(Järg 29. aprillil ilmunud osale)
“Kui mu abikaasale selle eest tasu pakuti, keeldus ta seda vastu võtmast, sest tasu olevat esiteks liiga suur ja teiseks pole ta sellega arvestanud. Küsimuse lahendamiseks lepiti siis nii kokku, et see summa läheb “heategevaks otstarbeks”. Ja sinna ta läkski – filmimise lõpupeo korraldamiseks,” märgib Theodor Luts.
Kuna “Väike müüjanna” osutus seansi lisafilmiks liiga pikaks ja seansi põhifilmiks liiga lühikeseks, otsustati valmis teha veel üks lustmäng, mida saaks koos “Väikese müüjannaga” kinodes näidata. Filmi “Härrad pansionis” stsenaariumi “klopsisid” Luts ja Malmsten ise kokku. Et Malmsten võttis enda kanda ühe tegelase, keskpäraste annetega ning kergelt “põrunud” laulja rolli, kutsuti lavastama Risto Orko.
“Nende kahe filmiga oli meil päris hea edu ja kinopublik naeris ligi kaks tundi. Ka pesupulbrite vabrik jäi rahule, – tema produktide läbimüük oli tõusnud tunduvalt, sest puhas Soome rahvas oli ennast veelgi rohkem pesema hakanud,” märgib Theodor.
Ka Suomen Filmiteollisuust saatis samal ajal edu: Erkki Karu juhatusel Agapetuse “Patuoina” järgi tehtud film õnnestus hästi ja aitas korvata eelmise filmi tekitatud rahalised puudujäägid.
“Nüüd hakkas Karu kavandama ühisfilmi Rootsiga, kus pidi peaosas esinema Miss Europa. Oli juba kokku lepitud, et teen selles filmis kaasa. Siis aga haigestus Erkki Karu, sõitis haigena Rootsi, külmetas seal veel juurde – ja suri. See oli hoobiks kogu Soome filmitööstusele, sest 50ndates aastates Karu oli veel täies loomiseas,” meenutab Theodor Luts üht Soome filmiajaloo kurvemat sündmust.
Ehkki kerglased farsid “Väike müüjanna” ja “Härrad pansionis” olid Suomi-Filmile edu toonud, oleks Theodor Luts soovinud järgmisena ette võtta mõne soome rahvaliku romaani ekraniseerimise. Sisuliselt soovitas ta jätkata kadunud Erkki Karu rahvuslikku joont. Paraku lükati Lutsu ettepanek tagasi ja võeti töösse järjekordne lustmäng “Mina ja minister”, milles pilati kõrgseltskonna elulaadi. Stsenaariumi aluseks oleva näidendi oli kirjutanud Topo Leistelä, endine teatrijuht, kes Suomi-Filmi dramaturgiks tuli.
“Kui käsikirja olin läbi lugenud, olin tõsiselt mures ja palusin ütelda, missuguse koha peal selles naerda tuleks. Sain vastuseks, et proua Leistelä mängib filmis peaosa – on ühe ministeeriumi kõrgema ametniku teenijaks ja kisub oma rõkkava naeruga ka kinopubliku kaasa, nii nagu ta seda oli teatris teinud,” meenutab Theodor.
Uppuval laeval
Ehkki Luts arvas, et naerma peaks ikka publik, mitte näitleja ekraanil, otsustas ta selle filmi tegemise ajal üksnes oma operaatoriülesandeid täita ning muis asjus suu kinni hoida. Theodori sisetunne ei petnud teda: ehkki filmis tegi kaasa rida häid näitlejaid, ei olnud linateosel edu ja ainsaks naerjaks oli tõesti ekraanil tegutsev teenija, keda kehastanud pr Leistelä kohta oleks Erkki Karu kindlasti öelnud, et “ilu ei ole mitte selle tubli naise välimust rikkunud”. Publik kinosaalis jäi tõsiseks ja tõsiseks muutus ka filmigrupp, sest neil oli tunne, et nad viibivad uppuval laeval. Kuid siis tuli päästja – rahakas mitme kino omanik Mäkelä Tamperest, kes tundis väga hästi rahva maitset ja pani ette ekraniseerida Selmer Gethini romaani “Siltala mõisa valitseja”. Lutski oli seda kirjandusteost kunagi filmi alusmaterjaliks pakkunud, ent siis lükati see tagasi. Nüüd läks asi töösse.
Theodori sõnul polnud romaan küll eriti originaalne, ent selles oli olemas kõik, mida ühe hea filmi tegemiseks vaja läheb: romantiline ja põnev süžee, kaunis looduskeskkond jne. Peavalu tegi aga üks osaline, kelleks oli kuri pull. Ja sellel loomal oli tegevustikus päris suur roll täita.
“Ajal, mil käsikirja kallal töötati, tegin üht kultuurfilmi Helsingist. Kord sellelt töölt tagasi tulles kutsuti mind nõupidamisele. Arutuse all olid stseenid kurja pulliga, kui see mõisa lastele ja nende hoidjale tahab kallale tormata ja need ainult mõisavalitseja suure julguse tõttu surmast pääsevad. Minult päriti, kas mina saan niisuguseid stseene filmida. Ütlesin, et filmida võib kõike, mida käsikiri ette näeb, kuid kas R. Orko pullile suudab selgeks teha, kui ta nende lähedusse jõuab, et ta lapsi, nende hoidjat ja ka lavastajat ennast ära ei tapa – seda on raske öelda,” meenutab Theodor.
Koosolekul viibinud härrad jäid tõsiseks ning nõustusid Lutsu ettepanekuga vahetada kuri pull välja kurja täku vastu. Luts küll ei selgita, miks ta sellise ettepaneku tegi, aga ilmselt lähtus ta sellest, et endise ohvitseri ja hea ratsutajana tundis ta täkke tunduvalt paremini kui pulle ning pidas esimesi ka viimastest palju paremini õpetatavaiks. Lutsul oli sugenenud tutvus ühe Soome ratsaväe reservveltveebliga, kes täku võtteplatsile tõi.
Neljajalgne näitleja
“Täkk oli tore, temperamentne ja väga intelligentne loom, tundsin teda juba Helsingist, kus temaga sageli ratsutamas olin käinud. Loomulikult ei olnud ta ei metsik ega kuri, ega jooksnud ka kellelegi kallale, vaid oli sõnakuulelik, nagu kõik hobused, kes on saanud väljaõppe sõjaväes,” kirjutab Theodor.
Et lavastaja Risto Orko hobuseid ei tundnud, arutas Luts selle, kuidas täku rünnakustseeni filmida, läbi tuttava veltveebliga.
“Kõigepealt tuli täkule “ära seletada”, mida me temalt tahame,” seletab Theodor. “Selleks seadsin kaamera vastavasse kohta üles ja veltveebel “tutvustas” täkule kaamerat ja veelkord mind ning siis eemale minnes, kihutas täku seljas õige lähedalt minust mööda.
Kui ta seda mõned korrad oli teinud, ei istunud ta täkule enam selga, vaid jooksis ise ees ja täkk järgnes talle, kui sõnakuulelik koer. Pärast mõne korra proovimist jättis ta täku oma abilise hooleks ja jäi ise umbes 20 meetrit kaamera taha seisma. Kutsus siis täkku nimepidi, abiline tõmbas tal valjad peast, hirmutas teda veel vähe piitsaga – ja täkk jooksis nagu “kokkulepitud” täies gallopis kaamera lähedalt mööda tema juurde,” jutustab Theodor.
Täku galopeerimist filmis ta kaks korda ning võttis lisaks sellele üles kaugemaid ja lähemaid plaane. Et lavastaja Risto Orkole paistis kõik väga lihtne olevat, soovis ta saada ka lähiülesvõtteid täku rünnakust valitsejale, aga sel moel, nagu tema välja pakkus, polnud neid võimalik teha: täkk ei lähenenud valitsejale ega ajanud end ka püsti, sest ta lihtsalt kartis.
Kui kümmekond katset oli nurjunud, teatas Luts, et see on asjata vaev ning filmi ja raha raiskamine, mispeale lavastaja vihastas ja ütles: “Tee siis ise need stseenid, nagu tahad.” Just seda oligi Luts oodanud, sest neil veltveebliga oli oma plaan ammu valmis.
“Filmimiseks võtsime endile appi mära,” kirjutab Luts. “Mul oli kavas neid stseene filmida väikese käsikaameraga, et tarviduse järele kergelt ühest kohast teise võiks liikuda. Jäin siis mära juurde täkku ootama. Nagu ta lahti lasti, tormaski ta otsemat teed mära juurde, ega pannud tähele ei mind ega ka näitleja Rinnet. Sel kombel, – mära lahke abiga saime filmida kõik stseenid, mida tarvis oli ja teleobjektiiviga saavutasin kõige toredamad lähivõtted täku peast, kui ta püsti tõuseb ja hambaid näitab. Filmisin täku pead mitme nurga alt, ja pöörates seejuures kaamerat, andis see efektseid ülesvõtteid, millised pärast filmis valitseja ja täku vahelises võitluses võrratult mõjusid. Rahule jäime kõik, kaasa arvatud lavastaja Orko, kes oli kaugemalt suure huviga meie tegevust jälginud.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
