(Järg 17. detsembril ilmunud osale)
“Kas Teie juhuslikult teate, kes on see E. Teder?” küsib Theodor 1967. aasta 6. aprillil Ernitsale kirjutatud kirjas. “Nagu juurdelisatud koopiast näete tahaks härra Teder minult veel lisa-andmeid Oskari kohta. Ütlen kohe, et mul ei ole midagi lisada kirjutusele, mis ilmus Teie lehes. Ta saadaks mulle oma raamatu, Oskari kohta. Loomulikult tahaksin ma meeleldi seda, aga parema meelega ma ostaksin selle. Ma tõesti ei tea, kas on üldse mõtet nendega segada, toob vaid sekeldusi.”
1. juunil 1967 vastab Erich Ernits Theodor Lutsu küsimusele järgmist:
“Kodumaa kirjandusloolase suhtes on vist kõige õigem mitte midagi vastata. Kõnelesin asjast ka siinsete tegelastega ja üldine seisukoht oli, et parem hoiduda ühendusse astumast. Ta võib teie kirja ära kasutada mingiks propagandaliseks ülesandeks ja teie nimele halba teha. Kodumaal käinud inimesed räägivad tihti, et neid on mõni tegelane küsitlenud ning pärast loevad “Kodumaast”, kuidas nad olevat ajanud lausa punast juttu! Selliste võltsimiste peale on sealsed tegelased meistrid. See kirjandusloolane, Teder või mis ta nimi oli, võib ju olla mitte kommu, kuid kunagi ei tea, mis teda teha kästakse.”
Võib arvata, et lugupeetud kirjandusteadlasega suhtlemine poleks Theodorile mingit ohtu kujutanud, aga väliseestlased olid hellaks tehtud ja “mõõtsid” kõigile nende jaoks tundmatutele kodueestlastele “ühe mõõdupuuga”.
Kes ei mäleta, neile olgu öeldud, et Eestis aastatel 1958-1991 ilmunud ajaleht Kodumaa oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu ning Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu häälekandja ning seda kasutati tõepoolest ära väliseestlaste hulgas nõukogude propaganda tegemiseks.
Raamatu “Mälestusi Oskar Lutsust” teema käib korraks läbi ka Theodor Lutsu ja Johannes Kaupi kirjavahetusest. Nagu Erich Ernits, elas ka Kaup USA-s, ent mitte New Yorgis, vaid Delaware’i osariigis Wilmingtonis. Ta oli kirjanik ja ajakirjanik, Kanadas ilmuva eestlaste ajalehe Meie Elu kaastööline ja korporatsiooni Rotalia vilistlaskogu liige. Theodor Lutsuga alustas ta 1971. aastal kirjavahetust selleks, et saada temalt oma elu ja tegemisi tutvustav kirjutis Rotalia poolt üllitatavasse artiklite kogumikku “Südame ja sulega II”. Kirjutist ette valmistades andis Luts Kaupile lühiülevaate sellest, mis tema sulest varem trükis ilmunud on, ja nii tuleb kõne alla ka Vabas Eesti Sõnas (VES) ilmunud Oskari-teemaline joonealune.
Ei vastanud midagi
“…kui see raamat või kirjutus Oskari kohta kodumaal ilmus, siis sain kaks aastat peale ilmumist neilt kirja,” märgib Theodor 11. oktoobril 1971 Johannes Kaupile kirjutatud kirjas. “Nad tahtsid veel lisa ja lubasid ka raamatu mulle saata. Ma leidsin paremaks üldse mitte vastata, sest ma ei taha mingil kombel nendega ühenduses olla. Seda raamatut ma ise näinud ei ole, lugesin vaid selle kohta VES’is.”
“Ka mina ei ole seda raamatut näinud, vaid ainult selle olemasolust ajalehest lugenud,” tõdeb Kaup Lutsule sama aasta 14. novembril Theodorile läkitatud kirjas. “Püüdsin küll raamatut oma Suure-Jaanis elavate õdede perekondade kaudu saada, kuid nähtavasti seda teost sinna väiksesse pessa üldse ei saadetudki. Põldmäe teost Esimesest üldlaulupeost pidin ootama peagu terve aasta, kuni õetütrel õnnestus seda kustki hankida. Nii et jutud, nagu oleks kirjandus Eestis kõigile kättesaadav jne. on ainult tühipaljas reklaam ja trükiarvul, mis märgitakse raamatusse sisse, ei paista küll olevat mingit tähtsust.”
Johannes Kaup süüdistab ka VES-i toimetajat Harald Raudseppa ja kaastöölist Erich Ernitsat väheses ettenägelikkuses (see kiri on saadetud 27. septembril 1971):
“Kirjutad, et Ernitsa arvates oleksid Sinu mälestused pidanud ilmuma raamatuna. See on igale lapsele selge ja süüdi selles, et see nõnda ei toimunud, on Ernits ja Raudsepp. Sest kes või mis takistas neid avaldamast Sinu mälestusi pisut laiemal veerul ja laost murdma ümber raamatu leheküljed? Mina tegin seda paari joonealusega omal ajal Eesti Rajas (kus ma olin tegevtoimetajaks) Saksamaal. Hind tuli äärmiselt odav ja asjad on nüüd registreeritud raamatuina. Sinu mälestused olid kõik väärtuslikud, kuid keegi ei mäleta neid enam. Ja mis kõige kurioosumlikum: punases Moskva-Eestis redigeeriti Sinu mälestustest ebasobivad osad välja ja teine osa kirjastati, meil paguluses ei ole neist midagi järel! Ka minul ei ole arhiivis kõiki VES numbreid ja nende trükk on nüüd niivõrd kolletanud, et neist ei saa enam teha korralikku foto-offset äratõmmet.”
Oskariga kinos
Tänu Johannes Kaupile on säilinud ka üks äärmiselt tore mälestuskild vendade Lutsude ühisest kinoskäigust, mida on täna, Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeval, väga tore meenutada. Kaup soovis nimelt, et kogumikus “Südamega ja sulega” ilmutatava artikli juures oleks ka üks Theodori enda käekirjaga kirjutatud väike tekstike ja arvas, et see võiks käia Oskari kui vigurvända kohta.
5. novembril 1971 teatabki Aksella Luts Kaupile, et pani teele Theodori mälestuskillu Oskarist, aga kuna Theodoril oli käsi haige, pidi tema, Aksella, selle masinal kirja panema. Lugu ise on järgmine.
“Kui olin saanud 5-e aastaseks, hakkas ema mulle kirjatähti õpetama ja ühel laupäeval, kui vend Oskar linnast, kus ta reaalkoolis käis, koju Rakke tuli, teatasin temale uhkusega, et ka mina oskan lugeda. Oskar võttis tahvli ja kirjutas sellele minu nime: “Loe, Tutt,” ja mina lugesin: “Te-ha-e-o-de-o-re Le-u-te-se!” Oskar vaatas mind hämmastunult, siis aga pani laginal naerma. Ta sai aru, et lugesin iga tähe oma nimetusega, nii nagu seda ema oli mulle õpetanud. Nii siis oli K – kee, M – mee, T – tee, N – nee jne.
“Väga hää, väga hää, Tutt! Selle eest viin ma sind täna “kinno” ‒ kaupmehe kuuri, kus näidatakse udu- ja elavaid pilte.” “Elavaid pilte,” naersin, “seda ma küll ei usu ‒ kuidas siis pilt saab elada?” ja olin kindel, et Oskar tahab jälle minu kulul nalja teha.
Kui aga Oskar oma üteluse juurde jäi, tahtsin teada, miks siis vanaema pilt tagakambri seinal ei ela.” – “Sellepärast, et meie onu Lievensbach? (Liivoja) ei oskand seda elama panna.” “Aga kui mina õpin, kas mina siis oskan?” – “Ei tea, võib olla – aga mina usun siiski, Tutt, et see käib sul üle jõu.” – “Ei käi, küll sa näed, Oskar.”
“Kinos” oli juba palju rahvast, kui Oskar ja mina sinna jõudsime. Vaatasin ringi ja ei näinud muud kui valget lina seinal ja “saali” lõpuosas kõrget lauda, mille peal oli mingisugune masin vändaga ja selle ümber askeldasid mõned mehed. Siis rääkis üks neist midagi, millest ma aru ei saanud, ja teine hakkas väntama. Ja ennäe – valgele linale ilmusid kaks meest, kes üksteist taga ajasid. Enne kukkus üks neist basseini ja pärast mõlemad. Vett pritsis igale poole ja mina haarasin ärrituses Oskari käest kinni ja katsusin oma pühapäevakuube, et ega see viimaks märjaks ei ole saanud. Sellega oli esimene film läbi.
Siis tuli linale suur karu, keda mees hoidis keti otsas. Tegi igasuguseid vigureid ja lõpuks tantsis mehega. Siis aga tõmbas ennast korraga lahti ja hakkas rahva poole tulema. “Appi! Appi! Ta murrab meid kõiki maha!” hüüdis hirmunult meie kõrval istuv vanaeidekene, kargas püsti ja haaras enese kõrvalt lapse sülle. “Ära karda, vanamamma,” rahustas teda Oskar, “vaata, karu kummardab sinu poole ja tahab sind tantsima paluda.”
Samas lõppes film ja minu esimene unustamata kinoskäimine Oskari käekõrval.”
(Järgneb)
JAAN LUKAS
