(Järg 18. veebruaril ilmunud osale)
“Heitsin veelkord pilgu üle ruumi, kõik oli korras, tegin kiirelt mõõgaotsaga rihmale augu juurde, tõmbasin ta nii kõvasti kinni, et kirp ka sealt ei oleks läbi pääsenud ja jäin härra kindralit ootama,” jutustab Luts.
Ta teadis, et Vabadussõja ajal oli kindral Tõnisson olnud Viru rinde ülem ja osanud andeka väejuhina ka kõige raskematest olukordadest välja tulla. Ka oli ta kuulnud, et kindral on suur korra ja puhtuse armastaja ning kärgib, kui tarvis, ent kui tarvis, jagab ka tunnustust.
“Varsti astuski kindral Tõnisson kooliülema major Marderi, kapt. Kooli ja leitn. Rostfeldi saatel uksest sisse. Läksin neile kiirel sammul vastu ja peagu karjudes raporteerisin: “Härra kindral, E. V. Sõjakooli Patareis midagi erilist juhtunud ei ole.” Ja astusin sammu kõrvale,” kirjutab Luts. ““Väga hea,” ütles kindral, mõõtis mind pealaest jalatallani ja ta pilk peatus hetkeks mu viksitud ja poleeritud saabastel, mis hiilgasid ja läikisid kui peegel. Ja nüüd selle asemel, et minust mööda minna, astus kindral mulle veel sammu lähemale ja proovis mu vöörihma, tahtes omi sõrmi selle vahele torgata, aga see ei õnnestunud ja ma kuulsin vaid kindrali küünte klõbinat. Veelkord vaatas ta mind uurivalt ja ütles jälle: “Väga hea.” Ja läks minust mööda.
Jälgisin teda ja ta pealiigutustest järeldasin, et ta ülestehtud voodeid kontrollis. Siis läks ta jalgväeklassi ja mina hingasin kergendatult. Kuulsin, kuidas korrapidaja kadett talle raporteeris ja siis järgnes sellele mingisugune kõnelus. Varsti tuli ltn. Rostfeld ja teatas mulle, et kindral mind sinna kutsub. “Just nii härra leitnant,” vastasin, aga omal lõid põlved vähe nõrgaks ja mõtlesin: tont, mida olen ma küll valesti teinud”!
Kui ltn. Rostfeldiga sinna jõudsime ja ma käe mütsi äärde lõin, ütles kindral “vabalt”, pööras siis jalgväeohvitseri poole, seejuures osutades minule: “Vaadake, niisugune näeb välja eeskujulik kadett, aga mitte nagu teie oma siin!” Ja “loksutas” korrapidaja kadeti vöörihma, kuhu tal oli õnnestunud sõrmi vahele torgata. Igatahes oli see ainuke viga, mida kindral korrapidaja kadeti juures leidis, aga sellest jatkus.
Surnukehad välja
Järgnevalt läinud kindral Tõnisson kööki. Ta kuulanud ära korrapidaja kadeti rapordi, katsunud kohe ta vöörihma ja jäänud sellega rahule. Arvatavasti oli “luure” juba jõudnud korrapidaja kadetti hoiatada. Kuid siis silmanud kindral akna all oleval laual või aknal kaht-kolme surnud kärbest ja hüüdnud: “Kutsuge kohe paar meest käruga ja laske need surnukehad siit ära vedada!”
Üheks järelduseks kindral Tõnissoni Sõjakoolis käimisele oli, et iga kadett oma vöörihmale lisa-augu tegi, mida üldiselt “kindral Tõnissoni auguks” nimetati.”
Aleksander Tõnissoni kohta tasub meenutada, et sündinud oli ta 1875. aastal Härjanurme vallas Pööra külas, mis praegu Jõgevamaa piiridesse jääb. Pärast sõjaväelist karjääri pidas ta ka silmapaistvaid tsiviilameteid, nagu Tartu ja Tallinna linnapea oma. Nõukogude okupatsiooni ajal ei käinud hästi ei Tõnissoni ega ka Hanko käsi. Tõnisson arreteeriti 1940. aastal ja lasti 1941. aastal Patarei vanglas maha, Hanko arreteeriti 1945. aastal ja suri 1952. aastal Kemerovo oblastis.
Kui senini olid sõjakooli suurtükiväe- ja ratsaväeklassid asunud Toompeal, siis 1920. aasta kevadel viidi kogu kool (mereväeklassid välja arvatud) üle Tondi kasarmutesse, mis asusid tollal väljaspool Tallinna piire. Enne kolimist tuli kadettidel kasarmutes korrastustöid teha.
“Minule see just eriti ei meeldinud, et Tallinnast ära läheme,” meenutab Theodor Luts. “Kui kiirel sammul mööda Pärnu maanteed Tondi poole marssisime, mõtlesin omaette: Tont võtaks tervet seda Tondile minekut ja kes teab, kes neist tütarlastestki sinna nii kaugele tuleb. Avaldasin neid oma “raskeid” mõtteid kõrvalkäivale kadetile, kes aga ei lausunud selle kohta midagi ja nii jätkasime vaikides teed.
Kui mõni kilometer oli juba seljataga, ütles mu kõrvalkäiv kadett käskuandvas toonis: “Kadett Luts, vaade paremale, alumise korra aknale.” Tegin nagu kästi ja silmasin aknal, mille õhuke kardin vähe kõrvale oli tõmmatud, üht ilusat 18-19 aastast suurte silmadega tütarlast meid jälgimas. “No kas nägid,” ütles mu naaber, “ei ole paha ilma heata, ‒ iga maantee ääres õitseb lilleke.””
Ette ruttavalt võib öelda, et Lutsu teekaaslane nägi sel marsil Tondile oma tulevast abikaasat.
Leib ja toores pekk
Kohale jõudes selgus, et kooli uutel ruumidel on vanade ees mitmeid eeliseid. Magamistoad olid suured ja lahedad, klassiruumid valged, majas oli köök ja söögisaal, nii et kadetid ei pidanud enam väljaspool maja söömas käima. Ühte kasarmukompleksi kuuluvatest väiksematest hoonetest tuli kooli kantselei, teises pidi avatama kadettide kasiino. Tallid suurtükiväe- ja ratsaväeklassi kadettide hobustele asusid 400-500 meetrit eemal ja kasarmu taga olev suur plats sobis ratsaõppuste jaoks.
Läheduses asuva hiigelsuure pargi kohta tähendas üks “asjatundja”: “Poisid, ‒ vaadake missugused võimalused, ‒ Patkuli terrassi trepp oligi liiast lage ja kitsas.”
Patkuli trepp oli nimelt koht, kus suurtükiväe- ja ratsaväeklassi kadetid tavaliselt oma tütarlastega kokku said.
“Ja siis hakkasime tööle. Algasime kasarmu esise platsiga, mis oli ettenähtud meie 4-st suurtükist koosneva patareile asupaigaks. Siin tulid välja juurida puud. Kõigepealt puhastasime puude juured mullast, raiusime nad katki, siis kinnitasime puulatva köie ja kui 20-30 meest seda vedasid, tulid puud kui robises kõige juurtega maast lahti. Ei mullakaevamise ega ka raiumistööde juures ei olnud ükski meist oma jõutarvitamisega kitsi ja töö edenes jõudsasti,” kirjeldab Theodor Luts esimest tööpäeva Tondil.
Siis aga tuli lõunapaus ja kadetid harutasid lahti koolist kaasa pandud toidupakid. Sealt vaatasid aga vastu vaid tükk rukkileiba ja tükk toorest pekki.
“Proovisime seda ka süüa, aga alla ta ei läinud. Üks meist, kes seda oli tükk aega suus lätsutanud, sülgas ta kaugele välja ja ütles: “No see sell, kes need söögipakid tegi, on meile oma lihase venna toore ihu kaasa andnud” ‒ ja heitis järeljäänud pekitüki, mida ta veel pihus hoidis, välja juuritud puu auku. Ja sinna järgnesid ka kõik teised,” meenutab Theodor.
Kadetid närisid paljast leiba ja lohutasid end mõttega, et õhtul pakutakse neile linnas korralikku sööki, ent selle asemel ootas neid ees tavaline tee ja võileib. Et tööväsimus oli suur, jäid noored mehed korisevatele kõhtudele vaatamata magama, ent hommikul tegid nad toidupakid lahti kohe, kui need kätte anti. Et sealt vaatas vastu seesama kraam, mis eelmiselgi päeval, teatasid kadetid leitnant Terasele, et nemad selle söögiga Tondile tööle ei lähe.
“Ltn. Terase muidu nii sõbralik nägu muutus tõsiseks,” meenutab Luts. “Ta mõtles vähe aega ja ütles siis, et seda meie keeldumist ta ülemustele ette kanda ei või, sest sellel oleksid väga tõsised tagajärjed. Käskis meid vähe oodata ja läks välja. Tagasi tulles soovitas ta meile täna veel sama toiduga tööle minna, sest täna ta seda kahjuks enam muuta ei saa, lubas aga kindlasti selle eest hoolt kanda, et see enam ei kordu. Olime sellega nõus ja läksime ja tegime kõvasti tööd, nagu eelmisel päevalgi.
Lõunatunnil, just kui igaüks oma paljast rukkileiva tükki sööma hakkas, tuli ltn. Teras ja istus meie juurde. Meie üllatuseks võttis ka tema taskust tüki leiba ja sõi ainult seda, nagu meiegi. Keegi ei lausunud selle kohta midagi, aga me hindasime kõrgelt ltn. Terase sõbralikku talitusviisi. Õhtul Tallinna tagasi jõudes ootas meid peale kahepäevase paastumise korralik õhtusöök ees. Oli näha, et “kurjategija” oli kahjatsenud oma pattu.”
Mõne päeva pärast oli kasarmu juba nii korras, et kadetid võisid sisse kolida. Esimest õhtut uues elupaigas kirjeldab Theodor Luts järgmiselt:
“Kasarmu esisel platsil ilutses meie neljast suurtükist koosnev patarei, mille juures vahipost uhkelt edasi-tagasi kõndis ja kõrges lipuvardas lehvis Eesti lipp. Ka oli iga kadett oma hobuse lahtrisse paigutanud ja tema heaolu eest hoolitsenud, sest igaüks hoidis oma hobust just kui “silmatera”. (…) Ja kui esimesel õhtul, peale teejoomist Eesti lipu juures hümni laulsime, kõlas see nii vägevalt, et arvan, et meie laul Tallinnani kostis.”
Täienduseks olgu öeldud, et kui Tondi kasarmutesse sissekolimine võttis Eesti Vabariigi sõjakoolil aega mõned päevad, siis välja kolida tuli neil 1940. aastal Punaarmee nõudel nelja tunni jooksul.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
