(Järg 4. novembril ilmunud osale)
- novembril 1978 Erich Ernitsale kirjutatud kirjas palub Aksella vabandust, et ei jõudnud Brasiilia eesti organisatsioonide uuendatud kontaktandmeid “Väliseestlase kalendri” tarvis lubatud ajal ära saata, vaid sai need valmis tipitud ja posti pandud alles päev hiljem. Põhjuseks oli troopikamaale iseloomulik paduvihm.
“Pühapäev kui jumalateenistuselt Sao Paulost tulin, sain õnneks just aiaväravast sisse, kui hakkas torm ja vihm, sadas mitte kui oavarrest vaid vett lihtsalt voolas taevast alla. Siin on nii nagu öeldakse kas 8 ehk 80, vahepealset ei ole. Seetõttu kulus siis esmaspäev vihma tagajärgedele,” nendib Aksella.
22. detsembril 1978 Aksellalt Ernitsale läkitatud kiri on üsna tavaline lühike ja asjalik saadetis, milliseid nendevahelises suhtluses tihti ette tuleb: kui pikemalt pole millestki kirjutada või pole pikema kirja paberilepanekuks aega.
“Armas härra Erich Ernits,” kirjutab Aksella. “Täna saadan “tänuavalduse” mida kadunud Wandereri (hiljuti surnud Brasiilia eestlase Arthur Wandereri – R.M) tütar palub VES’is avaldada. Kui selle eest on midagi tasuda siis palun saatku talitus arve minu nimele ja minu aadressil. Kui on midagi tipitud valesti, siis palun parandage. Ajaleht kus see ilmub, saatke mulle palun lennupostiga 1 eks.
Ilus jõulukaart jääb ka sel aastal saatmata ja soovime Teile ja Teie abikaasale siinsamas rõõmsaid Jõulupühi ja tervist ja palju õnne uuel aastal!”
Viimane kiri
Mitte just palju ütlev kiri sai siin ära toodud sellepärast, et see on viimane Ernitsale saadetud kiri, mis Aksella ja Theodori kirjakaustas leidub. Miks üle kahekümne aasta kestnud kirjavahetus nii ootamatult katkes, või kui ei katkenud, siis kuhu said ülejäänud kirjad, ei oska siinkirjutaja öelda. Erich Ernitsa surmani jäi siis igatahes veel mitu aastat (suri ootamatult 1983. aastal, viibides puhkusereisil Jeruusalemmas).
Aksella ja USA eestlaste ajalehe Vaba Eesti Sõna (VES) suhted ei katke siiski ka pärast selle lehe kaastööliseks olnud Erich Ernitsa surma. Sellest annavad tunnistust mõned Aksella poolt VES-i peatoimetajale Harald Raudsepale saadetud kirjad.
“Väga austatud härra Harald Raudsepp,” kirjutab Aksella 9. märtsil 1984. “Ei tea õieti, kelle nimele nüüd need lühiteated saata, sest Teie kaastööliste hulgast on väga paljuid igavikku läinud, avaldan Teile selle puhul sügavamat kaastunnet. Saadan täna kaks teadet ja palun need VES’is ära tuua, kui sobib ja ka tarvilikud parandused teha. Soovin Teile kõiki head, peamiselt tervist.”
Aastatest 1985-1990 on säilinud kokku kaheksa kirja Harald Raudsepale. 30. juulil 1985 kirjutatud kirjas teatab Aksella, et saab regulaarselt VES-i numbreid ja tunneb nende lugemisest suurt rõõmu. Eriti suure huviga lugevat ta Raudsepa suurepäraseid juhtkirju.
“Olge tänatud nende eest,” kirjutab Aksella.
19. või 29. augustil (üks number on teise peale löödud, nii et pole aru saada, kumb on õige) 1986 saadab kohusetundlik Aksella Raudsepale Brasiilia eesti organisatsioonide aadressid, ehkki otsest vajadust selleks enam pole: “Väliseestlase kalender” on lõpetanud oma ilmumise, ilmselt seoses Erich Ernitsa surmaga: tema oli ju selle põhiline kokkupanija.
- 1987. aasta 6. augustil teatab Aksella Harald Raudsepale, et on elukohta muutnud ja teatab oma uue aadressi.
“Ehkki õieti nii vana inime kui mina ei peaks enam n.ö. kolima aga leidsin, et ühel vanal inimesel on palju õigem elada looduse rüpes kui suurlinnas ja seepärast muutsin ühte väikesesse sisemaa linna Sao Lourençosse, mis asub mägede rüpes ja kuulus oma tervisvete poolest. Et seal tööstus ei ole lubatud on ka õhk puhas ja hea. (…) Sao Lourenço on Sao Paulost umbes 300 kil eemal ja on oma tervisvete tõttu ka turismi linn, nii et selles on neid mugavusi, mida tavaliselt väikestes sisemaa linnades ei ole.
Sao Lourenço asub juba Minas Geraes osariigis. Et Sao Lourenço on tähtis pühak, on samanimelisi linnasid ka teistes osariikides, mistõttu ei tohi unustada M.G.
Eestlastest asub siin üks lesk proua ja soomlasi üks perekond, kes mul aitasid siia elamu leida, sest maailm on juba nii täis inimesi, et elamispaika ei leidu enam kusagil ka mitte sisemaa väikestes linnades,” kirjutab Aksella ja märgib, et kui VES’i juhatus leiab, et võib talle ka edaspidi ajalehte saata (ilmselt “konverteeriti” tema sõnumite eest ette nähtud honorar lehetellimuseks), tuleks teha korraldus aadressi muutmise kohta.
Luts Lutsu tänavalt
“Siin lähedal umbes 100 kil. asub soomlaste tuntud koloni Penedos. Kui neid külastan siis saadan ka nende elust sealt lühiteate, kui see peaks VES’i huvitama,” lubab Aksella.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
