(Järg 22. juulil ilmunud osale)
“Aadressid tulid vara ja päris küsimata. Aitäh! Olen harjunud sellega, et aadresside-küsimise kirjadele saan vastuseid alles pärast uut aastat,” nendib Erich Ernits.
Ta soovib Aksellale tagantjärele õnne 65. sünnipäeva puhul (see oli 10. oktoobril), ent nendib samas, et VES ei avalda 65 aasta juubelisünnipäevade teateid (ilmselt olid Lutsud siis sellise saatnud, ent kirjakaustas selle kohta tõestust pole).
“Lõpetasime selle ära juba 10-12 aastat tagasi, sest sünnipäevi hakkas lehes liiga kuhjuma,” kirjutab Ernits ja lubab, et Aksella 70. sünnipäev saab kindlasti lehes ära märgitud ja siis juba koos pildiga.
“Meie siin, muide, ei jõudnud ära imestada, et leidub nii kange eesti naisterahvas, kes räägib oma vanusest salgamata!” lisab Ernits. “Meil on siin terve rida näitlejaid, kirjandusteadlasi, lauljatare jne., kes on meie ajal saanud 50 (Saksamaal), 60 ja 70, kuid sellest ei tohi Issanda pärast sõnagi lehes hingata. Tegime seepärast väga suure sünnipäevaloo ja aktuse Eesti Majas Asta Willmannile (too naiskirjanik), et ta oma sünnipäeva ei salanud ja häbenematult juubeli loole andmeid andis.”
Aksella märgib 11. detsembril 1970 saadetud vastuses:
“Ütlen ausalt, et mina isiklikult olin päris rahul, et minu n.n. tähtpäev ajalehes ei ilmund, esiteks ei tunne ma ennast sedavõrd tähtsa tegelasena ja teiseks rõõmustab Theodor, et nüüd keegi ei tea, kui vana naisega ta abielus on.”
Siinkohal tuleb muidugi meenutada, et tegelikult oli Aksella Theodorist tervelt üheksa aastat noorem.
Aksella kirja järgmine lõik on võrratu segu elufilosoofiast ja huumorist:
“Omi aastaid pole ma millalgi salgand, ma leian see on naeruväärne, sest aastate möödumine ja vananemine on loomulik asi. Iseenesest on ju 65 aastat tõepoolest õige kõrge iga, aga vaatamata sellele ei tunne mina nende aastate raskust. Olen terve, liigun kergelt, käed ei värise, hambad suus on ka kõik omad ja kaal püsib ikka nagu alati 50 kg. Ja mida võin ma siis veel rohkem tahta. Kiire on olnud terve eluaeg ja nii ei ole olnudki aega ei mööduvaid aastaid lugeda ega peegli ees istuda ja muret kortsude üle tunda.
Kui ma 70 a. saan, siis saadan teile mõne ülesvõtte ja kirjutan juurde: “… et praegu mul kahjuks teist ülesvõtet ei ole, seepärast saadan selle mis on võetud 40 a. tagasi…” Niisuguseid kirju saime rohkesti, kui filmidele näitlejaid otsisime.”
Ei muutunud
Julgen oma kogemuse põhjal väita, et Aksella suhtumine vananemisse ja kortsudesse ei muutunud elu lõpuni. 1997. aastal, kui Aksella juba taas Eestis elas, käisin tema juures Pärnus portreelugu tegemas. Sirvisin tema fotokogu, et leida sealt loo juurde sobivad pildid. Eriti meeldis mulle üks 1996. aasta augustis Palamuse apteegi juures tehtud mustvalge võte, autoriks soome filmimees Lauri Tykkyläinen. See oli hea kompositsiooniga, tehniliselt kvaliteetne ja hästi portreteeritava olemust tabav pilt, aga ma ei teadnud, kas Aksella lubab seda kasutada, sest tema nägu kattev dekoratiivne kortsuvõrgustik oli detailselt näha. Nuputasin, kuidas loa küsimine nii sõnastada, et jaatav vastus tuleks, aga Aksella oleks justkui mu mõtteid lugenud. Ta ütles: “See on väga ilus vanainimese pilt – kui te just ei taha kahekümnene välja näha.”
- detsembril 1970 saadetud kirjas viskab Aksella nalja ka Theodori üle: too tundvat end, nüüd, mil tema kogutud laulud “Väliseestlase kalendris” ära trükitud, justkui Kreutzwald, sest ka tema võib end rahvaluule kogujaks tituleerida.
Aksella rõõmustab Ernitsa lubaduse üle, et “koolipoiste lood” ükskord ikka lehte lähevad. Ta märgib:
“Ameerika onu dollarikesed on alati teretulnud, sest nad on siin kõrges hinnas ja pealegi on alati auguke, mida dollariga võib katta.”
Aksella meelest on tore ka see, et Ernits leidis endale korteri majja, kus elab palju eestlasi.
“…siis on naabrid meeldivad ja leidub ka neid, kelledega mõnikord võib vähe vägikaigast vedada,” kinnitab Aksella ja lisab, et neil Theodoriga sellist õnne pole. Nende kodulinnas Osascos elab nende teada veel vaid üks eestlane, autoalal tegutsev Jaan Hindrikson koos oma perekonnaga. Aksella kinnitab, et Hindrikson on kena inimene, aga teda on siiski vaid üks.
Targad kassid
“Selle eest on meil aga palju tarku ja meeldivaid kasse, keda saatus on meile kaela sokutanud. Läbisaamine nendega on hää, sest nemad on meie suure aiaga rahul, kus võib puite otsa ronida, liblikuid püüda, lillesid “kasta” ja kõrgelt aiamüürilt enesekindlalt halvale ümbritsevale maailmale alla vaadata. Omalt poolt oleme ka rahul, sest oleme leidnud, et loodusest ja loomadest on sageli rohkem rõõmu kui inimestest,” lõpetab Aksella filosoofilise tõdemusega.
- aasta jaanuaris Lutsudele läkitatud uusaastatervitusele on Erich Ernits lisanud järgmise teate:
“Koolipoiste asi läks ladumisele ja esimene ots tuleb loodetavasti (kui surmakuulutused lehte ära ei tapa) sel nädalal, s.o. 21. jaan. numbris.”
Kui Vaba Eesti Sõna 21. jaanuari number keskkonnas Digiteeritud Eesti Ajalehed lahti võtta, selgub, et surmakuulutused seda lehenumbrit ära ei “tapnud” ja Theodori järjeloo esimene osa on kenasti sisse mahtunud, ainult et algne pealkiri “Lugusid läinud aegade koolipoistest” on asendatud uuega: “Kui eesti poisid käisid Petrogradis koolis”. Ning kui alguses kavatses Ernits koolipoiste lood lehte torgata jupiti, st siis, kui parasjagu ruumi on, siis tegelikult ilmuvad need ikkagi vaheaegadeta, st neljas järjestikuses VES-i numbris (21. ja 28. jaanuaril ning 4. ja 11. veebruaril 1971). Ehkki Theodor on järginud Ernitsa soovitust kirjutada kolmandas isikus ja pannud tegelastele väljamõeldud nimed, on siiski üsna hästi aru saada, et joonealuse kolmes esimeses osas toimetava Juhani all on ta mõelnud iseennast. Sestap toon ära mõned seigad sellest järjeloost: need täiendavad ehk mingil määral meie teadmisi Theodori noorpõlvest. Samas on need värvikad meeleolupildid, mis iseloomustavad tollast aega laiemalt.
Järjeloo sissejuhatuses on öeldud:
“Tsaariaegses Eestis oli sagedane nähe, et meie noori sõitis Petrogradi õppima, kuna seal oli palju koole, mis hea lõputunnistusega soodustasid sissepääsu peamiselt kõrgematesse tehnilistesse õppeasutustesse. Tavaliselt elasid meie noored mitmekesi ühes, sest kambaga oli lõbusam elada, eluraskusi kanda ja neid võita. Nendel, kellede vanemad olid jõukad, ei olnud see probleemiks, teised aga pidid igasuguste kombinatsioonidega raha teenima, et haridust saada. Suurlinnas oli see siiski kergem kui kodumaal.”
Järjeloo kolmes esimeses osas toimub tegevus Esimese maailmasõja kolmandal aastal ning peategelasteks on Juhan ja Rudolf, kes läksid Petrogradi kommertsgümnaasiumi pärast väikest “maakuulamisretke”.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
