(Järg 27. augustil ilmunud osale)
Juuni keskel jõuab kätte tähtis hetk: Erich Ernits teatab oma 14. juunil kirjutatud kirjas, st tulevast nädalast hakkab Vaba Eesti Sõnas jooksma sarikirjutis Theodor Lutsu tegemistest filmialal.
“Möödunud lehte panin väikese eelreklaami ja paari päevaga on juba selgunud, et huvi asja vastu on väga elav. Asja käsile võttes ilmnes ainult üks häda: materjali on meie väikese lehe jaoks liiga palju. Kui seda materjali oleks hakanud Eestis avaldama, siis päevalehtede juures kolme-nelja kuuga oleks asi läbi olnud. Meil aga, kui leht ilmub vaid kord nädalas, võtaks see seeria rohkem kui aasta. Nii katsusin siis mõnevõrra kokku tõmmata, katsudes hoiduda muidugi, et huvitavad ja põnevad üksikasjad palju ei kannataks,” kirjutab Ernits.
21. juunil paneb ta Lutsudele posti Vaba Eesti Sõna 20. juuni numbri, milles ära trükitud Lutsude filmiloo esimene osa. Ka selles kirjas vabandab Ernits, et pidi Lutsude saadetud materjali kohati lühendama, ning avaldab lootust, et midagi olulist välja ei jäänud.
““Noorte kotkaste” osa jätkub üksinda neljaks numbriks, siis tulevad teised filmid. Kui nüüd mahti saate, pange kirja filmitöö Soomes, Rootsis ja Brasiilias. Sellest osast teeme teise eraldi seeria õige pea praeguse järele,” kirjutab Ernits.
Kirja lõppu on ta lisanud aga teate, mis on hoopis teisest “ooperist”, aga vähemasti Aksella Lutsule ilmselt tähtsamgi, kui teade Lutsude filmialast tegevust käsitleva järjeloo trükkiminekust. Ernits teatab:
“Täna saabus meile Saksamaa eestlaste keskkomiteelt järjekordne otsitavate nimekiri. Leidsin sealt ka järgmise lause: Aksella Lutsu otsib Alfred Kapsta. Järelikult on keskkomitees pr. Aksella Lutsule kiri.”
Kirja kättesaamiseks on Ernitsa sõnul vaja kirjutada Saksamaa eestlaste keskkomiteele ja ta on lisanud ka vajaliku aadressi.
Siberi hingus
Järgmise kirja Erich Ernitsale ongi kirjutanud Aksella. See on Sao Paulost teele lähetatud 18. augustil 1957.
“Palju tänu Teile selle teate eest, et ma Saksamaa Keskkomitee otsitavate nimekirjas olen, sest vastav ajaleht ei ole veel siia jõudnud. Ma kirjutasin neile. (…) Kirja mulle kahjuks ei olnud, küll aga teade, et Rahvusvaheline Punane Rist otsib mind, mu venna Alfred Kapsta nimel, kes nähtavasti on kodumaale tagasi jõudnud,” kirjutab Aksella.
Seda ta ei ütle, kust vend kodumaale on naasnud. Ent see on ütlematagi selge: kust tollal siis veel naasti, kui mitte Siberist.
Samas kirjas kurdab Aksella:
“Meil on talv ja nii kohutavalt külm, et õhtu voodi heites kohe ei tea, mis omale veel selga ajaks.”
Näib, nagu oleks Siberi jäine hingus sel hetkel troopilisse Brasiiliasse välja ulatunud.
Mõistagi puudutab Aksella oma 18. augusti kirjas ka filmiteemalist järjelugu Vabas Eesti Sõnas. Ta kiidab seda, kuidas Erich Ernits artiklit on toimetanud.
“See on täiesti arusaadav, et Teil tuleb selles kirjutuses lühendusi teha ja esimene oligi väga hästi tehtud,” ütleb Aksella. Ka 16. septembril kirjutatud kirjas kiidab ta Ernitsa toimetamisstiili:
“Ütleme kohe, et need parandused ja lühendused, mis te selles filmiseerias olete ettevõtnud, väga hääd on ja hästi mõjuvad.”
Nagu eelpool öeldud sai, ei säilitanud Lutsud ajalehele Vaba Eesti Sõna saadetud artiklite koopiaid. Nii et originaalkujul me neid lugeda ei saa, küll aga Erich Ernitsa poolt lühendatud ja toimetatud kujul. Internetikeskkonnas Digiteeritud Eesti Ajalehed on nimelt paljude teiste ajakirjandusväljaannete kõrval kättesaadavad ka Vaba Eesti Sõna numbrid aastatest 1949-2010. Lutsude filmialast tööd käsitleva sarikirjutise “Pilte eesti filmiajaloost” 1957. aasta 20. juunil ilmunud avaosas jutustas Theodor Luts kõigepealt ära selle, kuidas tema filmimehetee üldse algas.
Pariisis õppimas
“Õieti olid need isiklikud mälestused Vabadussõjast, mis mind mõttele viisid sellel ainel filmi teha. Eestis oli valminud juba mitu õhtu kava täitvat mängufilmi, mis kodumaal leidsid sooja vastuvõtu, ning see kõik julgustas samal alal katsetama. (…)
Kui vaimustus on sees, ega siis ole enam pikka arupidamist. Nii laenasin ühel päeval E. Laenu-Hoiu Ühisuselt oma rahanatukesele 1000 krooni lisaks, hankisin Lalli elektriärist mahuka puukasti, panin selle söögikraami täis ja sõitsin koos naisega Pariisi, et seal hakata õppima filmiasjandust.
Kui Pariisis olin teinud rida katseid, et filmiasjandusele kuidagi ligi pääseda, ja need järjest ebaõnnestusid, oli tuju muidugi üsna maas. Kuid siis tuli appi kinoromaanilik juhus. Seisin ühel päeval noruspäi mingi filmistuudio värava ees, kui sealt väljus keegi sümpaatse välimusega härra. Ta alustas minuga juttu, ja kuulnud, et olen huvitatud filmi alal õppimisest, lubas mind selles osas aidata. Peatselt selgus, et tegemist ei olnud kellegi muuga, kui kuulsa filmioperaator Toporkoviga, kes muide veel praegu töötab Pariisis filmi alal. Ta oli just lõpetanud ülesvõtete tegemise suurfilmile “Mihail Strogof”, mille lavastajaks oli vene rezhissör Turzhanski ja peaosaliseks Ivan Mozhuhhin. See hiigelfilm jooksis omal ajal suure menuga ka Eestis. (…) Toporkovil oli töös nüüd väike vaheaeg, sest järgmise filmiga pidi algama töö alles kolme nädala pärast. Tema järgmiseks filmiks oli Ivan Mozhuhhini “Casanova”. (…)
Toporkov oli vastutulelik inimene ja õpetas mulle vabal ajal filmikaamera käsitamist ning andis rikkalikult igasuguseid juhiseid. Kuna ta oli just ostnud endale uue kaamera, siis oli mul juhus tema vana kaameraga mööda Pariisi ringi kolada ja ülesvõtteid teha. Tema koduses laboratooriumis ilmutasime siis filmi ja ma jälgisin põnevusega, mis seal hästi välja tulnud ja mida tuleks paremini teha.
Kui lõppeks Toporkov “Casanova” väntamisega algas, võttis ta mind stuudiosse kaasa ja nii tutvusin seal mitte ainult selleaja nimekate filminäitlejatega, vaid ka filmilavastamise saladustega. Toporkov andis heatahtlikult nõu olgu siis valgustuse, dekoratsiooni, rezhii või mingi muu küsimuse kohta. (…)
Stuudios tutvusin põhjalikult ka laboratooriumiga, kus filme ilmutati ja lõigati. Nägin esmakordselt sellist “nõiakööki” ja hiljem Eestis seadsin selle eeskujul sisse ka oma väikese laboratooriumi. Ostsin ära Toporkovi vana ja teeneterikka filmikaamera, millega ta mõnegi rahvusvaheliselt kuulsa filmi oli valmistanud, ja lootsin sellega kodumaal jätkata samas vaimus.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
