(Järg 13. augustil ilmunud osale)
“Kogusummas on see nüüd lõpmata palju, mida Teilt kõik saada tahan. Kindlasti Teie ei jõua kõike üles märkida ühe hoobiga, vaid see võtab ikkagi veidi aega. Kuid oleksin tänulik, kui saaksite teatada, kas tahate seda suurt tööd enda peale võtta. Kui materjal on kõik käes, siis näeb siin juba lähemalt, kui pikalt ja mitmes numbris seda saab avaldada,” kirjutab ajalehe Vaba Eesti Sõna ajakirjanik Erich Ernits.
10. detsembril 1956 vastab Theodor Luts ettepanekule järgmist:
“Ma leian, et see Teie idee seeria-artiklites Eesti filmidest kirjutada on suurepärane, igatahes oma tööde kohta võin Teile hulga materjali saata. Hakkan seda kohe korraldama, eks Te siis ise vaata, mis Teid huvitab ja kuidas Te seda ümbertöötate ja kasutate. (…) Saadan ka fotod, mis mul veel on, kahjuks jäi minu Eesti filmimateriaal kõik kodumaale. (…) Loodan Teile juba lähemas tulevikus ühe osa materjaalist “tudeerimiseks” teele saata ja jätkan samas vaimus, kui see Teie heakskiitmist leiab.”
Tervest eesti filmi ajaloost ülevaate andmiseks ei pea Luts end siiski pädevaks. Ta avaldab koguni arvamust, et Ernits ise sel alal temast teadlikum on. Sellisele järeldusele jõudis Luts, kui luges Ernitsa eesti filmiloo teemalist kirjutist “Väliseestlase kalendrist”. Ernits toimetas nimelt aastatel 1950-1982 ka seda väljaannet.
1. veebruaril 1957 Erich Ernitsale lähetatud kirjale lisabki Theodor Luts oma loomebiograafiast kõneleva leheloo esimese osa. Ajalehele Vaba Eesti Sõna saadetud artiklite koopiaid pole Lutsud kahjuks kirjadega koos säilitanud, nii et artikli täpsem sisu jääb meile teadmata.
“Õieti saadan Teile täna kaks kirja, sest ühte see materjal ei mahu ja ma hakkan neid numereeritult saatma, nii et nüüdse saadetisega saate No 1 ja No 2. Palun vastake mulle, kasvõi mõne reaga, kui Teil need kirjad käes on ja samuti kas see minu kirjutamine niisuguses vaimus Teile sobib. Teiste filmide kohta kirjutan loomulikult lühemalt, aga “Noored kotkad” olid ju n.ö. minu filmi-teekonna algus,” kirjutab Luts Ernitsale.
Teisel pool ekvaatorit
Samasse kirja on Luts poetanud ka infokillu oma oleviku tegemiste kohta.
“Tuleval nädalal hakkan uue kultuur-propagandafilmiga pihta ja järgmine on juba korda ootamas. Nagu Teile juba kord vist kirjutasin, olen siin loobunud pikkade filmide tegemisest, sest see on ainult puhas kahju ja asjata energia raiskamine. Võib olla, et Teile see imelik tundub, aga kui Te kord meil siin olete ärakäinud ja kõike oma silmaga näinud, siis Te mõistate, et teinepool ekvaatorit igas suhtes, hoopis midagi muud on.”
Ka mõni nädal hiljem, 23. veebruaril Ernitsale saadetud kirjas tõdeb Theodor, et tema ja Aksella on kõvasti filmimisega ametis.
“Varsti saab mul üks pooleldi teaduslise iseloomuga film “infrapunaste kiirte” üle valmis, ning teeme juba ettevalmistusi järgmisele filmile, mille sisuks on fantastiline muinasjutt. Peakujuks on meie siinsete lõputute metsade kuningatütar, kelle peamiseks huviks on muusika ja tants.
Kõige lisaks tuli mulle veel kiire töö, siinse Hollandi Kolonii poolt, kes tahab oma tegevust filmilindile jäädvustada ja sellest ühte koopiat oma Kuningannale Hollandisse saata.”
6. märtsil Ernitsale saadetud kirjas avaldab Luts heameelt, et Ernits saadetud materjaliga rahul on (Luts on vahepeal saanud sellekohase lühiteate postkaardil) ja paneb ka teele järgmise osa kirjutisest.
“Saatke siis jälle kaardike, kui Teil see kiri käes, sest meie siin ei imesta mitte kui kiri kaduma läheb, vaid imestame kui ta pärale jõuab,” ironiseerib Luts.
5. aprillil 1957 teatab Luts Ernitsale, et saadab oma filmiloo Eestit käsitleva osa viimase jao ära järgmisel nädalal, nii et kui Ernits soovib, võib ta selle avaldamisega juba algust teha.
“Soome, Rootsi ja Brasiilia jagu arvestan umbes 10-12 leheküljele. Ühe osa pilte saatsin juba teele ja usun, et nad Teil isegi juba käes on, järgmine osa saab valmis tuleval nädalal, sest ma pean ju kõikidest neist reproduktsioonid teha laskma,” kirjutab Luts. Tuleb tunnistada, et filmimees talitas igati mõistlikult: jättis originaalfotod endale ja teises maailmajaos ilmuvale ajalehele saatis koopiad.
“Must kass”
Lutsu eelpool tehtud mürgine märkus posti ebaregulaarse liikumise kohta polnud ilmselt liialdus, sest 1957. aasta aprillis jookseb Lutsu ja Ernitsa vahelt sellest tingitult n-ö must kass läbi. Luts läkitab 26. aprillil Ernitsale ootamatult jahedas toonis kirja, milles pärib aru oma filmiloo osade nr 3-6 saatuse kohta.
“Teil on kindlasti sama vähe aega, nagu kõigil, kes praeguses moodsas maailmas elavad, aga oleksime siiski väga rõõmsad, kui Te meile vähemalt mõne reagagi võiksite teatada, kuidas kõigiga lood on. Samuti kas Teile edaspidised kirjutused sobisid, et võiksin ka selle loo lõpposa väljatöötada, s.o. minu välismaa tööde kohta. Ja juhul kui Teile see osa huvi ei paku, palun teatage samuti mulle sellest, sest minult on ka teisi filmide kohta teateid tahtnud ja siis ma tean, mis neile vastata,” kirjutab Luts.
Nagu kaustast ilmneb, on Ernits tegelikult juba 18. aprillil, seega kaheksa päeva varem Lutsudele kirjutanud ja teatanud, et on kõik artikli kuus osa kätte saanud, ent kiri jõudis Lutsudeni ilmselt suure hilinemisega. Sellest siis see arusaamatus.
“Igatahes see Eesti osa on omaette põnevusromaan,” kiidab Ernits 18. aprilli kirjas. “Kumma vaimusünnitis see tegelikult on? Meile on siin kõneldud, et pr Aksella Luts olevat hea kirjamees.”
Lutsude mitmel korral esitatud küllakutse kohta ütleb Ernits aga, et see oleks lõpmata huvitav matk, ent ajapuudusel pole see teostatav.
“Oleme siin lehe juures kahekesi ja puhkust hea meelega ei taha üle kahe nädala saada. Selle ajaga seal kaugel lõunas aga ära ei käi. Kuid miks teie ei mõtle USA külastamisele? Teete reisist veel toreda filmi ja näitate pärast kogu Lõuna-Ameerikale.”
7. juunil 1957 Ernitsale kirjutatud kirjas vastab Luts mõlemale Ernitsa esitatud küsimusele.
“Teie küsimusele – kumma vaimusünnitus see kirjutus on – vastame ühiselt, et ei kummagi, siin on lihtsalt ja ausalt tõsiasjad kirja pandud ja neile oleks veelgi palju olnud juurde lisada, aga siis oleks see lugu veelgi pikemaks kujunenud (…) Meie reisust sinna kahjuks küll midagi välja ei tule, sest meie rahaüksus on niivõrd madal ja langeb järjest veelgi, nii et meie, ehkki me mõlemad töötame endile seda lubada ei saa. Seda võivad teha vaid inimesed, kelledel peale töö veel mingisugused erilised sissetulekud on.”
Nii sellest kirjast kui paljudest järgmistest aimub, et Lutsude elu Brasiilias sugugi lihtne polnud. Samas kirjas teatab Theodor Luts, et ta on valmis ilma igasuguse tasuta filmima Brasiilia eestlaste elu-olu ning lisab, et nüüd, mil kohalik Eesti selts varjusurmast ärganud, on ka, mida filmida.
RIINA MÄGI
