(Järg 23. septembril ilmunud osale)
1975. aastal toimus Helsingis konverents, mille tulemusena kirjutasid 35 riigipead, nende hulgas USA president Gerald Ford ja Nõukogude Liidu liider Leonid Brežnev, alla leppele, mis pani aluse sellele, millest praeguseks on saanud 55 Euroopa, Kesk-Aasia ja Põhja-Ameerika riiki hõlmav Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE). Tänapäeval peetakse Helsingi konverentsi oluliseks verstapostiks teel kommunismi lagunemisele ja külma sõja lõppemisele, ent tollal suhtuti läänes sellesse üsna skeptliselt. Vabas Eesti Sõnas (VES) kirjutas Leonhard Vahter näiteks 11. detsembril 1975, et lääs andis Helsingi konverentsil kommunistlikule impeeriumile õnnistuse, saamata vastu läätseleentki.
Huvitaval kombel ulatub Helsingi konverentsi kaja ka Aksella Lutsu ja Erich Ernitsa kirjavahetusse. Sao Paulo 1975. aasta Balti näitusel, mis oli pühendatud raamatuaastale ja millest siinse järjeloo eelmises osas juba juttu oli, käis nimelt Aksella teatel (kiri Ernitsale 9. augustist 1975) üsna palju rahvast ning Aksella oletab, et see oli teatud määral tingitud Helsingi konverentsist.
“…usun, et oli ka neid, kes olid arvamisel et külastavad juba Nõukogude Eesti väljanäitust,” märgib Aksella.
Tõesti: mõnigi külastaja võis ju arvata, et Nõukogude Liidu ja lääneriikide suhted on ülikähku üles soojenenud ja kultuurivahetus elavalt toimima hakanud. Ent nagu Aksella järgmisest lausest selgub, tuli Sao Paulo Eesti konsulaadi puhul juba varem alatasa seletada, missugust riiki see esindab.
“Siin konsulaadis käib järjest neid kes soovivad stipendiumi Nõukogude Venesse, kirjavahetust jne,” kirjutab Aksella.
Konsulaadis käib tema sõnul ka kohalikke koolilapsi, kes soovivad andmeid Eesti kohta.
“…nad teevad töösid koolides eri maade kohta ja et meil mingit brošüüri ega midagi ei ole mis neile anda, katsun neile suusõnaliselt seletada nii palju kui jõuan,” kirjutab Aksella 16. aprillil 1975 Ernitsale. Ta õiendab samas ära ka ühe vea, mis nende konsulaadi kohta väliseesti ajakirjanduses (tõsi, mitte VESis, kus Ernits töötab, vaid Vabas Eestlases) levinud. Lehes väidetakse nimelt, et Sao Paulo Eesti konsulaati on üle kantud ka lätlaste ja leedulaste asjaajamine.
“See on küll muinasjutt,” nendib Aksella, “sest nende asju ajavad nende rahvusgruppide esindajad ja kui meil seda suurt leedulaste rahvusgruppi siin ei oleks, vaevalt et siis isegi Balti Näitust saaks korraldada.”
Aja suhtes kitsi
Nii, nagu Aksella varem mõne teisegi inimese kohta Ernitsalt taustainfot on küsinud, uurib ta 1974. aasta lõpupoole, kes on Elmar Reinvald.
“Mulle tuli kiri härra Elmar Reinvald’ilt, kellel on vajadus kirjutada Oskar Lutsu vennale. Tema aadressi ei teadnud ja sai minu aadressi Abistamiskomiteelt, kus oli märgitud et arvatavasti olen mina Theodor Lutsu abikaasa, ja ta küsib siis luba kas võib minu aadressil Theodorile kirjutada. Vastan temale aga ma paluksin kui Teil võimalik on mind informeerida kes see härra on ja millega ta tegeleb,” kirjutab Aksella 12. novembril. Ernitsa 22. novembril kirjutatud vastus on rahustav:
“Elmar Reinvald on on vist ookei. Ta on üliõpilasselts Põhjala liige ja kena inimene, nagu olen kuulnud. Isiklikult ei tunne. Kuid paistab, et võib igati usaldada.”
- detsembri kirjas tänab Aksella Ernitsat informatsiooni eest ja teatab, et saigi Reinvaldilt juba kirja.
“Temal on sugulane kodumaal, kes tahaks teateid Oskari kohta näituseks ta tahaks teada, miks jäi “Joosep Toots” filmimata jne. Omas kirjas nimetab ta ka isikuid kellelt võib tema kohta informatsiooni võtta. Theodor igatahes otsustas temale vastata ja siis ta võib ise oma sugulasele need vastused saata. Igatahes jättis kiri väga haritud inimese mulje,” lõpetab Aksella.
- juulil 1975 kirjutatud kirjas nendib Aksella, et tema töine ja ühiskondlik elu käivad täitel tuuridel edasi.
“Nii et elan ikka kiiruse tähe all edasi, konsulaadis ka kedagi ei ole, koguduse asjade ajamiseks ei ole ka kollegil aega, siis on veel raamatukogu ja oma firma asjad ka, kes mulle ülalpidamise annab,” kirjeldab Aksella ja võtab mõtte kokku vaimuka fraasiga: “Jumal on mulle tõesti tervise annud, aga aja suhtes on ta vähe kitsi olnud.”
Muule rabelemisele lisaks on Aksella aga ühe lisaharrastuse juurdegi saanud.
“…õpetan kolme tütarlapsele eestikeelt, muidugi tasuta. Olen seda ikka ütelnd, et kes tahab õppida tulgu. Need kolm ei oska keegi sõnakestki eestikeelt ja nii siis olen ise neile kavad kokkuseadnud.
Nüüd lugesin kord VES’is, et teil seal on mingi koolitoimkond või mis ta oli ja neil on kavasid. Kas Teie võiksite mulle neid saata ehk teatada kelle poole selles suhtes pöörata,” kirjutab Aksella ja lisab, et ta otsiks ise koolitoimkonna kohta käiva teate VES-ist uuesti välja, aga tema lehed on pidevalt teistele eestlastele välja laenutatud. Järgmine mürgine märkus käib aga taas konsulaadi “omanike” isevärki toimetamiste kohta:
“Need ajalehed mida VES saadab konsulaadile, need viiakse kohe ära ja neid ei näe keegi ega saa ka lugeda.”
Koloonia aastapäev
Uudis, et Aksella on hakanud kolmele neiule eesti keelt õpetama, äratab Ernitsas huvi: ta näeb siin hea leheloo teemat. Ta esitabki oma 1975. aasta 3. oktoobri kirjas Aksellale rea küsimusi:
“…kes need eesti keelt õppivad tütarlapsed on? Kas eestlased? Kirjutage, kuidas nendel nüüd tuli isu eesti keelt hakata õppima. Kas vanemad, kui olid eestlased, nendega kodus eesti keelt ei rääkinud? (Ka siin on sihukesi poluvernikuid). Kust saate õppematerjale, raamatuid? Kuidas nende õppimine, lugemine ja rääkimine edeneb? Kas on nendel huvi lugema hakata eesti kirjandust?”
Ernits annab ka teada, et nende mail tegutsev koolitoimkond kannab nime Eesti Koolide Keskus USA-s ja selle juhatajaks on agar skautmaster Gaston O. Randvee. Kuid õppevahendite asju ajab ka Baltimore’is elav tragi proua Lilian Esop. Ernits soovitabki tema poole pöörduda.
Lutsude kirjakaust ei sisalda kahjuks sellist kirja, milles Aksella Ernitsa küsimustele vastaks või vähemasti teada annaks, et on Ernitsale neidude keeleõpingutest kõneleva leheloo saatnud. Võib-olla oli Aksellal lihtsalt liiga kiire, et sellest kirjutada. Küll aga annab Aksella 17. oktoobril 1975 Ernitsale teada, et paneb varsti teele kirjatüki, mis käsitleb üht huvitavat tähtpäeva: eestlaste suurima immigratsioonigrupi Brasiiliasse saabumise viiekümnendat aastapäeva.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
