(Järg 8. juulil ilmunud osale)
“Kui film oli juba üle nädala jooksnud, telefoneeris mulle Soome riigipresident Risto Ryti adjutant ja teatas, et president on soovi avaldanud seda filmi näha,” meenutab Theodor. “Korraldasime kohe erietenduse. Peale president Risto Ryti abikaasaga olid etendusel peaminister, siseminister, valitsuse liikmed, ministeeriumite kõrgemad ametnikud ja välisriikide esindajad. Filmi jälgiti huviga ja pärast etendust esitati mind president Risto Rytile, kes tänas meie firma juhatust ja mind isiklikult hästi sooritatud töö eest.”
Theodori sõnul oli see ilus algus ja võimaldas firmal julgemaid tulevikuplaane teha. Et olemasolev stuudio väikseks kippus jääma, üüriti sellele lisaks kesklinnas asuv suur tennishall. Firmasse tuli juurde ka teistest linnadest pärit osanikke, kellel olid oma kinod.
“Ühesõnaga kõik oli kõige paremas korras ja me võisime julgelt ja rahulikult tulevikule vastu vaadata. Nii valmisid üksteise järel filmid: “Maskotti”, “Varjoja Kannaksella” (Varjud Kannase üle), “Erehtyned sydämet” (Eksinud südamed), “Hiipiva vaara” (Hiiliv hädaoht) ja “Karjamaja salaisuus” (Karjamaja saladus).
Ja siis lõppes sõda. Aga mõnikord võib ka rahu elu segi paisata, kui vastu karva käib.
Kõigest sellest on möödunud palju aastaid, ja püsima on jäänud vaid ilusad mälestused eluajajärgust – siis, kui filmisin vennasrahva juures Soomes,” lõpetab Theodor Luts oma Soome-mälestustele pühendatud järjeloo Vabas Eesti Sõnas (VES).
Lõpp tuleb kätte kuidagi ootamatult, justkui oleks Lutsudel kirjutamisisu või Ernitsal leheruum otsa lõppenud. Kui aga vaadata järjeloo kavandit, mille Lutsud Soome filmilugu alustades Ernitsale saatsid, siis seal nii kirjas ongi: et Fenno-Filmi “lipu all” valminud linatöödest on plaanis pikemalt kirjutada vaid “Salajasest relvast”, teisi saab vaid mainitud. Miks Lutsud nii otsustasid, ei oska öelda. Theodori vihje, et ka rahu võib elu segi paisata, tähendas aga seda, et sõja lõppedes tuli neil Aksellaga kiiresti Soomest põgeneda, sest vastasel korral oleks neid oodanud Nõukogude Liidule väljaandmine.
Ent naaskem nüüd Theodor ja Aksella Lutsu ning Vaba Eesti Sõna kaastöölise Erich Ernitsa kirjavahetuse juurde.
Paralleelselt Soome mälestustega oli Theodor mäletatavasti kirja pannud mälestusi Vabadussõjast ja saatnud need Ernitsale ning viimane oli 1968. aasta juulis kirjutatud kirjas arvamust avaldanud, et lugu võiks lehte minna järgmisel suvel Võnnu lahingu viiekümnenda aastapäeva aegu. 30. juunil 1969 ehk peaaegu täpselt aasta hiljem Lutsudele läkitatud kirjas peab Ernits tunnistama, et “Landesveeri asjaga” läks räbalasti.
“Theodori loos oli palju üldiselt Vabadussõjast ja nii ei leidnud parajat kohta just landesveeri sõjakäigust. Pealegi vana kindralmajor Lossmann saatis Londonist ühe kirjutise ja vanahärra meeleheaks sai see sisse panna, et on ikkagi sündmus “ära meenutatud”,” kirjutab Ernits.
Lood koolipoistest
Theodori 16. septembril 1969 saadetud vastusest nähtub, et filmimees viha ei pea.
“Leidsin, et kindral Lossmanni kirjutus Võidupühast oli väga hää ja oleks soovitav, kui ka tulevikus niisugused suured härrad sulge liigutavad,” märgib Theodor.
VES-i ühest viimasest numbrist on ta teada saanud, et ka kolonel Jaan Unt, kelle väeosas ta Vabadussõjas teenis, hakkab oma mälestusi kirja panema.
“Sellest saab kindlasti huvitav ja tüse kirjutus,” arvab Theodor. “Et mitte teistest mahajääda, olen hakkand kirjutama kaht asja: üks neist kirjeldab meie seiklusrikast siiatulekut, siinset filmitööd ja sellesse tahame sissevõtta ka üht kui teist huvitavat nende eestlaste elust, kes siia saabusid 1925. a. paiku. Teist kirjutust, mis oleks eelmisest lühem, võiks nimetada: “Lugusid läinud aegade koolipoistest”. Nende eesti poiste elust, seiklustest ja karutükkidest, kes peamiselt väljaspool kodumaad õppisid.”
Theodor toob ka mõned näited juhtumitest, mis loos kajastuda võiksid.
“Ehkki ma nii mõneski nendes olen isiklikult kaastegev olnud ja neid kaasaelanud, ei tahaks ma neid seekord mitte oma mälestustena kirjutada, vaid umbes nii, nagu Oskar “Kevades” kirjeldab teiste karutükke,” kirjutab Theodor. “Loomulikult ei tea, kuidas need lood Teile sobivad ja kas Teie lugejaskonda need huvitavad, kuid üldiselt olen kogenud, et inime naerab häämeelega ja kõige lisaks – ega küsija suule ei lööda. Ja kui nad ei sobi, – ei ole ka midagi katki.”
Ernitsa 23. oktoobri kirjast nähtub, et lehemees on “konksu alla neelanud”: koolipoiste seikluste lugu huvitab teda.
“Kuna muidugi iga lugu on omaette tervik, siis saaks neid avaldada järkjärgult, nii kuidas parajasti on ruumi, mingi ühise pealkirja all, kuid mitte siiski seeriakirjutisena, mis kindlas kõrguses ilmuks igas numbris,” kirjutab Ernits. “Viimane moodus teeb meile tihti tehnilisi raskusi, kuna saabuvad – eriti viimastel aastatel – tihti “hooajad”, kus leht on surmakuulutusi täis. Sel juhul seeriaga on suuri raskusi, sest igasugune jooksev elu, kõik need peod, koosolekud jne. nõuavad omajagu ruumi ära. Viimane kraam on küll lugejale igavam, kuid seda ei saa ka avaldamata jätta.”
Ernits lisab, et ka filmitööst Brasiilias võib saada huvitava loo, ent kuna Soome filmisari alles äsja lehes jooksis, soovitab ta Brasiilia teema kaugematesse plaanidesse edasi lükata.
Raisatud või mitte?
“Teie olete üldse väga palju oma häid mälestusi n.ö. jaokaupa ajalehes “ära raisanud”, oleks ometi võinud kirjutada mälestusteraamat paaris-kolmes andes,” avaldab Ernits arvamust. “Esimene osa vennast Oskarist ja enda elust Vabadussõjani oleks olnud meie mälestuskirjutiste paremiku osas. Näete, isegi Eestis avaldati see ühes koguteoses! Edasi Vabadussõda, Sõjakool, pärast filmiaastad Eestis, siis Soomes… Kuid nüüd, kus need jaokaupa lehes on ilmunud, ei taha raamatukirjastajad naljalt seda enam raamatuna avaldama hakata. Aga võibolla siiski, näiteks EMP Rootsis, ORTO Kanadas (ei pidavat midagi maksma) või mõni teine. Kirjastus Kultuur (varem Pärnus ja Geislingenis, nüüd New Yorgis) kirjastab kah meelsasti mälestusraamatuid, kuid ei taha kunagi asju, mis kuskil juba ilmunud. Kuid miks mitte teha põnev raamat Brasiiliasse asumisest, sealsetest eestlastest jne?”
Mõni päev hiljem, 29. oktoobril, postitab Ernits Lutsudele uue kirja. Ta täpsustab nimelt, et Theodor võiks koolipoiste juhtumistest kirjutada mitte mina-vormis, vaid kolmandas isikus. Mina-vormis lugu eeldaks tema sõnul regulaarse järjeloona avaldamist, ent temal on, nagu eelmises kirjas öeldud, plaanis tekst lehte panna jupikaupa ja siis, kui ruumi on. Ernits on vahepeal kontakteerunud ka Elmar Jürvetsoniga kirjastusest Kultuur ja rääkinud temaga Lutsude Brasiilia-mälestuste raamatuna avaldamise võimalusest.
“Tema avaldab aegajalt häid, hästivalitud teoseid ja ütles, et sellest võiks ehk asja saada, kui seal on filmialal seikluslikke juhtumeid ja kui on häid andmeid Brasiilia eestlastest nüüd ja minevikus.
Kui teie nüüd asjale tõsiselt mõtlete, siis oleks ainus tee: koostage paarileheküljeline konspekt teose sisust, kõikidest huvitavamatest episoodidest, millest seal juttu ja saatke Jürvetsonile.”
27. novembril 1969 saadetud vastuses kirjutab Aksella:
“Kõik mis ütlete on õige ja seda just tuleviku suhtes. (…) Mis aga ütlete meie endiste kirjutuste kohta, siis selles suhtes oleme teisel arvamisel. Kõik need mälestusteseeriad mis on VES’is ilmund, neid ei loe meie mitte n.ö. “ära raisatuks”, vaid just vastupidi, meil on häämeel, et need just VES’is ilmusid. Meil ei ole mingit tahet olnud olla kirjanik ega pea ka mingisuguseks uhkustamise põhjuseks, kui omal nimel raamat ilmub.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
