(Järg 17. juunil ilmunud osale)
Lõpuks saabusid Suomen Filmiteollisuuselt (SF) korraldused filmide ostmise kohta ning Lutsud hakkasid valmistuma kojusõiduks. Enne Soome naasmist ostustasid nad aga koos Eesti saadiku dr Johan Leppikuga ära käia Capri saarel. Sinna ja tagasi sõideti Napoli kaudu. Tagasiteel leidis kolme eestlasega aset vahejuhtum, mis oleks võinud kurvalt lõppeda. Nad soovisid Napolis külastada Abessiinia-teemalist näitust “Oltre mar”, ent linnas olid mõni päev tagasi alanud inglaste ja ameeriklaste vastased meeleavaldused.
“Nägime noorukeid kokkuseotud itaalia ja haakristi lippudega tänavail karjuvat ja lärmitsevat. Ka meid jälgiti ja katsuti kuulata, mis keelt me räägime ja et dr. Leppik inglasena välja nägi, oli see isegi mõnevõrra ohtlik,” meenutab Theodor. “Meie ei olnud veel kuigi kaugele hotellist jõudnud, kui ümber nurga pöörates nägime suurt meeleavaldajate hulka meie suunas lähenevat, kandes itaalia ja haakristi lippe. Kui nad meieni olid jõudnud, kargasid mõned neist trotuaarile meie ette ja küsisid karjudes ning väljakutsuvalt: “Da onde siete?” (Kust te olete päri).
Mul oli kohe selge, et siin on kavatsusel löömingut provotseerida, sest nad olid kindlad, et oleme kas inglased või ameeriklased.
Dr. Leppik hakkas oma diplomaadi passi taskust otsima, aga mina, nähes et asjaga “kiire”, käratasin vastu: “Della Finlandia!” Näidates oma nööpaugus olevale firma “SF” märgile lisasin: “Suomi-Finlandia”.
“Finlandia,” kordas nooruk ja jäi hetkeks vait. Nähtavasti tuli talle meelde Soome kuulus Talvesõda ja võibolla oli ka tema ise üks neist paljudest itaalia noortest, kes olid soovi avaldanud Soome sõdima minna.
Siis pöördus ta oma kaaslaste poole ja hõikas: “Amici della Finlandia! Viva a Finlandia!”
“Viva a Finlandia!” karjus läbisegi jälle ja ikka jälle see paarisajane rahvahulk, vehkides meile tervituseks kätega. Ka meie lehvitasime vastu ja katsusime, et minema saime.
Vahejuhtum oli siiski meie hea tuju rikkunud ja kui hotellis teada saime, et näitus on esialgu suletud, otsustasime kohe Rooma tagasi sõita.”
Viimane kohtumine
Mõned nädalad pärast seda, kui Lutsud Roomast koduteele asusid, astus Itaalia Saksamaa liitlasena sõtta. Enne Helsingisse naasmist tegid Aksella ja Theodor vahepeatuse Tartus.
“Seal külastasin oma ema ja venda Oskarit ja ehkki keegi seda ei maininud, tundis igaüks meist, et meie kohtumine on viimane,” meenutab Theodor.
Helsingisse lendasid Lutsud Tallinnast lennukiga. Enne väljalendu kurtis Aksella, kes polnud kunagi lendamist kartnud, seletamatu hirmutunde üle. Theodor pidas tema hirmu lapsikuks, ent mõne päeva pärast tulistati seesama lennuk alla.
Sõda paiskas Theodori sõnul segamini kogu Soome filmitööstuse: hulk näitlejaid ja nooremaid kaameramehi saadeti rindele sõjasündmusi filmima ning uue mängufilmi võtete alustamine olnuks keeruline. Siis tekkis Theodoril aga mõte teha sõjateemaline film nii, et välisvõtted toimuksid rinde läheduses ja sisevõtted Helsingis stuudios. Kangelastegusid, mida stsenaariumi aluseks võtta, jätkus ning Luts uskus, et peastaap vajalikud näitlejad puhkusele lubab. Luts kirjutaski valmis käsikirja mustandi ja esitas SF-i juhile Toivo Särkkäle, ent viimane leidis, et sõjaolukorras filmimine on liiga riskantne: mis siis saab, kui mõni näitleja surma saab või stuudiosse pomm kukub.
Ent Theodor oli veendunud, et ka sõja ajal peab elu edasi minema. Ja selgus, et ta pole ainus, kes nii arvab. Ükskord restoranis õhtustades kohtas Luts nimelt oma sõpra, seebi- ja lõhnaõlivabrikanti Juhannsonit ja rääkis talle oma sõjafilmi ideest. Ärimees oli sellest vaimustatud ja leidis, et selline linateos võiks kujuneda ka äriliselt edukaks. Kui Luts kurvalt tõdes, et SF on oma tegevuse sõja tõttu seisanud, pakkus vabrikant kohe lahenduse: Luts tehku see filmi ise valmis ja tema annab raha.
“Sinul on hea nimi ja käsikiri, see on suur capital. Ja kui tahad, lööme uue firma püsti. Mina olen sinu esimene osanik,” ütles Juhannson.
Kui Theodor restoranist koju jõudis, oli Aksella veel üleval.
“Ta kirjutas suure õhinaga ja tähendas lühidalt, et temal tulnud uus filmi-idee. Nagu näha, edenes tal töö hästi, sest kõrval olev paberikorv oli peagu tühi,” meenutab Theodor. “Kui ta oli kuulanud loo minu restoranis käimisest, kohtumisest Juhannsoniga ja uue firma asutamise mõttest, oli ta minu suureks imestuseks sellega kohe nõus. Ta oli nimelt hommikul ajalehest horoskoopi lugenud ja leidnud, et tähed meile sellel aastal uuteks ettevõteteks väga soodsad on. “Arusaadavalt” pidi siis ka minule kohe klaar olema, et kõik läheb hästi ja nii oligi uue firma asutamine meie perekonna poolt otsustatud.
Nädala pärast olid asjad mu endise firmaga korraldatud ja uus firma asutatud, mille nimeks sai “Fenno-Filmi” O. Y. Stuudioks üürisime Politehnikumi peosaali, milline sõja tõttu kasutamata seisis. Minu endised “leivaisad” vaatasid küll vähe skeptiliselt sellele ettevõttele, sest nemad tundsid kõige paremini praegusi raskusi.”
Luuraja tuli appi
Kaitseväe peastaabilt rindel filmimiseks loa saamine ei osutunud siiski nii lihtsaks, kui Luts oli arvanud. Ja üks ootamatu kohtumine lükkas ta mõtted uuele rajale. Ükskord, kui Lutsud Eesti saatkonna endise nõuniku (saatkond oli selleks ajaks juba suletud) Valter Kotsari juures külas viibisid, helises viimase telefon. Helistajaks oli Soome luureteenistuses teeniv mereväeleitnant, keda Kotsar tundis Talvesõja ajast. Mees soovis Kotsarile külla tulla.
““Kui tore!” hüüdis mu naine, “just niisugust inimest on meil tarvis.” Kotsar vaatas talle imestanult üle prillide otsa ja me seletasime temale lühidalt, meie teise filmi-idee, mis käsitab vaenlase õõnestustööd rahva seas ja sabotaazhi tagalas. Selle üldjoon oli umbkaudselt valmis, kuid oli veel tarvis tõele vastavaid fakte,” kirjutab Theodor. “Imestamisväärse kiirusega oli uus külaline kohal. Noor mereväelane osutus haruldaselt sümpaatseks inimeseks. Ta teadis, et meie filmialal töötame ja tähendas, et ka tema on teatud määral filmikärbsest hammustatud. (…) Meie filmi-ideest oli ta väga huvitatud, leides et niisugune film oleks otse hädatarvilik. See valgustaks ja hoiataks rahvast vaenlase luure ja salajase tegevuse eest ja lubas kohe selle üle oma ülemustega rääkida.”
Luureteenistus andiski loa filmi jaoks vajalikke andmeid jagada ja mereväeleitnandist sai käsikirja väljatöötamisel hea nõuandja. Kõige keerulisem oli Theodori sõnul leida loogilist põhjendust, miks vaenlase poolt Soome saadetud naissalakuulaja oma meelt muudab ja soomlaste poole üle tuleb. Lõpuks tuldi mõttele, et juhtumi juured võiksid viia Soome 1918. aasta kodusõja (seda on nimetatud ka vabadussõjaks) aega. Tollal kisti paljud pered nii lahku, et üks pool teisest aastaid midagi ei teadnud. Luurefilmi peategelane Toini Pulkkinen oli stsenaariumi järgi piiri taga võõras peres Tanja Bulkova nime all üles kasvatatud ja siis miss Smithina Soome luureandmeid koguma saadetud.
Et tuntumad filminäitlejad lepingute abil teiste firmadega seotud olid, võttis Theodor osadesse Töölisteatri näitlejad, kellel puudus küll filmikogemus, ent mitte hea tahe. Tanja Smithi rolli leidis Luts aga huvitava välimusega ja šarmantse noore naise trammipeatusest.
RIINA MÄGI
