Theodori ja Aksella kirjakohver

(Järg 26. novembril ilmunud osale)

16. juulil 1965 annab Aksella Luts Erich Ernitsale teada, et saatis teele viimase osa järjeloost, milles Theodor Luts meenutab oma kirjanikust venda Oskarit. Üksiti annab Aksella teada, et on varasemate osade eest avansina kätte saanud 80 dollarit ning avaldab Ernitsale suurt tänu selle eest: raha kulub maja ehitavatele Lutsudele hädasti ära.

“Theodor läks täna juba varakult ehituse peale ennast vihastama ja seepärast kirjutabki kirja tema isiklik sekretär s.t. mina,” lõpetab Aksella humoorikalt.

Järgmise kirja Erich Ernitsale kirjutab Theodor ning see 26. septembril 1965 teele saadetud kiri on tähelepanuväärne selle poolest, et seal figureerib kirjutamiskohana juba Osasco, mitte Sao Paulo. Nii et Lutsud on selleks ajaks oma uude majja sisse kolinud.

“Meie siin, oleme viimase aasta eland oma “onni” ehitamisega nagu “käsipõrgus” nagu mu vend vahetevahel armastas ütelda, sest vähe oli asju mis klappisid ja mis oleksid läinud nagu olid kavatsetud. Maja iseenesest ei ole ka veel praegugi täiesti valmis, aga me oleme siiski juba n.ö. sissekolinud ja oleme rõõmsad, et oma katus pea peal on ja imelikul viisil, ei sadagi me katus läbi ja me võime rahulikult ilma vihmavarju lahtilöömata, toas istuda.”

Osasco linn, kus Lutsud nüüd elavad, asub Theodori sõnul 18 kilomeetri kaugusel Sao Paulost. Kui Lutsud endale sinna kümme aastat tagasi kaks krunti ostsid, oli seal 25-30 tuhat elanikku ning kruntide ümber laius lage väli. Maja valmides oli aga Osascos juba 200 000 elanikku ning lagedad väljad enam-vähem täis ehitatud. Et Osasco alles hiljuti eraldi linnaks sai (varem oli see Sao Paulo äärelinn), olid seal nii mõnedki asjad veel korraldamata. Näiteks puudus ühisveevärk ning igal majal pidi olema oma kaev.

Sinise silmaga

“Meie asume mäe nõlvakul, ilusa väljavaatega kuni kaugete mägedeni, aga seetõttu on ka meie kaevu sügavus 15 meetert,” kurdab Theodor. “Ei olnud ka kohe raha pumba ostmiseks ja seetõttu tegime kõvasti sporti ja vinnasime vee ülesse, nagu uus-asunikud kunagi. Loomulikult ei puudund ka sellel oma romantika ja tuletas meelde vanu aegu kodumaal, kus taludes kaevud olid kas koogu või vändaga. Meie ei olnud sellepärast mitte mures, kuni ühel ilusal päeval, vänt mu naise käest lahtilibises ja temale nii tugeva hoobi vastu pääd andis, et ta peaaegu minestas. Õnneks ei juhtund siiski midagi tõsisemat, ehkki hoop möödus päris silma lähedalt, mis tõttu ta üle kolme nädala sinise silma ja muhuga otsaees ringi käis.

Nüüd aga oleme võinud Teie abiga osta pumba järelmaksu peale, mille tõttu enam veega ei ole tarvis kokkuhoida ja võib isegi suppi keeta, ilma et vihma pruugiks oodata. Ütleme Teile veelkord palju tänu, sest nagu ise teate, on raha väärtus kõige suurem, kui seda on “short’ilt”, nagu Teie maakeeles seda öeldakse. Ehitus, mis inflatsiooni tõttu palju, palju kallimaks läks ja kõik kalkulatsioonid segi paiskas, neelas kõik kokkuhoitud kopikad ja praeguse olukorra tõttu siin, kus tööpuudus veelgi tõusnud ja edasi tõuseb, on meiesuguste vabakunstnikute elu nagu sibul ‒ pealt kullakarvaline, aga seest vägagi siiruviiruline.”

Theodor soovib ka teada, kuidas Ernits Oskari-looga rahule jäi ja millal see Vabas Eesti Sõnas ilmuma hakkab. Üksiti annab ta teada, et tal on ideid veel mitme järjeloo tarvis. Üks idee on varasemast kirjavahetusest tuttav: mälestused Eesti Vabariigi sõjakoolis õppimise ajast, kusjuures Theodor täpsustab, et ta ei kavatse kirja panna sõjakooli tavalist elu ja ajalugu, vaid kirjutada pigem kadettide elus ette tulnud koomilistest juhtumistest. Veel pakub Theodor, et tema ja Aksella võiksid kirja panna lood, mis juhtusid nendega siis, kui nad mõni aeg tagasi poolteist aastat Brasiilia sisemaal elasid ja seal filmitööd tegid. Seal asunud Lutsud ühes imeilusas mõisas, mis “oli täis rotte, nahkhiiresid ja ümbruskond kubises madudest.” Kolmanda ideena on Theodoril tagataskus mõte avaldada Vabas Eesti Sõnas üks Rootsis filmimata jäänud käsikiri, mis käsitleb sõjaaegset elu Eestis.

“Need loomulikult on ainult ideed ja kui nad Teile ei sobi, siis ärge tehke omale sellepärast vähematki peavalu, sest võib ju olla, et Teil igasugust huvitavat materiali külluses tagavaraks on,” lõpetab Theodor.

Loetakse huviga

“Kas teil siis veel Vaba Eesti Sõna Oskar Lutsu seeriaga käes ei ole?” imestab Erich Ernits oma 5. oktoobril 1965 Lutsudele saadetud vastuses.

Tema sõnul on Oskari-loost kohe-kohe ilmumas juba viies järg ning ta on kuulnud, et seeriat loetakse huviga.

“Eks see ole ka päris väärtuslik kirjandusloolik materjal, ning mitte kuiv. Seeriat jätkub veel üsna kauaks, võibolla uue aasta sisse,” kirjutab Ernits.

Ta tunnistab vastuvõetavaks ka järgmiste lugude ideed.

“Küllap kasutaksime ka edaspidi teie kirjutisi. Sõjakooli lood maksaks tõepoolest kirja panna, sest see on jällegi ajalooline materjal. Brasiilia filmiasjandusest (sisemaal) võiks samuti midagi kirja panna. Ma ei tea, kumb teist just see tegelik kirjapanija on, aga lood on elavad. Vist on seal omajagu seda Oskar Lutsu mõju ja vaimu juures. Milleks tegite käsikirja sõjaaegsest Eestist? Kas oli kavatsus seda kuskil filmida?” küsib Ernits.

Floridas sugulase juures veedetud puhkusest kirjutades teeb ta huvitava tähelepaneku.

“Paar tuuri sai teha vaatamisväärsustesse. Näit. oli seal mingi jõgi, mida kasutatakse filmimistel Kongo jõena. Alles hiljuti oli John Wayne seal olnud oma kompaniiga Aafrika filmi väntamas. On tõepoolest nagu piltidel nähtud dzhunglijõgi, isegi metsahvid puudel ja alligaatorid jõesoppides. Ameerika on üldse huvitav maa, siin on kõike, mis mujalgi maailmas. Filmimehed ei tarvitse minna Sahaarasse, sest kõrbeid on siin omalgi. Hiljuti filmiti mingit Kristuse filmi Utah/Arizona piiril. Öeldi, et siinne maastik on palju palestiinalikum kui Palestiina ise. New Yorgis ja San Franciscos on suured hiina linnaosad ‒ liigud nagu kuskil Hong Kongis. Kui keegi tahaks teha eestiainelist filmi, siis leidub Connecticutis ja Rhode Islandil sellelegi sarnast maastikku. Olen näinud ühes vanas eestlase või venelase talus õuel isegi kooguga kaevu,” kirjutab Ernits.

Theodori 22. novembril 1965 kirjutatud kirjast nähtub, et esimesed Oskari-loo jagudega Vaba Eesti Sõna numbrid on küll Lutsudeni jõudnud, ent uusi lisandub visalt.

“Üldiselt peab ütlema, et see post mitte väga kiirelt ei käi, kuid eks neid kilomeetreid ole ka õige palju,” ironiseerib Theodor ja jätkab:

“Teie hinnang kirjutuse kohta, rõõmustas tõsiselt meie kahe vanainimese südameid, samuti, et see lugejaskonda huvitab.”

(Järgneb)

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus