(Järg 9. detsembril ilmunud osale)
Samal lehel on masinkirjas ära trükitud ka filmi “Fazenda de Café em Sao Paulo” (“Kohviistandus Sao Paulos”) pealkiri ja märkus, et see on valminud koostöös põllutööministeeriumiga. Käsitsi on juurde kirjutatud veel kahe filmi pealkirjad: “Mulher da Diabo” (“Kuratlik naine”) ja “Obras risortois” (“Suremata teosed”). Esimese juures oli Theodor operaator, teise juures režissöör ja peaoperaator.
Ilma lähemate selgitusteta ei ütle see nimekiri siiski kuigi palju. Tõsi, ühe filmi, “A Realisade de um Sonho” (“Unenäo tõelikkus”) kohta on meil võimalus ka rohkem teada saada, sest kirjakaustas leidub selle grammofoniga raadioid (kunagi nimetati meil neid radiooladeks) reklaamiva lühifilmi käsikiri, mille autoriks on eelduste kohaselt Aksella Luts. Tekst on järgmine.
“Siinsetes lõpmata suurtes ja kaugetes metsades, elab printsess, kelle eluhuviks on muusika ja tants, mida ta oma sõbrannade-metshaldjatega harrastab. Tema alaline saatja on faun, kes mängib temale flöötel, niihästi tema tantsude saateks kui ka lõbustuseks.
Printsessile meeldib flöötemäng, kuid metsade kohin ja linnud okstel on temale jutustanud, et on olemas maailmas mänguriist, mis koondab enesesse kõik ilusamad helid ja hääled, – ja seda tahab printsess ilmtingimata omada.
Ta on noor ja ilus ja kosilasi palju, kuid ta on teatanud et abiellub vaid sellega, kes temale selle ihaldatud mänguriista toob.
Nüüd saadetakse temale neid igasuguseid, millel faun, printsessi käsul mängib ja ehkki faun oma parima teeb ja pasunat kõigest joust puhub, ei meeldi ei selle ega teiste mänguriistade hääled printsessile. Ja seda suuremaks mänguriistade arv kasvab, seda vähemaks jääb printsessi lootus. Kuid õrnad tuuled ja säravad tähed taevas, olid jutustanud ühele vaesele raadio tehnikerile sellest printsessist. Tehniker teab milline see mänguriist on, millest printsess unistab ja kõige lisaks võib ta seda ka valmistada, sest temal on kasutada suur vabrik, õppind tööliste- ja teiste tehnikeritega. Ja nii valmib kõige moodsam ja tehniliselt kõige täiuslikum raadiophon (ma ei tea kuidas seda eestikeeles nimetatakse kui on raadio ja gramaphon ühes). Tehniker on rahul ja sulgeb naeratusega raadiophoni poleeritud kaane, mille läikival pinnal ta mõttekujutuses juba oma unistuste printsessi näeb.
Prints Philips
Printsess ise, on aga kaotanud lootuse ja ei faun ega ta sõbrannad ei suuda teda tema kurbuses lohutada. Ta istub tiigi ääres ja söödab kalakeisi kes vahetevahel selle peegelsileda pinnale tõusevad, kui faun temale jutustab ühest imelisest inimesest, kes printsessi jutule soovib, väites, et tema on toonud selle mänguriista, mida printsess ihaldab.
Senini ei ole printsess kedagi isiklikult vastuvõttnud, kuid seekord ta otsustab teisiti. Ta heidab vaevalt pilgu, sügavalt kumardava tehnikerile ja vaatab imestuse ja umbusaldusega seda “kasti”. Et siit midagi hääd ei või tulla, selles on kõik kindlad, kaasaarvatud fauni abiline väike faun, kes salaja põõsa taga piilub.
Printsessi käsul paneb tehniker raadiophoni mängima… tulevad kuuldavale helid, nii imeilusad ja erilised, nagu printsess neid kunagi varemalt kuulnud ei ole. Ja, – see on muusika millest ta on unistanud, – see muusika köidab ta meeled, sunnib unustama ümbruse ja ta hakkab tantsima… Varsti ühinevad tema tantsuga ka teised metshaldjad, keda need imeilusad helid on metsast välja meelitanud…
Kui muusika lõpeb, tõttab printsess tehnikeri juurde ja küsib kes ta on. “Philips” vastab tehniker. “Mu prints Philips” ütleb õnneliku naeratusega printsess ja ulatab talle käed…
Siin muutub pilt (Überblendega) tehnikeri tuppa, kus ta rahulikult leentoolis magab. Ta ääres mängib sama raadiophon, mille ta oma unistuste printsessile, unes kaugetesse metsadesse viis.
Tehniker ärkab ja naeratab… Kahtlemata oli see ilus uni, kuid mitte kõik ei kuulu fantaasia ja uneriiki… see PHILIPSI raadiophon on tõelikkus.
P.S. Selles lühifilmis mängis kaasa väikse fauni osas eestlase Jaan Hindrikson’i poeg Hillar Hindrikson.”
Ei tea, millise hinnangu annaksid sellisele reklaamfilmi käsikirjale tänapäeva copywriter’id?
- novembril 1971 saadab Aksella Johannes Kaupile seitse fotot, mis kajastavad tema aastakümnete pikkust tööd filmiloojana.
“Et Theodorist praegu kirjutajat ei ole, siis täidan mina selle tema ülesande,” selgitab Aksella.
Fotosid endid kirjakaustas ei leidu, küll aga Aksella üksikasjalikud kirjeldused piltidel kujutatu kohta. Ühel fotol on kujutatud Theodori esimest “filmiateljeed” Lutsude Tartu-kodus, Aia tn 19 aias, kus võeti üles “Noorte kotkaste” sisevõtted, teisel fotol Aksellat metsavahi tütrena filmis “Noored kotkad” ning Johannes Nõmmikut samas filmis sepp Laansoo rollis, kolmas ja neljas filmide “Gaas! Gaas! Gaas!” ja “Ruhno” võtteid, viies filmi “Päikese lapsed” järelsünkroniseerimist Helsingis, kuues ühe Theodori viimase Soomes tehtud filmi (ilmselt ei mäleta ka Lutsud ise, millise) võtteid ja seitsmes stseeni Soomes tehtud filmist “Parvepoisi mõrsja”.
Tuliseks köetud põrgu
Aksella palub Johannes Kaupi, et too annaks teada, kui on filmide nimekirja ja fotod kätte saanud. 1. detsembriks vastust paraku veel pole, sest Aksella saadab teele uue kirja järelepärimisega. Tegelikult on Kaupi kiri siis juba teel USA-st Brasiiliasse. Kaup on kirja alustanud juba 14. novembril, ent ajapuudusel pidanud selle pooleli jätma. Punkti on ta kirjatööle pannud alles kaks nädalat hiljem, st 28. novembril.
Kaup alustab vabanduse palumisega:
“Nüüd on jõudnud sealt siia mitu kirja, käsikiri ja pildid – ja siitpoolt ei ole läinud teele ühtki sõna! Lünk peab olema olnud omaaegses lastetoas, s.t. minu omas, kuigi ma ise seda tunnistada ei taha.”
Kaup tunnistab, et tal oli vahepeal “põrgu üsna tuliseks köetud”. Ta oli Edgar Valter Saksa brošüüri suvel trükivalmis saanud, ent siis selgus, et “kuumad suvepäevad” olid dollari nii imepisikeseks küpsetanud, et “trükihinna külimit mahutas neid nüüd ligi 3 korda rohkem”. Et brošüüri müügihinda lugejatele kättesaamatusse kõrgusse ei peaks tõstma, tuli hakata otsima trükikoda, kus “omanik on veel vähemalt poolkristlane”.
“Kuna minul Wilmingtonis oli rohkem õnne kui teisel mehel Philadelphias,” kirjutab Kaup, “siis langes ka kogu trükikojaga õiendamine minu kaela. Ja sellele järgnevalt kogu adresseerimine ja väljastamine. Sinna see aeg kulus ja lauale kogunes järjest paisuv pakk vastamata kirju. Et asi oleks veel täiuslikum, ajas naine mulle kärbsed pähe, et võtta elu- ja söögitoas tapeet maha ja asendada värviga. No rohkem ei jaksa parem rääkidagi, sest sisemistele korraldustöödele ei paista veel kustki lõppu. Jõulud aga hakkavad lähenema, Saks (st Edgar V. Saksa brošüür – R.M.) tuleb välja saata ja asuda kujundama uue almanahhi lehekülgi trükikoja jaoks.”
Kirja teises, 28. novembril kirjutatud osas teatab Kaup, et on Lutsude saadetised kenasti kätte saanud. Üllatavalt on talle mõjunud teade, et Theodori Vabadussõja mälestused hõlmavad vaid kümmekond lehekülge ja neid oleks võimalik veel lühendada.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
