(Järg 10. septembril ilmunud osale)
Kui meenutada, et Vaba Eesti Sõna kaastööline Erich Ernits oli pärit Avinurme vallast, siis võib arvata, et ta tundis ka naabruses asuva Mustvee kohalikke olusid ja oskas Theodor ja Aksella Lutsu kirjatööd vastavalt sellele täiendada.
Mustvee linnanõmm ei osutunud siiski väga sobivaks lahingustseeni võttepaigaks, sest lagedal maastikul polnud “fugaase” kuhugi peita, ilma et nende süütajaid või süütenööride põlemist näha oleks. Lõpuks kaevati “fugaaside” jaoks augud ning istutati nende ümber puid-põõsaid, mille varjus vastavad abilised “mängumürske” süütama pidid.
“Alustasin väntamist, kuid juba esimeste lõhkemiste ajal märkasin, et “fugaaside” lõhkemisjõud oli liiga väike ega vastanud kaugeltki suurtükikuulide lõhkemisele. Kirusin endamisi, et varem “fugaasidega” proovi ei teinud, kuid parata polnud enam midagi. “Sõda” käis, püssid paukusid ja seda oli tarvis lindile võtta,” kirjutas Theodor Luts.
“Tegime rida võtteid, vahel sekka ka näitlejatega, ning siis hakkas päike juba õhtusse kalduma. “Sõjavägi” läks koju. Kui siis kõik selle töö ja vaeva laboratooriumis olin ilmutanud ning kopeerinud ja võtted ekraanile lasksin, oli peagu nutt varaks, sest ülesvõtted ei kõlvanud minu arvates kusagile. Lõhkemised olid, nagu juba arvasin, liiga võimetud, oli ka paiguti näha, kuidas mehed fugaase süütasid ja kõigele lisaks suitsesid veel fugaaside kestad tükk aega takka järele. Paljud võitlevad sõdurid vahtisid uudishimulikult otse kaamerasse ja jälgisid, et kas nad ikka tulevad “küllalt hästi” filmile. “Langenutel” oli lahke naeratus näol ja mõni koguni piilus üle õla, et kuidas see sõda pärast tema “langemist” küll edasi läheb. Ei, niisugune filmilahing ei kõlvanud küll kusagile!
Paremad olid stseenid juba Vanemuise näitlejatega, kuid ka need ei olnud endaga päris rahul ja arvasid, et nad oleksid võinud oma osa täita palju paremini. Otsustasime kõik uuesti filmida.
Ise süüdi
Muidugi ei olnud süüdi aparaati vahtivad sõdurid ega “liigutavad surnud”, vaid ainuüksi mina ise. Sest miks ei öelnud ma kaitseliitlastele, et aparaati ei tohi vahtida ja et nad “surnuna” peavad lamama täiesti liikumatult. Igatahes maksis see esimene õppetund mulle palju vaeva ja raha. Tehniliselt oli aga film korralik, negatiivid normaalselt valgustatud ja väntamistempo normaalne.”
Pärast kurbnaljakaid juhtumisi Mustvees jätkasid Lutsud Tartus sisevõtteid. Tööpäevad kestsid, kuni päevavalgus filmida lubas: algajatel filmitegijatel polnud ju võtta spetsiaalset filmipaviljoni valgusparki, nagu suurtel stuudiotel. Peatselt tekkis aga uus võimalus lahingustseene filmida: Värska sõjaväelaagris olid algamas manöövrid. Lutsude filmiloo kolmandas osas, mis ilmus Vabas Eesti Sõnas 4. juulil 1957 (“Filmisõda Värskas. Theodor Lutsu mälestusi “Noorte kotkaste” filmimisest””), kirjutatakse sellest järgmist:
“Tegime pingsalt ettevalmistusi, et seekord kõik õnnestuks. Helioselt tellisime juba märksa tugevamaid fugaase, kusjuures neid oli nüüd juba võimalik detektoriga, s.o. süütenööri kasutamata süüdata. Kuid vähe aega enne Värskasse sõitu süttis vabrik põlema ja kõik meie fugaasikesed lendasid õhku. Nüüd oli hea nõu kallis, kuid seda ei olnud enam kusagilt võtta. Juhuslikult kohtasin ühel päeval tuttavat ratsaväeohvitseri ja kurtsin temale oma häda. “Mina korraldan selle asja,” ütles sõber. “Meil rügemendis on vana kõlbmata püssirohtu ja dünamiiti nii palju, et võiksime sellega kas või kogu Tartu õhku lasta.” Ta lisas, et rügemendis on vana veebel, kes asja hästi tunneb ja tema juhatusel töötabki manöövritel “fugaaside osakond”.”
Nii said asjad pürotehnikaga jutti ning filmigrupp sõitis Värskasse, kus nende käsutusse anti väike majake. Selle üheks puuduseks oli, et see asus lähimast kaevust päris kaugel. Veetoomise probleemi lahendas aga geniaalselt näitleja Arnold Vaino, kellega on seotud veel mõnigi “Noorte kotkaste” filmimise ajal juhtunud naljakas lugu. Vaino kui kõige turskem mees otsustati määrata veevarujaks, ent tema teatas, et veetoojana võib kõne alla tulla ainult Aksella Luts.
Kroonu kulul
“Kui mu abikaasa sellele vastu vaidles, et kuidas tema, naisterahvas, peab hakkama vett tassima, kui ometi kohal on nii palju mehi, ütles Vaino: “Ega see polegi nii mõeldud, et teie peaksite vett tooma. Kuid pange tähele, niipea kui teie kui noor ja sarmikas daam lähete veepangedega kaevule, on kohe kohal abivalmis sõdur ja toob teie asemel meile vee koju. Kui meie läheme vett tooma, ei aita meid keegi.”
Otsustasime siis katsetada ning ilmnes, et Vaino psühholoogia oli õigel kohal. Niipea, kui mu abikaasa läks kaevule, oligi kohe jaol noor ja kavalerlik sõdur, pakkus lahkesti kaasabi, ja vesi tuligi meile kätte “kroonu kulu ja kirjadega”. Praktiseerisime hiljem seda võtet veel üsna sageli,” meenutas Theodor Luts.
Saabumisjärgsel päeval algas kibe töö. Esimesena võeti üles stseen, kus vabatahtlike ohvitser tormab oma meestega läbi tiheda vaenlase tõkketule ka kus granaadikild tabab surmavalt üht filmi peategelast Leppikut.
“Algasin väntamist ja andsin vilega veeblile märku, et nad nüüd lahinguvälja “keema paneks”. Hetk hiljem olimegi otse kui ehtsas sõjas. Maapind meie ümber lausa kees, kõikjal ümberringi oli võimsaid lõhkemisi ning õhkupaiskunud kive ja mulda sadas kaela. Stseen oli nii tõetruu, et näis, nagu oleksin jälle Võnnu lahingus. Igatahes lahing õnnestus suurepäraselt ja kõik olid ülimalt rahul. Hiljem osutus, et see stseen oli kogu filmi parimaid,” kirjeldas Theodor Luts.
Järgmisena asuti väntama stseeni, kus vabatahtlike pataljon jõuab piiriäärsesse külla. Näitlejaid sõdurite näol oli piisavalt, ent neil puudusid erariided. Jopesid, palituid ja talvemütse vajati vähemalt sajale mehele. Kui Theodor Luts ise kohalikelt setudelt rõivaid laenata üritas, pakkudes selle eest isegi teatavat tasu, ei võtnud rahvas vedu. Ent siis anti Lutsule nõu vallavanema poole pöörduda. Too polnud küll setu, kuid tundis hästi kohapealseid olusid ja teda austati kogu vallas.
“Kui olin vallavanemale oma häda kurtnud, naeratas see ja ütles, et sel moel ei jõua teie küll kusagile, sest setusid raha ei huvita. Pealegi on nad võõraste vastu väga umbusklikud ja võivad mõelda, et mine tea mis krutski siin jälle mängus on,” meenutas Theodor Luts.
RIINA MÄGI
