(Järg 6. mail ilmunud osale)
Enda lõbuks ja n-ö spordi mõttes tegi Luts veel ühe tolle aja kohta erilise võtte. Ta laskis kaevata kraavi, puges kaameraga sinna sisse ja filmis täkku alt üles, mis jättis mulje, nagu oleks täkk valitsejale peale hüpanud. Eeltoodu tõestab, et Theodor Luts oli tõeline loojanatuur: tal oli ideid ja ta julges eksperimenteerida.
Kui “Siltala mõisa valitsejast” oli filmida jäänud vaid mõned stseenid, otsustati kordaläinud võtteperioodi auks pidada maha pidu Lohja restoranis. Theodor lahkus peolt varem, et järgmiseks päevaks välja puhata. Hommikul tabas teda võtteplatsil üllatus: näitleja Kosti Koski üks silm oli paistes ja sinine kui pajapõhi. “Peasüüdlaseks” oli selles Tamperest pärit kaunis näitlejanna Vappu Elo, kelle Theodor Tampere Veenuseks oli ristinud ja kes nii mõnelgi filmigruppi kuuluval mehel meeled kihama oli löönud. Kõige enam oli seda märgata abirežissöör Schulbergi ning näitlejate Uuno Laakso ja Kosti Koski puhul. Mõni ime siis, et Koski restoranipeol “kogemata” vastu Laakso “rusikat tormas”.
“Mulle tundub, et mind küll täna ei filmita,” ütles Koski. Aga kuna filmigrupil oli vaja kohe Helsingisse naasta, tehti seda siiski: asetati näitleja profiili ja jäädvustati teda kaugemalt.
“Siltala mõisa valitseja” kohta ilmus hulk kiitvaid arvustusi, kusjuures eraldi märgiti ära kaameratöö. Rootsikeelse ajalehe Hufvudstadsbladeti kunstikriitik H. Kutter väitis näiteks järgmist: “Mis puutub välisvõtetesse, siis võivad isegi Hollywoodi parimad kaameramehed meie omadelt õppida.”
“See oli tõesti hästi öeldud ja ma võisin enam kui rahul olla, sest H. Kutter oli tuntud ja kardetud kriitik,” kirjutab Luts ja lisab, et “Siltala mõisa valitseja” teenis suure tulu ja tänu sellele seisis Suomi-Filmi jälle kindlatel jalgadel.
Järgmisena valmis nimetatud stuudios seiklusfilm “V. M. V. 6” (see lühend tähistas riiklikku merevalvelaeva nr 6). Eestist Soome salapiirituse vedamist käsitleva filmi stsenaarium telliti kirjanik Mika Waltarilt ning Soome rannavalve oli nõus mõned kiirmootorpaadid filmijate käsutusse andma. Lavastaja Risto Orko ja operaator Theodor Luts hakkasid otsima sobivat võttepaika ja leidsid selle sedakorda Porvoo saarestikust.
Lauter kapteni rolli
Pirttisaari kohta kirjutab Luts järgmist:
“See oli metsik, veidi sünge saar suurte lõhestatud kaljumürakatega, millede ümber mühisesid lained ja vingus tuul. Kaljude vahel leidus ka mõni peidetud rannake, kuhu võis esmajoones oma kallis märjuke tuua, mis internatsionaalsetes vetes seisvalt piirituslaevalt saadi. Ja kaljukoopad sobisid imehästi peidu-urgasteks salakaubale, kui ka peavarjuks selle vedajatele. Pealegi leidus saarel väike ilus kalameeste külake, mis oli meile väga teretulnud, sest sinna võisime paigutada niihästi näitlejaid, kui ka tehnilise personali.”
Theodori sõnul tegi stuudio kõik selleks, et piirituseveo filmist kujuneks samasugune kassafilm, nagu seda oli olnud eelmine. Kõik rollid anti tuntud näitlejatele. Loole tõetruuma värvingu andmiseks soovitas Theodor Luts võtta salapiiritust vedava laeva kapteniks eestlase, Estonia teatri näitleja Ants Lauteri.
“Juba pärast esimesi võtteid saarel selgus, et oleme igatepidi märki tabanud. Saare loodus inspireeris igat meist oma osas, aga parimaks meist kõigist osutus Neptuun, kes oma veteriigis uhkeid lainemängusid lavastas ja võimsamaid nendest kaamera objektiivi ette heites – neid vihaselt vastu kaljusid purustas,” meenutab Theodor.
Tema ise ei saanud paraku “V. M. V. 6” võtteplatsil lõpuni olla, vaid pidi asjad nooremale kaameramehele Erik Blombergile üle andma ja Helsingisse kiirustama: seal tuli tal alustada koostöös Valentin Vaalaga lustmängu “Kõik armastavad” võtteid.
Vene juurtega režissööri Valentin Vaala kohta on Luts kirjutanud, et too suutis juba oma kolmanda filmiga tõestada, et temas on potentsiaali tõusta Euroopa suurte filmilavastajate tasemele. Algul tegutses Vaala enda ja teise vene päritolu filmimehe, Theodor Deroschinsky-Tugai (hilisema nimega Teuvo Tulio) asutatud firmas Fennica-Filmi, kus tal tuli suurte rahaliste raskustega võideldes ja tükati isegi nälgides filme luua, ent filmikeele hea valdamine ning oskus uusi talente avastada, näitlejad liikuma panna, õigeid momente rõhutada ja odavatest efektidest hoiduda andsid siiski hea tulemuse. Kui Vaala Suomi-Filmiga koostööd alustas, võis ta end rahamuredest vabana täielikult oma tööle pühendada ning kujunes varsti Soome üheks paremaks filmilavastajaks.
Kui Luts Pirttisaarelt Helsingisse “Kõik armastavad” võtetele jõudis, oli Vaala juba suurema osa näitlejatest välja valinud. Ühe naisosa oli ta usaldanud noorele ja esialgu veel üsna tundmatule tütarlapsele Ansa Ikonenile. Lutsule meeldis see valik väga, sest tema jaoks polnud neiu sugugi tundmatu.
“Kord astus stuudiosse vaikne keskmist kasvu blond tütarlaps ja seletas, et tema ainuke soov maailmas on saada filminäitlejaks. Ta oli väga tagasihoidlik ja temas ei olnud midagi, mis oleks esimesel silmapilgul “rabanud”,” meenutab Luts oma esimest kohtumist Ansaga. “Mina olin teda kogu aja jälginud läbi filmi-kaamera – “objektiivi silmaga” ja leidsin, et vähemalt kaamera seisukohast on ta äärmiselt fotogeeniline.”
Proovifilmimine õnnestus ja esialgu kasutati Ansat paaris nn propagandafilmis. Alates esimesest mängufilmist “Kõik armastavad” läks tema karjäär aga suisa püstjoones ülesmäge ja temast sai üks Soome väljapaistvamaid filminäitlejaid.
Paljajalu jäisel sillal
Hoogsas lustmängus “Kõik armastavad” oli rohkesti koomilisi situatsioone, ent tuli ette ka ohtlikke momente.
“Nii juhtus, et võimsate päramootorite ja lameda põhjaga kiirmootorpaatide võiduajamisel üks neist, et mitte teisele otsa tormata, täie kiirusega merest aeglase tõusuga kaljule pidi kihutama, ja seda umbes 25-30 meetri kaugusele.
See stseen oli hädaohtlik, aga sellele lisandusid veel raskused, mis filmimine enesega kaasa toob, nagu: täpne siht kaamera peale, õigel ajal peatumine, et mitte filmijaid tappa, valvel olla, et paadipõhi alla jääks ja, “kui võimalik, ka ise ellu jääda.”
Filmisime seda nelja kaameraga, ja see oli tõesti põnev. Õnneks läks kõik hästi. Loomulikult ei juhtinud mootorpaati näitleja, vaid selleks palgatud paadi-eriteadlane,” meenutab Theodor.
Probleemiks kujunes ka see, et kõiki suve kujutavaid võtteid ei jõutud soojal ajal ära teha. Nii tuli näiteks oktoobris filmida seda, kuidas näitleja Uuno Laakso supelmantlis laeva sillal jalutab ja laulab.
“Kui oma väikese laevaga filmimiskohale jõudsime, oli laevasild kaetud õhukese jääkorraga. Mis siis muud, kui võtsime laeva katlast kuuma vett ja sulatasime jää sillalt. Laakso tõmbas hambaid lõgistades omale supelmantli selga, pani troopikakiivri pähe, mis teda kuuma päikesekiirte eest pidi kaitsma ja kõndis filmimise ajal, paljajalu, naerunäol sillal ning laulis: “On võrratu olla, kui paistab palav päike…”,” jutustab Theodor.
Ansa Ikonenil tuli samuti raske katsumus üle elada: ta pidi sõitma süstaga merel ning kiirmootorpaadist tekkinud kõrge laine tõttu merre sulpsatama. Ansat ennast see aga ei kohutanud. Ta ütles, et on varemaltki saunast külma vette ujuma läinud. See lause andis filmigrupile hea mõtte: nad panid püsti nn lapi telgi ning kui Ansa õhukestes riietes ja jäise tuule käes selle, mis stsenaarium ette nägi, ära oli teinud, pisteti ta telki higistama ja joodeti talle turgutuseks veel paar klaasi konjakit sisse.
“Kõik armastavad” jooksis Theodori sõnul kinodes hea eduga ja kattis oma ülejäägiga “V. M. V. 6” puudujäägi. “V. M. V. 6” oli küll ka hea film ja läks kinodes hästi, ent selle valmimisaeg kujunes liiga pikaks ning sellest tekkinud kulud ületasid saadud tulu. Luts märgib, et “V. M. V. 6” jooksis ka Eesti kinodes.
Vaala ja Lutsu järgmiseks koostööfilmiks oli Hilja Valtoneni stsenaariumi järgi vändatud lõbus “Vaimoke” (“Abielunaise aseaine”). Ka see osutus väga edukaks. Et stuudio rahaline seis oli hea, otsustati midagi suuremat ja tõsisemat ette võtta. Valik langes Väinö Kataja tõsielusündmustel põhinevale suurromaanile “Koselaskja mõrsja”. Erkki Karu oli selle teose põhjal 1922. aastal küll juba ühe ekraniseeringu teinud, ent seda ei loetud takistuseks. Et “Koselaskja mõrsjat” kohe filmima hakata ei saanud, sest võtted vajasid põhjalikumat eeltööd ja koskedest laskumiseks tuli oodata sobivat aastaaega, võeti n-ö vahepalaks ette veel üks lõbusamat laadi film – “Mieheke”. Vaala ja Luts hakkasid hooga tööle, ent siis põrkusid ootamatule takistusele: neil puudus noor naisnäitleja, kes oleks vastanud filmikäsikirjas ettenähtud tüübile. Seekord leiti puuduv näitleja restoranist.
“Ühel õhtul läksime Vaalaga Grand-Hotelli restorani, kus vaheaegadel olid ettekanded. Ja siis – meie mõlemi üllatusel ei olnud piiri, kui tantsupõrandale tuli väike, ilus, süsimustade juuste ja säravate silmadega tütarlaps ja tantsis “Mehhiko tantsu”. Ta tegi seda imehästi ja tal oli tuld ja särtsu. Aplaus, mis selle temperamentse ettekandele järgnes, ei tahtnud lõppeda. Meie Vaalaga vaatasime üksteisele sõnalausumata otsa, tõstsime klaasid ja jõime endi tulevase filmidiiva terviseks. “See – ja ei keegi muu,” ütles Vaala ja mina olin samal arvamisel,” meenutab Theodor.
Filmimeestele silma jäänud tütarlapse nimi oli Tuulikki Paananen. Tema mustlase verd viiuldajast isa oli aastate eest Ameerikasse rännanud ja nüüd oli Tuulikki koos emaga oma Soomes elavaid sugulasi külastama tulnud. Tuulikki oli filmis osalemisega päri ja emagi oli nõus tütre kaamera ette lubama ning võtted võisid alata.
“Miehekese” kohta märgib Theodor, et ta ei saanud õieti arugi, kui see valmis oli. Kõik läks kuidagi valutult ja filmi saatis ka publikumenu.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
