(Järg 3. septembril ilmunud osale)
“Kui siis poole aasta pärast Eestisse tagasi tulin, pidasin end juba kogenud filmimeheks, nagu seda tavaliselt arvab igaüks, kes veidi on juba filmiasjandust “nuusutanud”, ja pea oli täis suuri plaane, mida Pariis oli sinna istutanud,” kirjutas Palamuselt pärit filmimees Theodor Luts oma Ameerika eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna (VES) 1957. aastal ilmunud järjeloos, mis käsitles tema filmialast tegevust Eestis ning sellele eelnenud õpiaega Pariisis. “Suurfilmide väntamiseks puudus aga kõigepealt raha ja nii tuli alustada vaikselt ja väikselt. Filmisin algul ühe kaitseliidu paraadi. Ilmutasin ja kopeerisin selle Riias ning demonstreerisin siis kaitseliidu tegelastele. Minu rõõmuks ja üllatuseks osteti see film kaitseliidu peastaabile.
Tuju tõusis ja nii otsustasin filmida oma venna Oskari “Kevadet”. Selle kallal mõtteid eietades tärkas järsku uus idee ‒ mis oleks, kui valmistaksin filmi Vabadussõja ainetel. Paberile tekkis nagu iseenesest juba filmi pealkirigi: “Noored kotkad”.”
Kui Theodor Luts lootis, et “Noorte kotkaste” käsikirja loomise võtab enda peale tema kirjanikust vend Oskar, siis viimane polnud ettevõtmisest üldse vaimustatud: kinos olevat ta käinud vaid paar-kolm korda elus ning sõda, millest film jutustab, ei tundvat ta üleüldse. “Aga miks ei kirjuta sa siis ise? Sa oled kinoskäija inimene, olid Vabadussõjas Kuperjanovi partisan, tegid kaasa Paju lahingu, Võnnu lahingu … pane ometi oma mälestused kirja ning kirjuta juurde, mis oled kuulnud teistelt,” soovitas vend Oskar.
Theodor kirjutaski käsikirja ise valmis ning laskis Oskaril selle pärast üle lugeda ning selles mõned parandused teha. Kui Theodor aga käsikirja filmiks vormima asus, osutus see kujutletust palju raskemaks. Sellest kirjutas Luts oma järjeloo teises osas (ilmus VESis 27. juunil 1957) järgmist:
“Mitmed rahamehed, keda katsusin kaasa tõmmata, leidsid et niisuguse rahvusliku sisuga filmi lavastamine oleks küll väga soovitav, kuid arvasid, et see tasu end äriliselt. Oli aga ka neid, kes arvasid, et eesti filmist nagu nii asja ei saa ja pidasid pealegi “Noorte kotkaste” linastamist ebasoovitavaks, kuna see võiks oma sisuga ärritada venelasi. Mõned arvasid ka, et kas mina üldse filmiasjandust niivõrd tunnen, et võiksin lavastamisega riskeerida. Kogusummas oli läbirääkimiste tulemus ümmargune null.”
Tõstsid tuju
Theodor Luts ei jätnud siiski jonni, vaid kõneles oma ideest endisele Kuperjanovi partisanide pataljoni ülemale kolonelleitnant Jaan Untile, kes oli tollal Kaitseliidu Tartu maleva pealik. Unt võttis tubli isamaalasena kohe tuld ning saavutas Kaitseliidu pealiku kindral Johannes Orasmaaga kokkuleppe, et kaitseliitlastel lubatakse osaleda massistseenide filmimisel. Kindral Orasmaa suhtus algatusse koguni nii sõbralikult, et lubas osta ühe filmikoopia. See oli juba suureks moraalseks, aga osalt ka majanduslikuks toeks. Abi lubati ka kaitseväe peastaabi õppeosakonnast: nad andsid loa kasutada filmimisel Värska laagris asuvaid väeosi. Õppeosakondki lubas osta ühe filmikoopia.
“Kõik need heatahtlikud vastutulekud tõstsid tuju ja nüüd tuli asuda tegelike tööde juurde,” jutustas Theodor Luts. “Kõigepealt oli tarvis sisustada laboratoorium, sest filmide ilmutamine ja kopeerimine Riias oleks läinud liiga kalliks. Tartu ärimees Paul Lall andis mulle pikaajalise krediidi ja tellis välismaalt kopeerimismasina ning vajaliku tehnilise sisseseade koos toorfilmiga. Tartu saeveski omanik A. Univer andis mulle laudu suurte ilmutusvannide ja kuivatamistrumlite valmistamiseks. Temalt sain ka suure hulga plankusid, millest ehitasime talumaja sisedekoratsiooni. Õnnestus saada veel Tartu pankadelt laenu ja nii siis see töö lõppeks algas.”
“Noorte kotkaste” esimesed filmimisproovid tehti Lutsude Tartus, Aia tn 19 asuva maja (nõukogude ajal oli seal KGB kontor, praegu kirjanike maja) aias, kuhu kutsuti Vanemuise näitlejad Arnold Vaino, Rudolf Klein (hilisem Ruut Tarmo), Elli Põder-Roht, Rudolf Ratassepp, Vambola Kurg jt. Võtta oli ka üks filmimiskogemusega näitleja ‒ Johannes Nõmmik. Ta oli Pariisis mitmes linateoses kaasa teinud ning teda võeti siis juba kui asjatundjat. Theodor Lutsu abikaasa Aksella tegi kaasa metsavahi tütre rollis, ent lisaks sellele oli ta jumestaja, laboratooriumi assistent, inspitsient jne. Theodor naljatab, et Hollywoodi filmis oleks nende ametite kohta, millega Aksella üksi hakkama sai, lõputiitrites üsna pikk nimekiri jooksnud.
“Kui siis esimesed proovistseenid olid ilmutatud ja kopeeritud ning koos näitlejatega neid kodusel ekraanil läbi vaatasime, oli rõõmu ja heast meelest karglemist palju, sest kõik võtted olid hästi välja tulnud,” meenutas Theodor.
Mustvees filmimas
Ent siis tulid esimesed välisvõtted: kolonelleitnant Unt teatas, et Mustvees tulevad suured kaitseliidu manöövrid ja soovitas Lutsul sinna “Noorte kotkaste” jaoks materjali üles võtma minna.
“Nüüd tuli kähku ja kibedalt tegutseda. Tartu Helios oli vana ja tuntud rakettide valmistaja ja sealt tellisime siis suuremal hulgal “fugaase”, milliseid sai lõhkema panna süütenööriga. Laenasime “vaenlase sõdurite” jaoks ratsarügemendist vene poolkasukaid ja talvemütse ‒ papahasid, ning sõitsime siis kogu selle varustusega ja näitlejatega Kooki omnibusel Mustveesse,” kirjutas Theodor Luts. Selgituseks olgu öeldud, et August Kook oli tollal tuntud bussiettevõtja. Luts jätkab:
“Olin oma sõjastseenide filmimiseks kujutlenud künklist metsamaastikku, umbes sellist, nagu seda leidub Petserimaal, kuid kohale jõudes leidsin eest täiesti lageda nõmmepealse, mille taga algas tihe mets nagu müür. Kohapeal kutsuti seda seljandikku “Linnanõmmeks” ja siin käidi alevi loomi karjatamas.”
Lutsude ja Vaba Eesti Sõna kaastöölise Erich Ernitsa kirjavahetust uurides selgub, et eeltoodud lause oli Ernits ilmselt ise Lutsu tekstile lisanud. Igatahes peab Aksella vajalikuks oma 16. septembril 1957 Sao Paulost Ernitsale New Yorki lähetatud kirjas viimast selle täienduse eest tänada:
“Näeme ka, et olete sellesse ainesse tõsiselt süvenenud ja mõninga asja juurdelisand, mida me ise ei teadnud, nagu näiteks selle koha nimi Mustvees, kus esimese “Noorte kotkaste” lahingu filmisime.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
