(Järg 22. aprillil ilmunud osale)
Theodor Lutsu esimeseks tööks Soomes sai Erkki Karu stsenaariumi järgi vändatud film “Meidän poikamme merellä”, mis käsitles Soome reserv-mereväelaste elu. Nagu ühes korralikus filmis ikka, oli seal ka armastuse liin: ilusa halastajaõe südame pärast võitlesid allveelaeva allohvitser ja mereväehaigla arst. Allveelaeva ja kaubalaeva kokkupõrke tagajärjel tekkinud kriisiolukorras päästab allohvitser oma elu kaalule pannes kogu meeskonna ja võidab halastajaõe südame.
Allohvitseri kehastas tuntud dirigent, helilooja ja šlaagrilaulja Georg Malmsten, kelle heliplaate ka Eestis edukalt müüdi. Ilusat halastajaõde mängis tüüpiline heast perekonnast tütarlaps. Näitlemises oli ta Theodori sõnul veidi puine, kuid tema ilu tasakaalustas täiel määral selle vea.
Filmil oli väga suur edu, aga Theodori nimi oli tiitrites ära “turgitud”: Lutsu asemel oli kirjutatud Lust. Nii läks Helsingis lahti jutt, et Erkki Karu on toonud endale uueks operaatoriks sakslase.
Teine Theodor Lutsu osalusel Soomes vändatud film oli “Need 45 000”. 45 000 oli nimelt tiisikuse- ehk tuberkuloosihaigete arv Soomes.
“Selle filmi koostamisel oli Erkki Karu võtnud aluseks sama põhimõtte, mida mina kasutasin omal ajal Eestis, s.o. kasvatada ja õpetada filmi kaudu. Ainult et mina kasutasin selleks huumorit, siin oli see draama,” meenutab Theodor Luts ja lisab, et kassa seisukohalt oli film nõrk, aga selle mõju oli suur: kahe-kolme aastaga vähenes tuberkuloosihaigete arv Soomes tunduvalt.
Kuna tuberkuloositeemaline film selgelt kätte näitas, et rahvas parema meelega naerab kui nutab, otsustas Suomi-Filmi järgmisena linale tuua lustmängu “Häda meile – ämm tuleb!”, mis kubises koomilistest stseenidest ja segadustest. Rootsis oli selle stsenaariumi põhjal valminud film hea kassa teinud ja Erkki Karu lootis korrata sama Soomes. Ette rutates võib öelda, et see tal ka õnnestus ning osalt tänu näitlejate valikule. Taas lõi kaasa laulja Georg Malmsten, aga ka Soome rahvusteatri parim koomik Uuno Laakso, umbes sajakilone aastates pr Bachmann ja kaks noort daami, kelle biograafia põhjal oleks samuti hea filmistsenaariumi kirjutada saanud.
“Üks neist, Eva Virtanen, oli tulnud kusagilt Soome väikelinnast Helsingisse tööd otsima. Kohvikus olid teda näinud filmimehed Vaala ja Tuulio ning pakkunud seepeale talle oma järgmises filmis kohe suurema osa. Filmimise ajal oli ateljeed külastanud üks soome lõhnaõli vabrikant ja teades filmirahva rasket olukorda, tellinud sinna kohvi ja kooke. Toit kadus kiiresti ning filmirahvas tõttas pärast viimast suutäit jälle töö juurde tagasi. Ainult Eva oli läinud vabrikanti tänama. Tulemuseks oli, et vabrikant abiellus Evaga, lubades tal aga filmi alal edasi töötada.
Teine meie staar oli abiellunud noorelt rikka noormehega heast perekonnast. Olles tuntud suure playboyna, oli see pärast päranduse kättesaamist hakanud topeltkiirusega elu nautima. Kõigepealt osteti paar autot, mis aga varsti vastu puud puruks sõideti. Seejärele sõideti Pariisi, kus hakati külastama hipodroome ja kalleid lokaale, kuni näpud olid põhjas. Nüüd ei klappinud ka enam abielu. Järgnes lahutus ja vallaliseks jäänud naine tuli õnne katsuma filmi alal. Ta lõi end varsti läbi ja kujunes hinnatud jõuks. Tema nimi oli Ellen Parviainen,” meenutab Theodor Luts.
Nii et Soomes tuli ette mõlemat: nii seda, et saadi filmitäheks ja siis abielluti miljonäriga, kui ka seda, et kõigepealt abielluti miljonäriga ja pärast saadi filmitäheks.
Kuna Suomi-Filmi juhatuse meelest oli eelmise filmi valmimisperiood liiga pikk olnud, vajutas võttegrupp lustmängu tehes n-ö gaasi põhja ja linateos sai valmis kuue nädalaga, mis oli soome filminduse kiirusrekord. Kui film kinodes jooksis, rõkkas saal naerust. Ning rootsikeelne ajakiri Fama märkis ära ka selle, et kaameratöö oli teinud kogenud eestlane Theodor Luts.
Pärast filmi “Häda meile – ämm tuleb!” valmimist tekkisid Erkki Karu ja firma juhatuse vahel lahkhelid. Karu lahkus Suomi-Filmist ja asutas koos kompanjoniga uue firma Suomen Filmiteollisuus (Soome Filmitööstus). Karu oleks hea meelega ka Theodor Lutsu oma firmasse üle meelitanud, ent teadis, et ei suuda esialgse väikese produktsiooni juures talle nii suurt palka maksta, kui Suomi-Filmi. Karu firma esikteos “Meie pojad õhus” ebaõnnestuski ega katnud isegi tootmiskulusid. Samas võttis ka Suomi-Filmis pärast Karu lahkumist maad “hapukurgihooaeg”: ei olnud organisaatorit, lavastajat ega ühtegi käsikirja, mille kallal tööle hakata. Kuni üks pesupulbrivabrik tuli lagedale küllaltki originaalse ettepanekuga: teha lühike naljafilm, mis üksiti propageeriks nende toodangut. Isegi käsikiri oli valmis, pealkirjaks “Väike müüjanna”.
“Kui mulle see läbivaatamiseks anti, leidsin et see oli üllatavalt hea. Sündmus oli läbipõimitud huumori ja lauludega, puudus vaid filmaatsus ja ladusad üleminekud,” meenutab Theodor.
Suomi-Filmi uus peajuhataja soovis, et just Luts käsikirja parandaks ja lavastaks, ent Luts arvas, et temal selleks operaatoritöö kõrvalt aega ei jää. Ta pani ette kutsuda lavastajaks juba tuttava Georg Malmsteni. Koos temaga kirjutas Luts ümber ka stsenaariumi.
Lugu oli lihtne. Möbleeritud toas elav konservatooriumi tudeng läks perenaise palvel pesupulbrit ostma ning armus esimesest pilgust teda teenindavasse kaunisse müüjannasse. Et poes viibimise aega pikendada, palus noormees ikka ja jälle endale korrata pesupulbri häid omadusi ja kasutusjuhiseid. Pesupulbriostudest arenes välja armastus ja film lõppes happy end’iga.
Ent vabrikul oli peale pesupulbri teisigi produkte, mille kasutamist praktilises elus tuli näidata. Nii pidi filmis olema ka vannivõtmise stseen, mille peategelaseks valiti kaunis Ellen Parviainen.
“Et niisugune stseen esimest korda Soomes filmimisele tuli, oli huvi selle vastu suur ja päeval, mil seda filmisime, oli meie meestööliste arv stuudios tunduvalt tõusnud. Märkasin lae all valgusheitjate juures isegi mitmeid uusi nägusid “asjatundlikult” askeldamas,” meenutab Theodor.
“Libavalgustajaid” võis muidugi tabada pettumus, sest kaunis Ellen läks, trikoo seljas, vanni ja võttis alles seal, paksu vahukihi all, end paljaks.
“Filmimise ajal pesi Ellen end lauldes ja näitas seejuures omi ilusaid jalgu ja ülemist keha niipalju, kui see tsensuuri poolt oli lubatud,” kirjutab Theodor.
Filmis oli ka stseen, milles tantsiti tangot. Paraku selgus, et näitlejad ei oska üldse tangot tantsida. Abi polnud siiski vaja kaugelt otsida, sest Theodorile oli parasjagu Tartust külla sõitnud Tartus tantsuõpetajana tegutsev abikaasa Aksella. Tema käe all said kõigist näitlejatest mõne päevaga tõelised tangolõvid ja stseen oli päästetud.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
