(Järg 2. detsembril ilmunud osale)
Johannes Kaup arvab, et tulevikus võiks mõelda ka Theodor Lutsu muude mälestuste uuesti trükis avaldamise peale.
“Nüüd kõigepealt oleks aga tarvis ajada see järgmise kultuuri-almanahhi küsimus jutti, sest üks on kindel, ega Sa selle lehekülgedelt ei pääse,” kirjutab Kaup ja lisab, et kui tal eluvaimu jätkub, tahaks ta jõuda ka Aksella mälestuste avaldamiseni, sest tolle “paturegister” filmide ja muul alal paistab olevat samuti üsna suur.
Tundub, et lühikese suhtlemisaja jooksul on Lutsu ja Kaupi vahel tekkinud hea klapp ning nende kirjavahetus on mõlema poole jaoks inspireeriv. Theodor kirjutabki 11. oktoobril 1971 Kaupile:
“Sinu kirja üle oli mul tõesti häämeel, Sinu kirjutusviis on tore ja värskendav ja ma olingi vahepeal gripist kõvasti närtsind.”
Theodor annab teada, et sai kaks päeva tagasi kätte Kaupi saadetud kolm raamatut.
“Loomulikult võtsin kõige pealt käsile “Südame ja sulega”. Ütlen ausalt ja otsekoheselt et see on väga hästi, elavalt ja huvitavalt toimetatud. (…) Ja nüüd edasi – ega mul vist tõesti jää midagi muud üle, kui tõsta käed üles ja alla anda. – Nii siis oleme kaubal ja teen kõik nii nagu tahad. Pealegi on Sul minu majavaim liitlaseks ja tead see on üks paha vaim, sest ehkki ta ema poolt on tartlane, on ta isa poolt mulk ja – sa tead isegi kuidas mulgid kokkuhoiavad. Ta hakkas kohe fotosid otsima ja mina sain käsu Sulle kirjutada.
Sa võid kasutada ja väljanoppida minu mälestustest kõike mida tahad. Teha lühendused ja parandused oma äranägemise järele. (…) Sul ei ole tarvis minule mingit äratõmmet käsikirjast saata, usaldan kõik Sinu hooleks.”
Siinkohal tekib küsimus, kas Kaup oli Theodori silmis tõesti nii usaldusväärne inimene või ei olnud Theodoril kehva tervise tõttu jõudu ise kogumiku jaoks sobivat teksti kokku panema hakata.
“Lähema aja jooksul saadan Sulle fotod ja katsun siis ka midagi paberile oma käega maali,” lubab Theodor. “Foto enesest, mõtlesin saata ühe tööfoto s.t. filmimise juures, sest need on ikka elavamad ja ütlevad rohkem kui ainult vanainimese nägu. Ja kui Sul siis veel midagi puudub, siis palun teata.”
Huumorit pole
See, et Kaup on seoses ilmuva brošüüriga Edgar V. Saksa nime maininud, on tekitanud Lutsudes rõõmsat elevust. Seda meest tunnevad Lutsud nimelt hästi, Aksella juba ajast, mil Saks Treffneri gümnaasiumis õppis: ta oli seal Aksella venna õpingukaaslane.
Selgituseks niipalju, et Edgar Valter Saks (1910-1984) oli Eesti poliitik, publitsist, majandustegelane, harrastusajaloolane ja kirjanik. Ta oli lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning töötas mitmel pool ajakirjanikuna, aga ka ametniku ja tööstusjuhina. 1944 põgenes ta Soome ja liikus sealt peatselt edasi Rootsi, kus elas 1949. aastani ning kus pani aluse nädalalehele Välis-Eesti. 1949. aastal kolis ta Kanadasse, kuhu jäi surmani. Tõsi, vahepeal töötas ta ka Peruus ja Mehhikos. Saks osales mitme väliseesti organisatsiooni tegevuses ning oli 1971-1984 Eesti eksiilvalitsuse haridusminister.
Theodor märgib, et tema ja Aksella olid Saksaga koos nii Soomes kui ka Rootsis ja elasid kaasa tema poolt asutatud nädalalehe Välis-Eesti sünnitusvalud. Ning just Saksa pealekäimisel hakkas Aksella Brasiiliast Välis-Eestile sõnumeid saatma. Hiljem laienes see tegevus mõnele teiselegi väliseesti väljaandele.
“Ootame huviga ka seda (Edgar V. Saksa – R.M.) broshüüri ja võid kindel olla et mu naine teeb kõik et neid siin propageeri, kahju on ainult see, et meie kolonii siin nii väike on ja veelgi vähemaks jääb vanade kadumisega ja ka palju noori kaob võõra rahva hulka,” kurdab Theodor ja palub Kaupi, et kui too Saksale kirjutab, siis tervitagu teda Lutsude poolt.
Oma Vabadussõja mälestuste kohta ütleb Theodor, et annab need suurima heameelega Kaupi ja Rotalia kirjastustoimkonna käsutusse.
“Pean aga kohe mainima, et huumorit selles kirjutuses ei ole. Tema pikkus on 11 lehekülge ja lühendusi tuleb ka kindlasti teha. Seda üksi kasutada broshüüriks oleks minu arust raske. Aga selle kui ka kõik teised minu kirjapandud mälestused annan Sinule ja Rotalia kirjastustoimkonnale kasutamiseks tasuta. Ma ei taha nende eest midagi ja kui Sa neid avaldada saad ja tahad, on mulle see suureks auks,” kirjutab Theodor.
Ta annab Kaupile igaks juhuks täieliku ülevaate sellest, millised sarikirjutised tema sulest on ilmunud. Loetelu saab päris pikk: “Minu vend Oskar”, “Kui Eesti poisid käisid Petrogradis koolis”, “Ühe Kuperjanovi partisani mälestusi Vabadussõjast ja Võidupühade sünnist”, “Vabadussõja ajal E.V. Sõjakoolis”, “Pilte Eesti filmi ajaloost” ja “Vennasrahva juures filmimas”. Kõik need on ilmunud Vabas Eesti Sõnas ja, nagu Theodor märgib, on nende käsikirjad tal alles, samuti on tal olemas nende illustreerimiseks vajalikku pildimaterjali.
“…nii et kui Sa neid kord tahtma hakkad, siis palun teata,” märgib Theodor.
Kirjutised ja filmid
Järgmise, 5. novembril 1971 postitatud kirja saadab Kaupile Aksella.
“Kirjutan tööl ja seepärast on kiri lühike aga tahan seda veel ilmtingimata täna posti panna,” selgitab ta. “Saadan Teile täna kolm asja: 1) – ühe kirjutuse mis ilmus siinses ajalehes ja mis annab ülevaate Brasiilias tehtud tööde kohta. 2) – filmide nimekiri. Leidsin need meie tohutute paberite hulgast, milliseid Theodor oli sorteerimas ja äraviskamas. 3) – lühike lugu, mida Theodor õieti pidi kirjutama käega, aga et tal käsi haige on siis ei saa ta seda teha ja mina kirjutasin selle masinal. Kui tahate seda sarnaselt kasutada, siis “please”, kui aga leiate et ei ole huvitav siis jätke välja.
Laupäeval saame ka fotod ja need saadan Teile esmaspäeval teele. Usun et siis on vist selleks korraks kõik saadetud mida soovisite, eks ole?”
Tekst, mille Theodor pidi kirjutama käsitsi, aga mille olude sunnil Aksella masinal kirjutas, oli viieaastase Theodori ja tema suure venna Oskari ühist kinoskäiku meenutav mälestuskild, mis siinse järjeloo 7. jaanuaril 2017 ilmunud osas juba ära trükitud sai. Theodori filmide nimekirjast on siinkirjutaja käsutuses aga ainult Brasiilias tehtut puudutav osa. Seal on kirjas, et Theodori firma (see kannab filmimehe enda nime – Theodor Luts) on nelja-viie aasta jooksul valmistanud Philipsi vabrikutele järgmised kultuur-propaganda lühifilmid: “O Mundo ao beu alcance” (“Maailm on sinu ulatuses”), “O Nascimento de um projektor” (filmiprojektor jutustab oma sünniloo), “Trabalno, Esporte e Saúde” (“Töö, sport ja tervis”, film infrapunakiirtest), “A Realisade de um Sonho” (“Unenäo tõelikkus”, muinasjutt-lühifilm raadiogrammofonide kohta), “A Estrela da boa Sorte” (“Õnnetäht”), “A Chama dominada” (“Ohjeldatud leek”; käsitleb valguse ajalugu Brasiilias ja Philipsi lambivabrikut). Lisaks neile on Lutsu firma valmistanud veel käputäie mitmesuguseid reklaamfilme televisioonile.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
