiratsioonilõnga kõrva sisse, võib olla tahab ta, et ma Sinule temast ka kirjutaks kui ilus ja kena ta on ja missugused siidpehmed käpud, kui küüned on sissetõmmatud.”
Aksella palitunööp
Theodor lubab, et saadab oma Vabadussõja-ainelise loo Kaupile kohe, kui “majavaim”, st Aksella selle ümber on jõudnud kirjutada. Theodor on omapoolsed kärped juba teinud: ta on jätnud välja puht ajaloolised andmed sõjavarustuse kohta, mis ühe ja teise poole käsutuses oli, sest arvab, et see oleks tavalise lugeja jaoks igav.
Aksella ümberkirjutustöö on Theodori sõnul paraku pidevalt edasi lükkunud.
“Ta arvas küll et saab seda võib olla juba novembri kuul teha aga ta on igasuguste seltskondlike ürituste ja eestluse viljelemisega niivõrd ametis et ei ole omale kolme nädala jooksul isegi nööpi jõudnud palitule etteõmmelda ja ma kaalun nüüd seda asja tõsiselt ja võtan võibolla ette ja teen seda temale ise jõulude tuleku puhul,” lõpetab Theodor humoorikal toonil.
Tsiteeritud kiri jõuab adressaadini 27. detsembril 1971 ja Johannes Kaup kavatseb sellele veel samal päeval vastata, ent on enda sõnul sunnitud kirjutamise päeva võrra edasi lükkama – 28. detsembrile. Ja seda väga iseäralikul põhjusel: tema ja ta abikaasa ei saa Theodori kirja lugedes vallandunud naeru enne pidama, kui järgmisel päeval.
“Sest maailma elu on ikka peale muu ka selles mõttes imelik, et selles saavad “lombakad” kokku ja hakkavad siis üksteist hästi mõistma,” kirjutab Johannes Kaup.
Selgub nimelt, et ka Kaup ja tema proua on suured kassisõbrad.
“Meil oli neid vahepeal 6, aga üks suri vanaduse nõrkusse ja teise pani loll loomatohter pintslisse, nii et jäi 4 – mamma oma 3 tütrega, kõik valdavalt musta värvi, ainult 2 neitsikut uhkustab valgete kingadega, nagu teeksid need neid sõtsedest paremaks,” kirjeldab Kaup. “Vähemalt naiselt olen ma armukadetsemise sellega ära võõrutanud, et 3 neitsikut magab iga öösi minu voodis ja süütuks poisiks olen jäänud ikka edasi. Et meil naisega kristlikust abielust on tütar, see palju ei loe, sest siis mul neid kassineitsikuid ei olnud. Nendelegi pani seesama meie oma tütar alguse, korjates esimese pikasabalise kustki tänavalt üles. Nii see algas, kui tütar oli veel algkoolis. Nüüd on ta ammu ülikoolist läbi, aga kassipere elab endiselt meiega. Ja ega see ole siis kõik. Nad on pirtsakad nagu mõned vanatüdrukud, eriti just söögi osas, nii et peale igasuguste maitseainetega praetud kana ei passi neile enam miski.”
Kurb kirjanikusaatus
Kaup tunnistab, et on plaani pidanud kirjutada midagi kas kassidest või kassi päevikuna, aga plaaniks see ilmselt jääbki, sest muud asjad suruvad peale.
“Intelligentsilt ja sõprustundelt ületavad kassid paljusid teisi loomi, kusjuures eriti huvitav on jälgida nende iseloomude põhjalikku erinevust,” kirjutab Johannes Kaup.
“Olgu niipalju sedapuhku kassidest,” lõpetab ta kassiteema. “Täpi-preili astuski just praegu mu töötuppa sisse, hüppas endastmõistetava peremehelikkusega mu toolile, pistis pea käe alt läbi ja küsis, et missuguseid lollusi ma jälle kokku keeran. Nagu oleks see tema asi! Ütlesin, et lasku jalga kööki sööma, võtsin just kana ahjust. Poriseb siin vastu, häbi ega lugupidamist vanema vastu ei ole!”
Kui Theodor on oma kirjas kiitnud Kaupi “Sügise laulu”, siis raamatu autor tunnistab, et kirjutas selle omal ajal väsinud peaga ja umbes kahe-kolme õhtuga.
“Hea, et Sa temast väga ei pettunud. See on õigupoolest esimene osa. Teise osa pealkirjaks pidi tulema “Põhjavaimu kannel” ja selle ilmumine kuulutati välja, käsikiri on ka kuski siin mu paberipahna hulgas, kümmekond viimast lehekülge on veel kirjutamata. Küllap ta nõnda ka jääb,” tunnistab Kaup.
Nagu selgub, on tema kui kirjaniku saatus olnud mitte kõige hiilgavam ja seda just keeruliste aegade tõttu.
“Ma vist juba kirjutasin ühes varasemas epistlis, et paremaid asju ei tohiks üldse olla lubatud avaldada ajalehtede joonealustena, vähemalt mitte segastel aegadel. See oli puhtalt egoistlik kinnitus, aga jään selle juurde kindlaks, (…) sest sellel joonel olen ma olnud ise kõige suurem kannataja ja selle tõttu kirjandusloos peagu tundmatu,” märgib Kaup.
Tema esimesed teosed ilmusid rahulikel aegadel, 1936. ja 1937. aastal korralike raamatutena. Seejärel tulid aga segasemad ajad ning Kautla metsavendade võitlustes kõnelev romaan “Sinise taeva all” sai ilmuda ainult ajalehe Järva Teataja joonealusena. Järgmise romaaniga “Rasked pilved” läks veel halvemini: see ilmus joonealusena Narva lehes Põhja Kodu, kus käsikiri ühes toimetusega lõpuks hävines. Järgmised pikemad teosed, noorsoo-jutustused “Vanasti mühisesid metsad” ja “Salumetsa pärisrahvas”, ilmusid jällegi Järva Teatajas. Hiljem pidid need trükki minema Looduse Kuldraamatu sarjas, ent siis veeres sõjavanker uuesti Eestisse, punavõim tuli peale ja jutustused jäid raamatuna ilmumata.
Kaupi Saksamaal kirjutatud teosed, sealhulgas põgenemispäevik “Kirjutan sulle ühe jutu” ja Saksamaa laagrielu kirjeldav romaan “Kurjad koerad”, ilmusid taas joonealusena – eestlaste ajalehes Eesti Rada.
RIINA MÄGI
