(Järg 5. augustil ilmunud osale)
- 4. märtsil 1971 Erich Ernitsale saadetud kirjas annab Aksella teada, et tema ja Theodor on “koolipoiste looga” Vaba Eesti Sõna (VES) numbrid kätte saanud ning leiavad, et Ernits on kirjutist otstarbekalt kärpinud. Ühes varasemas, 5. veebruaril 1971 posti pandud kirjas pärib Aksella aga Ernitsalt nõu, kuidas talitada Kanadas ilmuva ajalehe Meie Elu koostööettepanekuga. Täpsemalt soovib Aksella teada, ega tema koostöö nimetatud väljaandega kuidagi VES-i huve ei riiva.
“…sain eila Kanadast “Meie Elu” toimetaja Heino Rebase’lt kirja, sooviga et nende lehele ka mõned uudised Brasiiliast saadaks,” kirjutab Aksella. “See olnud õp. Tõnis Nõmmik, kes oli soovitanud temal selles suhtes meie poole pöörata. (…) Ma isiklikult ei ole mingisugusest tööst mis kuidagi mõne Eesti asjale kaasa aitab millalgi äraütelnd, aga et ma senini olen teateid saatnud ainult VES’ile ja et VES nii ääretult kenalt meisse on suhtunud, leidsime endi kohuseks Teilt küsida kas VES’il oleks midagi selle vastu. Lisaks paluksin Teid teatada, kas see on hää leht, sest ma ei ole seda senini oma silmaga näinud ja olen mõnikord lugend et lehti on igasuguseid.
Paluksin Teid väga, mulle selles suhtes KOHE vastata, et võiksin ka härra H. Rebasele vastuse saata. Ja ma palun Teid nendele küsimustele vaadata kui sõprade vahelisele asjale.”
Ernitsa 25. veebruaril saadetud vastusest võib lugeda:
“Mis puutub Rebase lehte (“Meie Elu”) siis oleme sellega korrektselt sõbralikul jalal nagu Heino Rebase endagagi. Ega meile hästi ju ei meeldi, kui kirjutatakse kahele poole korraga, kuid kui ta teid just palus, mis siis ikka. Ainult tuleks asju nii organiseerida, et seal Brasiilia asjad ei ilmuks ära enne kui meie jõuame avaldada. Nii et eks laske käia, kui meid see kuidagi kahjustab, eks ma siis kirjuta, kuidas teha.”
Lutsudel pole muidugi mingit kavatsust VES-iga koostööd lõpetada. 3. mail 1971 annab Aksella Ernitsale teada, et Theodor on hakanud kirja panema Novgorodi kubermangus eksisteerinud Pugri (Aksella kasutab miskipärast nimekuju “Pugris”) asunduse teket, arenemist ja punavõimu tulekust põhjustatud lagunemist käsitlevat lugu.
“Seda hakkas ta tegema põhjusel, et siin elab üks Pugrise asunduses sündind eestlane,” selgitab Aksella. “Ta on lihtne mees aga haruldane eestlane, kes igale meie üritusele siin kaasaaitab mitte üksi nõuga vaid ka jõuga. Pealegi ei ole ta mitte rikas mees. Praegu on ta ka juba aastaid Koguduse nõukogus. See on mees, kes võiks eeskujuks olla igale väliseestlasele.”
Vastik planeet
Aksella lisab, et Theodor võiks kirjutada ka sellest, kuidas nende tuttav ja mõned teised eestlased Pugri asundusest Brasiiliasse jõudsid ja kohviistandustes tööd leidsid. Artikli algus on Aksella sõnul juba valmis ning see on tema hinnangul kirjutatud n-ö kerges ja isiklikus stiilis.
“Kas Teie arvate, et VES’i see võiks huvitada, või tahate et saadame Teile alguse, et võiksite sellele oma targa silma peale heita?” küsib Aksella.
Samuti soovib ta teada, kas Ernitsal on veel plaanis Theodori artiklit “Ühe Kuperjanovi partisani mälestusi Vabadussõjast ja Võidupüha sünnist” (see oli selleks ajaks juba kolm aastat VES-i toimetuses “hapnenud”) lõpuks “mehele panna” või ei huvita see tekst teda enam üldse.
“Theodor paluks ka teada, kas härra Saar on temale “Koolipoiste loo” eest tšeki väljasaatnud või on see veel tulemas. Ta küsib seda sellepärast, et millegipärast nüüdsel ajal väga palju kirju kaduma läheb,” lõpetab Aksella küsimuste rea.
Ta märgib, et neil seal Sao Paulo ümbruses oli kaua aega kohutavalt kuum, ent siis, pärast vihma, muutus ilm mõne tunni jooksul nii külmaks, et ajalehekirjutise andmetel surnud ühel ööl alajahtumise tõttu kolmsada inimest.
Lõpetab Aksella aga naljatoonis, jutustades Ernitsale ühe anekdoodi. See on järgmine:
“Siis kui astronaudid taevalaotuses neitsi Mariat kohtasid, kutsusid nad teda enestega kaasa omale planeedile tulema. Maria oli juba peaaegu nõus, küsis aga siis, kust planeedilt astronaudid on. Kuulda saades, et astronaudid on maakeralt, karjatas peaaegu Maria ja ütles, et sinna ei lähe ta mitte kunagi tagasi. Seal on inimesed väga halvad ja tigedad. Kui tema maa peal eland, olnud temal seal üks väike lugu ühe mehega ja nüüd – 2000-nde aasta järele räägitakse seda ikka veel taga.”
Huvitav on märkida, et tegelikult oli Aksella ju tubli kristlane ja koguduse aktivist. See ei seganud tal aga sellist “jumalavallatut” anekdooti jutustamast.
Nimi lehes tähtis
- mail 1971 saadab Aksella Ernitsale VES-is avaldamiseks järjekordsed lühiteated kohalike gaidide elust, ent seekord peab ta vajalikuks ka selgitada, miks ta nii usinasti selliseid teateid saadab.
“…noortel kui ka nende vanematel on see väga tähtis, et laste nimed on lehes. Mulle on korduvalt seletatud et tema lapse pilt oli lehes ja kalendris ja on isegi vanematele teistest maadest kirjutatud ja küsitud, kas see on nende tütar, kes nüüd on gaid ja kui tore see on,” kirjutab Aksella.
Õigupoolest pole selles osas palju muutunud: ka tänapäeval meeldib enamikule vanematele, kui nende lapse nimi ja pilt lehes ära trükitakse. Tõsi, on ka neid, kes peavad seda andmekaitseseaduse rikkumiseks.
- juunil 1971 annab Aksella Ernitsale teada, et VES-i saadetud tšekk on kohale jõudnud ja kurdab kiire aja üle:
“…praegu on meil Balti Nädal ukse ees, aktuse, näituse ja “grünesse” väljasõidu korraldamine. Homme saabub ka õp. H. Laur Argentiinast ja peab massküüditamis-jumalateenistuse. (…) Ehkki Balti Komitee juhtimine sel aastal lätlaste kätes on, jatkub tööd kõigile, pealegi veel kus Balti Komitee meie konsulaadi ruumides asub. Mina, ehkki tähtsuseta isik neis suurtes ettevõtetes, aitan loomulikult ka jõudumööda kaasa nagu igal aastal. (…) Minu rõõmuks on Balti Komitee luband mulle selle töö eest eraldi maksta mis on väga tere tulnud, sest elukallidus on tõusnud iga aastaga aga kohutavalt just viimasel ajal. Mina aga töötan juba neli aastat täpselt sama palgaga nagu algasin. (…) Olen mõnikord mõtelnd et vaatan omale teise töö, aga senini on olnud kahju jätta tehtud tööd ja nähtud vaeva. Olen suutnud isegi äratada huvi eesti raamatu vastu, milliseid praegu väga palju Seltsi raamatukogust (milline asub ka konsulaadi ruumides) võetakse ja loetakse.”
Aksella sõnul on nende kandis eestlased, kelle jaoks nende päritolu tähtis, koondunud kirikusse ja kohalikku eesti seltsi, nende lapsed löövad aga kaasa skautluses. Kõige elujõulisemad eesti institutsioonid on tema hinnangul kogudus ja skaudiorganisatsioon.
“Ja kui ma läheks, langeks jälle nii mõnigi asi varjusurma,” arvab Aksella. “ Samuti ma ei tea kui palju suudaksin ka skautluses kaasatöötada kui teisi ümbruskonda sattun, sest ehkki mina skautlusest kui sellest veel väga palju ei tea, olen talitand oma südamehääle järgi s.o. ära keela ja ära käse, vaid aita niipalju kui saad ja oskad ja ma usun et selle kaudu saavutab enam. Igatahes teeb mulle noorte poolehoid tõsist rõõmu.”
RIINA MÄGI
