(Järg 18. novembril ilmunud osale)
“Ka uus kogu tahab jätkata juubilaride elu ja töö meenutamist,” kirjutab Johannes Kaup 1. augustil 1971 Theodor Lutsule. “Juubilarideks on sel aastal Märt Raud, Herbert Salu, Ain Kalmus, Hanno Kompus (oli juubilar mullu, kuid ta kaastöö hilines), Th. Luts, Hugo Salasoo, Feliks Oinas. Nende kõigega on mul kontakt loodud, kuid sellele lisaks on saabunud juba kaastööd Edg.V. Saksalt, Bernard Kangrolt, dr. Ilo Käbinalt Lundist, dr. V. Kõressaarelt ja Arno Raagilt. Üheteistkümne asemel paistab kaastööliste arv paisuvat 15-16 ja sisu laieneb. Nii näit. käsitleb Salasoo arhiivindust, Raag ajakirjandust, Saks ajalugu jne. Ah jah, juubilariks on ju ka kunstnik-luuletaja Arno Vihalemm, kellega kõneleme peale luule ka kunstist. Nõnda peaks koguteos kujunema üsna laiahaardeliseks ja äratama ehk huvi Eesti Päevade aastal 1972. Loodan ainult, et mu enda tervis vastu peab. Teen kogu töö oma vabast ajast ja tasuta, mille kõrval mind ootab samaaegselt ka korp! Rotalia 60. a. juubeli-koguteose toimetamine.”
Kaup avaldab arvamust, et väljavõtteid Theodori Vabas Eesti Sõnas (VES) ilmunud Oskari-teemalistest mälestustest ei ole mõttekas raamatusse panna, kui neile midagi uut lisada pole, sest VES-i ja kavandatava kogumiku lugejaskond kattuvad suuresti. Küll aga võiks kõne alla tulla Rootsis ilmunud mälestused, sest sealseid lehti saavad USA-s ja Kanadas vähesed.
Kaup arvab, et lugejatele oleksid huvitavad just Theodori filmialased mälestused.
“Meie filmiala oli ju muidugi alles üsna algusjärgus, kuid juba lihtne tõsiasi, et see üldse eksisteeris, oli ju paljudele meie hulgast (noorematest kõnelemata) teadmata,” kirjutab Kaup.
Ta lisab, et iga kirjamehe jaoks planeeritud kolm kuni kuus lehekülge (see ei ole Kaupi sõnul siiski range piir) ei võimalda terviklike mälestuste avaldamist. Kaup pakub, et kõigepealt võiks olla sissejuhatav ja ülevaatlik algusosa tegevuse kohta Eestis, seejärel aga üldandmed tegevuse kohta Soomes, Rootsis ja nüüd Brasiilias.
“Mul ei ole küll kontrollitud andmeid, kuid ma kipun uskuma, et see on ainukordne juhus, kus mees omaaegsest (…) piiratud arenguvõimalustega Eesti filmitööstusest on suutnud rakenduda nii paljudes teistes ja erineva keelega riikides. Ma usun küll, et sellest saaks sel viisil päevakohane, väärtuslik ja huvitav artikkel. Et Lutsudest ainult Oskaril, ja nüüd Su abikaasal suleosavusest puudu ei tulnud, vaid et seda jäi küllalt üle ka Theodorile, seda kinnitasid mälestused vennast ja sõjakoolist ajalehes. Lugesin neid hoolega, kuigi – nagu juba tähendasin – vahesid jäi vahele,” kirjutab Kaup.
Ei tee vahet
Nagu kogumikus “Südamega ja sulega”, tahab Kaup ka järgmises väljaandes lisaks tekstile ja jutuajamistele avaldada igalt autorilt vähemalt lehekülje pikkuse käekirja näidise, allkirja ja pildi, juubilaride puhul ka väga kokkuvõtliku eluloo.
“Ma ei lahuta kuski ega kunagi tähtsaid mehi vähemtähtsatest ega tee ka mingit vahet akadeemilise kuuluvuse vahel. Ühtede-samade kaante vahel kirjutavad selgi korral organiseerimatud, mehed Veljestost, EÜS-ist kui ka korporatsioonidest. Ma arvan koguni, et selles peaks seisma just väljaande tugevus. Muidugi ei tule sellest aga järeldada, et ma vajaduse korral ei võitleks nagu lõvi korporantide ja korporatsioonide eluõiguse eest. Kõik kokku peavad aga moodustama selle suure ja tervikliku maleva, mille koosseisus meie võitleme ühist võitlust oma maa ja rahva tuleviku ja vabaduse eest,” muutub Kaup vahepeal suisa paatoslikuks.
Ta selgitab, et korporatsiooni Rotalia kirjastustoimkond ei ole mingi eraldiseisev ega teistega konkureeriv äriline ettevõte. Toimkonda kuuluvad inimesed ei saa oma töö eest tasu. Samuti pole toimkond võimeline kellelegi kaastöö eest honorari maksma. Küll aga tahetakse “oma töö kaudu austada rahva silmapaistvaid mehi, tutvustades neid ja nende saavutusi vahetult, nende endi kaastöö kaudu.” Kaup selgitab, et võitles aastaid sellise kirjastustoimkonna asutamise eest ja kui kannatus hakkas katkema, siis asutas toimkonna kõigepealt USA allkoondise juurde. Kui “Südamega ja sulega” aga juba ilmunud oli ja edukaks osutus, muudeti allkoondise kirjastustoimkond kogu korporatsiooni omaks.
“Hea seegi. See on samm edasi,” tõdeb Kaup ja lisab, et püüab varsti trükki anda 36 leheküljelise brošüüri kahe Edgar V. Saksa artikliga ja hoolitseda, et see oleks kõigile hinna poolest kättesaadav.
Johannes Kaup selgitab, et saatis esimese Theodorile määratud kirja, nn otsimiskirja, kõigepealt tõesti Argentiina eesti seltsi, kust see talle viisakalt tagasi saadeti koos soovitusega Brasiilias õnne katsuda.
“Ei kirjutanud meelega uut kirja, vaid katsin vana aadressi ja läkitasin sama teele, kuna sel viisil selgus ka hilinemine,” kirjutab Kaup ja avaldab heameelt selle üle, et Theodori abikaasa on samuti ajakirjandusliku “mürgi” ohvriks langenud, nagu see juhtus tema endaga juba varases koolipoisipõlves.
“Soovin talle edu ja vastupidavust nii sellel kui ka teistel aladel. Ja neid, kus ta on julgelt ja südilt aktiivne, paistab olevat suur hulk,” tunnustab Johannes Kaup Aksellat.
Kirja lõpus selgub, et Kaup loodab kirjavahetusest Lutsudega kasu saada ka kui filatelist: ta on huvitatud Brasiilia postmarkidest.
Maadles gripiga
Theodor vastab Johannes Kaupile 7. septembril 1971. Oleks vastanud varemgi, kui haigus poleks seganud.
“…maadlesin nädalaid kõva gripiga, mis meil siin praegu on suurmoeks ja millega ühes käib kõrge palavik, nii et olen veel praegugi nagu soomlane ütleb “tontu” s.t. uimane,” kirjutab Theodor.
Ta tänab Kaupi sünnipäevaõnnitluste eest ja soovib omakorda Kaupile õnne 60. sünnipäeva puhul. Theodor tänab Kaupi ka posti pandud raamatute eest ja teatab, et on otsustanud need pärast läbilugemise kohaliku eesti seltsi Uus Kodu raamatukogule anda, sest siis on neist rõõmu ja kasu ka teistel.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
