(Järg 29. juulil ilmunud osale)
Varem oli Juhan õppinud Tartu ja Rudolf Pihkva kaubanduskoolis.
“Mõlemad olid Tartu saapakaupluste omanike pojad, kes suvevaheaegadel oma vanemaid ärides abistasid. See tõstis niivõrd nende enesetunnet, et nad end juba peagu suurkaupmeestena tundsid (…). Nagu ärimehed kunagi arutasid nad raskusi ärialal ja murdsid päid, kuidas neid võita. Kaupa müüa oli sellal kergem kui seda sisse osta, sest paremad kingsepad ja sellid olid võetud sõtta ja eriti terav puudus oli naiste valgetest riidest kingadest, mis olid selle aja suurmoeks.
Rudolf aga oli “välja koukinud”, et neid kinge võib veel saada Petrogradist, samuti nagu mitmesugust muud kaupa, millest Tartus oli puudus, ja nii jõudsid sõbrad otsusele, et nad mõlemad peavad sõitma Petrogradi sisseostusid tegema,” kirjutab Theodor.
Juhanil oli Petrogradi sõiduks vaja isa, Rudolfil ema nõusolekut, sest pärast isa surma juhatas nende saapakauplust ema. Juhan sai loa lihtsalt, sest oli isale mõnigi kord ärialal kasulikku nõu andnud, Rudolfil tuli aga “kombineerida”, sest tema varasemate luiskelugude tõttu kahtlustas ema nüüd, et kaubareisi taga peab veel midagi olema. Tegelikult oligi: Rudolf oli Pihkva koolis “istuma” jäetud ja tal oli vaja uude kooli üleminekuga “jäljed kaotada”, enne kui mamma asjast haisu ninna saab ja suuremaks käraks läheb.
“Iseenesest ei olnud Rudolf mitte “kõva” peaga poiss. Oma meeldiva ja hea esinemisega oli ta meelsasti nähtud igas seltskonnas. Lisaks oli ta haruldane andekas klaverimängija ja just need kaks head omadust olid temale peamiseks takistuseks koolis edasijõudmisel. Lõpuks aga suutis ta siiski mammat veenda ärisõidu “ehtsuses”, seda enam, et sõitis ka Juhan, keda mamma usaldas rohkem kui oma poega. Ja nii asusid “ärimehed” teele,” kirjutab Theodor oma Vabas Eesti Sõnas ilmunud järjeloos.
Petrogradi jõudes suundusid poisid kõigepealt Juhani sugulase juurde, kes teenis sõjatarvete tööstuses ja pidi neid varustama kauba ostmiseks ja tellimiseks vajalike aadressidega. Trammiga läbi linna sõites ei jõudnud poisid ära imestada pealinna uhkust ja ilu: laiad tänavad, suured sillad, uhked kirikud ja paleed panid poiste silmad särama.
“Odav” linn
Kui äritehingud olid tehtud, otsustasid “kaupmehed” Petrogradi lähemalt tundma õppida. Sama päeva õhtul läksid nad tuledest säravasse lõbustusparki. Sealsetel ameerika mägedel tutvusid poisid kahe tütarlapsega, kellega hiljem ka restorani mindi.
“See oli uhke ja lõbus õhtusöök ja kui Juhan arve maksis, ei olnud see täit kaht rublagi. “Kas ma ei ütelnud sulle, et Petrograd on tore linn ja veel kui odav, – siia tuleme kooli,” ütles Rudolf,” kirjutab Theodor.
Tütarlapsi koju saates kuulsid poisid, et neiud käivad ühes sakslaste poolt asutatud sega-kommertsgümnaasiumis, kus õppetöö sõja alates venekeelseks muudeti (varem oli õppekeeleks saksa keel). Juhan arvas, et see kool sobiks ka talle ja Rudolfile ning pani õppeasutuse nime kirja.
Järgmisel päeval ajasid sõbrad jälle kõvasti äriasju ja õhtul pani Rudolf ette minna sööma Petrogradi kõige luksuslikumasse lokaali – Talveaeda. Juhan hoiatas teda küll, et sealt võivad nad saada “taskutiisikuse”, st sattuda rahahätta, ent Rudolf uskus eelmise õhtu arve põhjal, et Petrogradis on kõik odav, ning lubas sel õhtul ise maksta.
Söögiasutuse luksuslikkus tekitas neis küll veidi kõhedust, ent lauas võtsid nad istet elumeeste hooletu hoiakuga. Telliti sibulaklopsi ja limonaadi. Kui praed söödud ja Rudolf kelnerilt arve summat küsis, vastas kelner: “Seitse rubla.”
““Seitse rubla!” kordas Rudolf üllatatult ja jäi ammuli suu ja pärani silmadega kelnerile otsa vahtima. “Ära jõllita, maksa see “väike” arve kinni ja kaome.”,” kirjutab Theodor.
Sõbrad veetsid veel mõned päevad Petrogradis ja tossutasid siis rongiga Tartusse tagasi, hinges kindel nõu end sügisel kuidagi Petrogradi kooli kombineerida.
Kool või kalossid
Nii Rudolfi mamma kui ka Juhani isa olid Petrogradis tehtud tehingutega väga rahul. See ei tähendanud siiski automaatset jah-sõna pealinnas õppima asumisele. Aga sügisel, kui kaubapuudus järjest suurenes, eriti just kalosside alal, andis Juhani isa oma pojale päris lahkesti sada rubla ja ütles: “Kui sa Petrogradi kooli sisse saad – jää sinna, kui ei – too selle raha eest kalosse.”
Ka Rudolfi mamma oli lubanud pojal Pihkva koolist Petrogradi üle minna ja sõbrad asusid ülevas meeleolus teele. Pealinnas sooritasid nad sisseastumiseksamid samasse kommertsgümnaasiumi, kus õppisid Ameerika mägedel kohatud neiud, ning nad võetigi kooli vastu. Ühelt ohvitseriperelt õnnestus neil üürida soodsa hinnaga möbleeritud tuba, kus Rudolfi suureks rõõmuks seisis ka klaver: ta oli ju, nagu eelpool mainitud, hea pianist. Kui ta näiteks Liszti Teist rapsoodiat või Beethoveni “Kuupaistesonaati” mängis, tuli ka pererahvas nende tuppa kuulama. Soojad suhted pererahvaga osutusid sõpradele väga kasulikuks, sest nende kaudu said nad sageli tasuta pääsmeid ooperietendustele.
Ehkki Juhan ja Rudolf olid sõbrad ja elasid ühes toas, elas kumbki oma pere elujärjest tulenevalt pisut erinevat elu. Rudolf käis hästi riides ning armastas pidusid, balle ja teatrit. Vihmaga läks ta lakk-kingades poristele tänavatele, et tütarlastele muljet avaldada: ta uskus, et nood peavad teda siis väga jõukaks. Öösiti armastas ta rikaste vene koolipoistega kaarte mängida.
“Kaardimäng oli sel ajal vene seltskonnas kui ka klubides suurmoeks. Mängiti raha peale ja tavaliselt “chemin de fer’i”. Rudolf mängis vahelduva õnnega, aga üldkokkuvõttes oli ta võidus,” kirjutab Theodor.
Kord tuli Rudolf aga koju rahast täiesti lagedana: seltskonnas oli olnud valemängijaid. Ehkki Rudolf oli seda märganud, ei olnud ta suud lahti teinud, sest tahtis neile kunagi nende endi trikke (st lisa-kaardipakke) kasutades tagasi teha. Ta harjutas hoolega trikivõtteid ning läks siis ühel õhtul samasse seltskonda. Ehkki Juhan kaarte ei mänginud, läks ta tol õhtul sõbrale julgestuseks kaasa.
“Kohe mängu algul pani Rudolf küllalt suure rahasumma omaette lauale, et näidata, et ta mitte ainult võitma ei ole tulnud. Mängiti vahelduva õnnega, kuid Rudolf oli peamiselt kaotuses. Kui jõudis pangapidamise kord Rudolfi kätte, segas ta kaardid ja poetas osavalt oma kaardipaki teistele juurde. Ta tegi seda niivõrd meisterlikult, et isegi Juhan, kes sellest teadlik oli, midagi ei märganud. Tagajärjeks oli, et Rudolf peagu kõik oma vastasmängijad võitis ja võidusumma oli küllaltki suur.
Õhkkond hakkas vähehaaval tulisemaks muutuma ja mäng võttis hasartmängu ilme.
Kui oli kätte jõudnud hilisöö ja pank jälle Rudolfi käes oli, otsustas ta oma “headele” sõpradele anda lõpuliku löögi ja lõi laudkonna rahast lagedaks. Võidetud summa oli eelmisest võidust veelgi suurem.
Juhan hiilgas, ehkki ta rõõm oli segatud hirmuga, kuid kõik läks hästi ja juba oli varajane hommik, kui kaardimäng lõpetati. Rudolf pakkis oma suure rahapataka kokku, jättis viisakalt kaasmängijatega jumalaga ja sõitis Juhaniga koju,” kirjeldab Theodor.
Õppimiseks ei jäänud Rudolfil elava seltsielu tõttu just kuigi palju aega, ent jõuludeks soovis ta mammale korraliku tunnistuse koju viia. Eriti kehv oli ta seis algebras. Kooli jõulupeol esitatud klaveripalaga õnnestus tal aga just algebraõpetajale erilist muljet avaldada: selgus, et ka õpetaja oli muusikahuviline.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
