(Järg 21. oktoobril ilmunud osale)
Konsul Ferdinand Saukas lahkub siit ilmast 1976. aasta 29. detsembril ja 1977. aasta 6. jaanuaril saadab Aksella Ernitsale mõned Vabas Eesti Sõnas (VES) avaldamiseks mõeldud mälestuskuulutused.
Pärast seda tuleb Lutsude ja Ernitsa kirjavahetusse sisse pooleaastane paus. Pikka kirjutamisvahet tunnistavad nii Aksella oma 5. juuli kui ka Ernits oma 29. juuli kirjas. Aksella nendib, et pole selle aja sees VES-ile peale surmakuulutuste midagi saatnud, sest tema elu on olnud “vähe sassis ja selle korraldamine on võtnud kõik aja”. Aksella lubab sellest kõigest lähiajal pikemalt kirjutada.
“Pidin juba ammugi kirjutama ja küsima, miks enam mingit teadet ei tule,” vastab Ernits ja jääb Aksella pikemat selgitust ootama. See tuleb 1977. aasta 4. septembri kirjaga. Selgub, et Aksella pole VES-ile sõnumeid saatnud sellepärast, et konsul Saukas, kui ta veel elas, palus Aksellal mitmetel teemadel, nagu Balti nädal, Balti näitus, Comité pró Justiça dos Povos Bálticos (see oli organ, mis koosnes eesti, läti ja leedu rahvusgruppide esindajatest) jne, mitte kirjutada, sest sellest kirjutavat “nemad ise”, st konsul või tema õde pr Alide Slet. Viimane oli ka see, kes konsuli palve Aksellale edastas.
“Ja nii see jäigi,” nendib Aksella teatava kibestumisega. Ta lisab, et “Väliseestlase kalendri” järgmises väljaandes tuleks mitme eestlaste organisatsiooni kontaktandmeid uuendada. Mõned organisatsioonid märkisid senini nimelt oma postiaadressiks konsulaadi aadressi, aga see pole enam otstarbekas.
“Selle (konsulaadi postkasti – R.M.) võti on ainult Olev Saukasel ja pr. Alide Sletil, mistõttu kirjad saavad ühest kohast teisi kantud, nende kättesaamine viibib ja neid läheb ka kaduma,” kurdab Aksella. Koguduse uue aadressina läheb tema sõnul nüüd näiteks kirja koguduse nõukogu esimehe kodune aadress ja postkasti number ning skaudiorganisatsiooni aadressina tema enda kodune aadress. Comité pró Justiça kohta lubab Aksella leedulastelt andmeid küsida, aga konsulaadi kohta ei oska ta midagi öelda.
“Kui F. Saukas suri, lootis siinne eestlaskond, et Põhja Ameerika peakonsulaat, siia kellegi saadab (nagu Inglismaale), kes seda ebaselget olukorda siin selgitab ja eestlastele teatab, kuidas siinne ametlik olukord nüüd on ja jääb. Seda ei juhtunud ja seetõttu võin vaid ütelda, et uksel on “Consulado da Estonia” silt nagu varemaltki ja kirjavahetus mis tuleb konsulaadi nimele võtavad pr. Alide Slet ja Olev Saukas ja see on kõik,” kirjutab Aksella.
Veider olukord
“Konsulaadi kohta ei teadnud ka meie peakonsulaat midagi ütelda,” teatab Erich Ernits 27. septembril 1977 Aksellale läkitatud kirjas. “Tahavad veel selgitada. Ega sinna Brasiiliasse sõit ei ole ka nii lihtne, et muudkui istu lennukisse ja mine. Meie esindusel on raha kah ju nii napilt. Imelik olukord: iseseisva riigi esindaja, aga Ameerika välisministeerium otsustab, mis võib teha, mis mitte ja kui palju esindus võib raha saada! (Jätame selle oma teada).”
Ernitsa viimane lause ja irooniline märkus sulgudes heidavad valgust keerulisele situatsioonile, milles Eesti Vabariigi esindused ajal, mil meil siin punavõim valitses, pidid tegutsema.
Nagu aasta lõpupoole ikka, on Erich Ernitsal ka 1977. aasta septembris käsil järgmise aasta “Väliseestlase kalendri” tegemine ja sellesse kavatseb ta kirjutada artikli 1930., 1931. ja 1932. aasta sündmustest Eestis, mainides, tõsi, üsna kokkuvõtlikult, ka filmide tegemist. Ühe faktiga on ta juba hädas olnud (see ilmneb 27. juulil Lutsudele saadetud kirjas): ühes Theodori kunagises kirjutises on öeldud, et helifilm “Päikese lapsed” tehti 1930. a ja et selles oli peaosa miss Estonial Nadezhda Peedi-Hoffmannil. Kroonikat kirjutades avastas Ernits aga, et kõnealune daam valiti missiks alles 1932. a. Järelikult tehti ka “Päiksese lapsed” 1932. Hiljem on Ernits leidnud selle kohta ka teistest allikatest kinnitust. Nüüd on aga Ernitsal tekkinud mõned küsimused teiste Lutsu filmide, “Ruhno” ja “Kihnu” ning “Gaas! Gaas! Gaas!” tegemise kohta.
“Kas “Ruhno” ja “Kihnu” olid sarjast “Kas tunned maad”? Juurdelisatud foto taha oli kirjutatud: “Kas tunned maad” filmimise ajast Pärnus. Th. Luts, Aksella Luts, Trudy Graef ja E (mis ta eesnimi on?) Saarepera või Sarepera. Mis asjamehed need kaks on? Kas nad olid “Kas tunned maad” tegemisel kaasa aitamas? Kuna see poogen selle pildiga on trükki minemas, vajan seletust õige kiiresti. Ehk jõuate veel vastata,” kirjutab Ernits.
Aksella mõistab Ernitsa olukorda ja vastab kohe, kui tema kirja 5. oktoobril 1977 kätte saab. Sõnum, mille Theodor Ernitsale edastada palus, on Aksella sõnul järgmine:
““Ruhno” oli omaette lühifilm, tellitud Välisministeeriumi poolt, aga osa sellest filmist esitleti “Kas tunned maad” filmis.
“Kihnu” – oli ka omaette lühifilm, selle tellijaks oli Kaitseliit ja osa sellest esitati samuti filmis “Kas tunned maad”.
Ülesvõtte kohta: Trudy Graef oli script girl ja Ernst Sarepera välisministeeriumi ametnik (mis kohal ta just seal sel ajal oli ei mäleta). Filmimisel oli ta kunstiliseks nõuandjaks ja pärast – saatkonna nõunik Londonis.”
Segaduse kohta “Päikese laste” valmimisaastaga on Aksella juba varasemas, 4. septembri kirjas öelnud, et küllap see film tõesti 1932. aastal ilmus, aga kui kirjalikke andmeid käepärast pole, kipuvad aastaarvudes kergesti vead sisse tulema. Aksella annab edasi ka Theodori tervitused ja lisab, et Theodoril on väga hea meel selle üle, et Ernits tema ala, st filmikunsti, kalendris kunagi mainimata ei unusta.
Poriste jalgadega kass
Loomulikult on Ernitsal kalendris ära toomiseks vaja ka Brasiilia eesti organisatsioonide kontaktandmeid. Aksella lubab oma 1977. aasta 27. septembri kirjas need lähiajal saata, ent konsulaadi kohta andmete saamiseks palub ta Ernitsal pöörduda otse Olev Saukase poole, sest “silt “Consulado de Estonia” on ikka veel uksel ja need ruumid on Olev Saukase era-omandus. Ütlesin ka Olev Saukas’ele, et Teie kirjutate temale konsulaadi suhtes ise.”
Samas kirjas annab Aksella teada, et detsembris saab üks Sao Paulos elav eesti proua 96 aastaseks, ja uurib, kas VES saaks ära tuua tema sünnipäevateate, sest pole kindel, et ta järgmise juubeli, st saja aasta sünnipäevani, elab.
“Ta on n.ö. vanaeestlane (st 1920. aastatel Brasiiliasse saabunud eestlane – R.M.) ja on alati aitand omaaeg “uusi” sisserändajaid, kelledest väga suur osa leidis omale esimese ulualuse tema kodus,” põhjendab Aksella oma soovi. Järgnevast järeldub, et tegemist on proua Elisabeth Raudsepaga. Aksella tuletab siinkohal meelde üht juba varem tema ja Ernitsa vahelises kirjavahetuses ette tulnud fakti, et proua Raudsepa tütar Alda Ervedal soovis kinkida Sao Paulo eestlaskonnale oma maja, ent sellest ei tulnud midagi välja. Eelmisel korral oli Aksella vaid vihjanud, et tehingu tegemata jäämises oli süüdi konsul Saukas. Täpsemalt ei saa me hea plaani nurjumise tagamaadest ka seekord teada, küll aga võime end lõbustada Theodori vaimuka selgitusega: ta ütlevat Aksella sõnul, et “must kass jooksis poriste jalgadega sellest ilusast kavatsusest üle.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
