(Järg 30. septembril ilmunud osale)
Kui meil on enamasti räägitud teise maailmasõja aegsest ja järgsest eestlaste kodumaalt lahkumisest, siis tegelikult läks eestlasi laia ilma ka tunduvalt varem. Ja Brasiiliasse tekkis suurem Eesti koloonia 1920. aastate keskel. Sündmuse tähistamiseks korraldati Sao Paulos pidulik koosviibimine, kuhu tuli kokku umbes kolmsada inimest.
“See on harukordne osavõtt,” kinnitab Aksella ja lisab selgituse, mille mõttest saab aru vaid see, kes on kursis Sao Paulo eestlaste seltsielu eripäradega:
“Selle (koosviibimise — R.M.) korraldasid nemad ise, kirjutades ja saates kutsed ja rõhutasid igale ühele, et seda korraldavad eestlased ilma ühegi ametliku asutuseta, ainult eestlaskond ise.” Aksella lisab, et korraldav toimkond palus tal koostada ülevaate eestlaste poole sajandi tagusest asumisest Brasiiliasse.
Aksella lugu, mis on mõeldud avaldamiseks Vabas Eesti Sõnas (VES), läheb siiski teele alles 26. novembril ehk enam kui kuu aega hiljem, sest Aksella on oodanud, millal loo juurde sobivad pildid kätte saab. Kust ta need tellis ja miks nende kättesaamine venis, see kirjast kahjuks ei selgu. Fotod, mida lubati 25. novembriks, jäävad tegelikult ka sel päeval saamata ja nii panebki Aksella kirjatüki järgmisel päeval ilma piltideta teele.
“Võib olla on see pikk, aga kuidagi ei oskand lühemalt seda ülevaadet teha. Kõnes oli see mul tublisti pikem,” tõdeb Aksella. “Nagu näete, olen need andmed võtnud “Meie Tee’st”. Sinna kirjutas kord neid omal ajal vist 1958 aastal härra Aleksander Aur, kes on siin eestlaste kõige parem “ajaloo” tundja.”
Aksella teinud küll koosviibimist korraldavale toimkonnale ettepaneku, et just Aur eestlaste esimese laine Brasiiliasse tulekust ettekande teeks, aga tema öelnud tervislikel põhjustel ära. Ja nii tuli töö Aksellal ära teha. Ent loomulikult oli jälle neid, kellele see ei meeldinud.
“Igatahes on need, kes meil siin keelavad ja käsevad kõik pahased et miks toimkond minule selle ettepaneku tegi ja siis neile vastati, et pr. A. Sletil ei ole häält rääkimiseks ja tema venna kõnest on ka raske arusaada. Ainuke kellel on tugev hääl ja räägib nii et kõik kuulevad ja arusaavad olen mina. Leidsin et niisugust asja ei sobi äraütelda ja tegin siis selle nii hästi ja lühidalt kui oskasin,” kirjeldab Aksella.
Huvitav ajalookild
Kirja lõpus palub ta Ernitsat, et too saadaks talle lennupostiga kaks eksemplari eesti koloonia aastapäeva looga VES-i numbrit. 26. detsembril 1975 Ernitsale läkitatud kirjas kurdab Aksella, et pole lehti saanud ja avaldab kahtlust, kas tema kiri koos lehelooga äkki kaotsi pole läinud.
“Oleks aga kahju kui niisugune sündmus jääks märkimata ja seepärast tegin Teile sellest (leheloost – R.M.) koopia ja saadan selle oma kodulinnast teele,” kirjutab Aksella ja lisab, et on parasjagu jõulupuhkusel. Seetõttu postitabki ta kirja mitte Sao Paulost, nagu tavaliselt, vaid Osascost, kus nad Theodoriga juba kümme aastat elavad.
“Kui siia asusime oli siin 60 tuhat elanikku, nüüd on 450 tuhat. Theodor ütles, et tuleb hakata mõtlema mõne vaiksema koha peale. Eks siis näe,” märgib Aksella.
Tegelikult oli 26. novembri kiri koos koloonia juubelit käsitleva artikliga siiski Ernitsani jõudnud, ainult et trükivalgust nägi lugu VES-is alles 25. detsembril ehk päev enne, kui Aksella loo koopia uuesti teele saatis. Lehelugu kannab pealkirja “Brasiilia eestlaste asumis-juubel”. Et tegemist on üsna huvitava killuga eesti rahva ajaloost, tasub seda lugu siinkohal tsiteerida.
“50 aastat tagasi, 1925. a. lõpul ja 1926. a. alguskuudel saabus Brasiiliasse, Santose sadama kaudu, kõige arvukam eestlaste immigratsioonigrupp. Sao Paulo osariigi immigratsiooniameti andmetel oli neid 2110 hinge. Nad tulid töölepingu alusel, lubadusega töötada üks aasta kohviistandustes, mistõttu nende reis oli tasuta.
Sao Paulosse jõudes paigutati nad n.n. “Hospedaria de Imigrantes” majasse, kuhu nad jäid tööle siirdumiseni. Allkiri, mida nad Euroopas olid andnud, aastaks kohviistandusse minna, ei loetud kohustuslikuks, vaid küsiti igalt ühelt uuesti, kas ta soovib minna või ei. Varem tulnud eestlased katsusid nendega kontakti saada ja soovitasid neil mitte maale tööle minna. Enamik perekonnainimestest siiski läksid, aga nad kõik tulid linnadesse tagasi. Need aga kes uuele lepingule alla ei kirjutanud, neil tuli kohe immigratsioonimajast lahkuda ja omal käel elu alata,” kirjutab Aksella.
Tema sõnul polnud töö leidmine Sao Paulo piirkonnas tollal raske, sest linna lähedale rajati parasjagu hüdroelektrijaama ja sajad eestlased andsid selle valmimisse oma tööpanuse. Ka Sao Paulos ehitati palju ja alatasa vajati müürseppi, puuseppi, mehaanikuid, elektrikuid jne. Oli ka vabrikuid, kus pakuti tööd mitmel alal. Lisaks sellele oli Sao Paulos moodustamisel tsiviilpolitsei, kuhu nõuti noori pikakasvulisi mehi. Sinna läks poolsada eestlast. Kohaliku keele oskust neilt ei nõutudki, sest arvati, et küll see tuleb töö käigus.
Seiklushimu veres
Kõik eestlased ei heitnud aga sugugi “ankrusse” suurtesse linnadesse ja nende lähiümbrusse.
“Need, kelledel seiklushimu oli veres, läksid sisemaale kulda ja kalliskive otsima,” kirjutab Aksella. “Ei ole kuulnud, et keegi eestlastest oleks neid suuremal määral leidnud või rikkustega tagasi tulnud, aga ometi õppisid nad tundma üht maailma omapärasemat maad. Käisid aladel, kuhu võibolla veel ühegi valge inimese jalg ei olnud astunud, nägid võrratut looduseilu, õppisid tundma salapärast ja elasid koos indiotega nende primitiivset elu. Aga kahtlemata oli ka neid, kes neilt matkadelt kunagi tagasi ei tulnud.”
Enamik esimese immigratsioonilainega Brasiiliasse läinud eestlastest asus siiski elama Sao Paulo linna, kus nad asutasid 1926. a esimese eesti seltsi Brasiilias. See kandis nime Estonia. Hakkasid tegutsema ka laulukoor, orkester ja näitemängu-trupp. Kas ei kõla see uskumatult: inimesed on alles äsja kauges, täiesti võõra keele ja kultuuriga maailmajaos “jala maha” saanud ning juba loovad laulukoore ja näitetruppe! Teisalt: võib-olla aitas just see ümberasujatel täiesti võõras kultuuriruumis vaimu üleval hoida. Oleks vaimselt murdutud, poleks jaksatud ka tööd tega ega leiba teenida. Nii et kultuuri edendamine oli kaugel maal võib-olla eluküsimus.
1927. aastal asutasid selle kandi eesti noored Sao Paulo Noorsoo Ühingu “Kalev”. Kaht seltsi, nagu selgus, oli eestlaskonnale siiski palju ning Estonia ja Kalevi ühinemisel 1928 tekkinud seltsile pandi nimeks Uus Kodu. Seltsile muretseti raamatukogu, mis paigutati erakorterisse, sest oma ruume seltsil polnud. Ürituste tarvis üüriti algul ruume, siis aga tehti vabatahtliku tööjõuga korda vana vabrikuhoone Rua Conde de Sargedalil. Seal said endale ruumid seltsi juhatus, raamatukogu ja einelaud. Seltsi suur saal mahutas ligi nelisada inimest. Selts hakkas välja andma ajakirja Uus Kodu, hilisema nimega Meie Kodu. See ilmus kahesaja eksemplarises tiraažis. Sao Paulos tegutses ka eesti pühapäevakool (seal käis teiste hulgas tunde andmas kunagine Eesti Vabariigi haridusminister Juhan Kartau), toimusid kõneõhtud, loengud ja kontserdid.
Umbes samal ajal, kui eesti selts, asutati Sao Paulos ka eesti luterlik kogudus. Jumalateenistusi peeti Rua Liberdadel asuvas metodisti kirikus. Seltsile Uus Kodu tekkis aga peatselt Rio de Janeiro osakond. Tollal Rio de Janeiros resideerinud Eesti Vabariigi konsul Rudolf Ise külastas nimelt Eesti Vabariigi aastapäevade tähistamise üritusi Sao Paulos ja sai sealset seltsielu nähes ka ise eestluse edendamiseks innustust.
Sao Paulo seltsil Uus Kodu oli plaanis osta ka päris oma maja, aga siis puhkes teine maailmasõda ja kõik Brasiilias tegutsenud välismaalaste seltsid, kaasa arvatud Uus Kodu, suleti.
“Võib ütelda, et sellega lõppes Sao Paulos üks ajajärk eestluses. Pärast II maailmasõda saabus Brasiiliasse uusi eestlasi. Nendele olid varemalt siinolijad ehk n.n. “vanad eestlased” igapidi abiks,” kirjutab Aksella ja tõdeb, et nüüd ollakse jõudmas ajajärku, kus ei ole ei vanu ega uusi eestlasi, vaid üks ühine eestlaste pere.
Brasiilia eestlaste koloonia viiekümne aasta juubeli puhul leidis 15. novembril 1975 Sao Paulos Heidenreich-Hausis suurejooneline vastuvõtt, kuhu kõik eestlased olid palutud.
“Osavõtt sellest juubelist oli harukordselt suur,” kirjutab Aksella. “Kokku oli tulnud üle 300 inimese. (…) Tuldi kohtama endisi kaaslasi ja meelde tuletama läinud aegu ja läbielamusi, millede kohta kindlasti igaüks neist võiks kirjutada põneva romaani. Neid aga, keda aastate koorem või tervisline seisukord takistas tulemast, neid esindasid nende lapsed ja lastelapsed. Oli rõõm näha nii paljusid heledapäiseid, sinisilmalisi elurõõmsaid lapsi ringi askeldamas, kes olid elavaks sidemeks kõikide vanadusastmete vahel.”
Üks koloonia asutajatest, Roderich Pruks, kõneles tänutundega oma uuest kodumaast Brasiiliast, kus eestlased on saanud rahus elada ja töötada ning kus eri religioonidesse ja rassidesse kuulumine iialgi probleeme pole tekitanud. Eestlasi käisid nende juubeliüritusel tervitamas ka lätlaste ja leedulaste esindajad.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
