Kahe päeva pärast jõudis Theodor Luts Tallinna tagavarapatarei õppekomandosse, kus rindelt tulnud mehi sõjakooliks ette pidi valmistatama.
(Järg 4. veebruaril ilmunud osale)
“Kohal oli peale minu 7-8 meest, kes kasarmu õuel seisid ja ühe tagavara väeosa õppust jälgisid, kes järgmisel päeval pidi frondile minema. Ohvitser, kes mehi drillis, kärkis ja paukus kui põrguline, mis meile frondilt tulnud meestele väga imelikuna tundus. See oli lipnik Grossholm, küllalt pikka kasvu, roosade põskede ja hea välimusega umbes 22-23aastane noor mees ja nagu temast öeldi, õppekomando kurjemaid ja nõudlikumaid ohvitsere. (…) “Paistab, et ei ole suurem asi mees,” lausus keegi.
Järgmisel päeval oli meid juba paarikümne ümber ja 4-5 päeva pärast üle 40ne, milline arv ka esialgu püsima jäi. Meie seas leidus vaid üks frondil allohvitseriks tõusnud mees, kes aga riviõppusest ega ka sõjaväeteenistuse algnõuetest midagi ei teadnud. Kui tal kästi meid rivisse käsutada ja meid sööma viia, ütles ta meile väga sõbralikult: “No mehed, astuge siis ritta ja hakkame minema.” See loomulikult ei vastanud sõjaväeteenistuse nõuetele ja meile määrati esialgseks vanemaks õppekomandost “krõbe” veltveebel Auerbach, kes lahkelt lubas, meid vähe “hööveldada” ja tegi sellega algust kohe järgmisel päeval, vara hommikul. Ta õpetas meile tervitamist, marssimist, seisandit, pöördeid, mahaheitmist, maast ülestõusmist, jooksu ja muud, mis riviõppuse juurde kuulub. Õppus, välja arvatud lühike lõunavaheaeg, kestis vahetpidamata kella 6-ni õhtul ja selleks ajaks oli sõna tõsises mõttes nii mõnelgi mehel “keel vesti peal”. Vaheldamisi teoreetilise õppusega, mida meile andis lipn. Grossholm, kestis see väljaõpe nädalaid. Auerbach, kes nähtavasti oli tõsiselt ette võtnud meist mustersõdureid teha, ei olnud tõesti selles mitte süüdi, et meile, kes me koolipingist otse lahingusse sattusime, niisugune drill liialdusena tundus ja ta meile ajajooksul vastumeelseks muutus,” meenutab Theodor Luts.
Ehkki sõjakooli kadetid olid, nagu öeldud, lahingukarastusega mehed, polnud poisikeselikud vimkad neilegi võõrad. Nii otsustati veltveebel Auerbachile liigse agaruse eest tüng teha. Lõunasuppi sõi Auerbach koos kadettidega. Ükskord lõuna ajal teatas üks kadettidest, et koridoris on keegi härra, kes soovib veltveebliga rääkida. Kui Auerbach välja läks, visati talle “tänutäheks” peo täis pipart supi sisse.
“Kui ta tagasi tuli ja esimese lusikatäie oli suhu pistnud, läkastas ja puristas ta just kui oleks elavat tuld alla neelanud. Siis vaatas ta ringi, aga et meil kõigil surmtõsised näod ees olid, tormas ta välja kokka sõimama,” kirjutab Luts.
Katelokiga pähe
Ka eelpool mainitud lipnik Grossholmiga seoses on tal lõbus lugu meenutada. Grossholmi ülesandeks oli muu hulgas kasarmu sisekorra järele valvamine. Ühel päeval, kui kadetid olid lõunasupi söömise lõpetanud, saabus Grossholm ootamatult kohale ja avastas, et osa mehi oli selle asemel, et oma katelok kohe puhtaks pesta, hoopis natukeseks pikali visanud. Grossholm asus söögiriistu ükshaaval kontrollima.
“Surmtõsiselt, sõnalausumata, korjas ta kõik pesemata lusikad ja katelokid kokku, heitis nad teise korra aknast välja ja käratas: “Puhtaks pesta!” Söögiriistad maandusid suure kolinaga kasarmu õuel ja sellele sekkus otsekohe kõva sõimuvaling, sest Auerbach oli parajasti juhtunud selle akna all olema,” meenutab Theodor.
Tema sõnul harjusid kadetid peatselt sõjakooli korraga.
“Tegime nurisemata riviõppust, pühkisime põrandaid, tegime laitmatult voodid üles, pesime ja poleerisime oma “katelokid” nii puhtaks, et nad läikisid ja hiilgasid kui Moosese pale. Olime ka selle aja jooksul õppinud mõistma lipn. Grossholmi karme nõudeid meie suhtes, kui ka veltveebel Auerbachi kõva “tambi” tarvidust. Saime aru, kui palju see nõuab vaeva ja kannatust nii õpetajalt kui ka õppijalt, enne kui tavalisest noormehest korralik sõdur saab,” tõdes Luts.
Nalja sai ka siis, kui kadetid lõpuks ühtmoodi sõdurivormi said (senini olid mehed olude sunnil üsna mitut karva mundreid kandnud). Lisaks vormile sai iga mees umbes pool meetrit kollast paela, nii kahe sentimeetri laiust, ning käsu selle jupid sineli ja kuue pagunitele õmmelda. Pael pidi jooksma piki pagunit. Meestele jagati välja ka nõelad ja niit ning, nagu Luts märkis, nägi nende magamistuba peagi välja nagu suur rätsepatöökoda.
“Kelledel nõelaga ümberkäimises kogemused puudusid, torkasid endile sageli sõrme, kuid mõnikord libises nõela ots ka oma naabri kõige “pehmemasse kohta”, ühesõnaga ‒ lõbu oli laialt,” kirjutab Luts.
Piki või risti?
Siis aga saabus suurtükkide juurest vahipostilt kadett Klaarmann ja küsis teistelt, kuidas linte pagunitele õmmelda tuleb. “Risti üle paguni, täpselt nagu see oli vene all-ohvitseril, saad aru ‒ risti üle pagunite otsa,” vastas kaaskadett Milles. Klaarmann hakkaski usinasti tööle, aga avastas alles pärast ühe paguni ära kaunistamist, et teistel kõigil jookseb lint piki pagunit.
“Klaarmann vaatas, püha viha täis, Millesele, see aga istus töösse süvenenult, sfinksi näoilmega oma voodi serval, ei näinud ega kuulnud midagi,” meenutab Theodor Luts.
Riviõppuste kõrval käisid kadetid maneežis ratsutamas. Et paljud neist polnud varem hobuse seljas istunud, sai õppustel päris palju nalja. Theodor märgib, et kahtlemata teadsid hobused esialgu ratsasõidust märksa enam, kui ratsanikud, ning olid tänu oma heale koolitusele kadettidele suureks abiks.
“Kui hobuse juhtimine sammusõites selge oli, tuli traav ja seda ilma jalgraudadeta, et ratsanik õpiks end kindlamini hobuse seljas hoidma. Sadulast või hobuselakast kinni haaramine ei olnud isegi mitte hädakorral lubatud. Ei ole imestada, et selle õppuse juures mõnigi mees hobuse seljast kukkus nagu küpse õun puu otsast,” meenutab Theodor.
Kui tavaliselt andsid kadettidele ratsutamistunde leitnandid Teras ja Rostfeld, kes mõistsid algaja saamatust ja raskusi, siis aeg-ajalt toimusid tunnid ka lipnik Grossholmi käe all ning siis rõkkas maneež tema “ergutavatest” hüüetest, nagu: “Teie seal! Ärge kakkuge hobuse suud kui voorimees! Küünarnukid vastu ribikonte, muidu lähete lendu. Ja teie seal! Kõveras kui seitse puuda sõnnikut! Sirgelt istuda. Ja teie! Heljute kui ahv puuladvas! Kindlalt kinni hoida,” jne. Luts märgib elutargalt, et Grossholmi tundides sadas “küpseid õunu” palju tihedamalt, kui Terase ja Rostfeldi rahumeelsetel õppustel. Luts lisab, et temale olid ratsasõidu-tunnid suureks naudinguks, sest ta oli lapsest peale isatalus hobuste seljas ringi kihutanud ja seda loomulikult indiaanlaste moodi, st ilma sadulata.
Lipnik Grossholm oli sõjakoolis ka matemaatika lektoriks.
“Ise hiilgav matemaatik, lõi ta meile niisuguse sõidu sisse, mida uneski ei oleks võinud ette näha,” meenutab Theodor Luts. “Nii võttis ta kohe algul meiega umbes kahe nädala jooksul läbi terve analüütilise geomeetria ja neil, kes seda varemalt õppinud ei olnud, nagu minagi, oli see küllaltki kõva pähkel pureda.”
RIINA MÄGI
