Rahvusvahelise Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) hiljutise uurimuse kohaselt on Eesti elanike tervis keskmisest palju kehvemas seisus. Rahvastik vananeb ? järelikult suureneb tervisehädadega inimeste hulk aastast aastasse.
Samal ajal meelitavad heal järjel naaberriigid arvukalt arste Eestist ära ? paremale palgale ja soodsamasse töökeskkonda. Enamik patsiente kahjuks välismaale, kiiremate ja paremate ravivõimaluste järele minna ei saa. Meie raviks peab piisama Eestis töötavate inimeste palkadelt makstava sotsiaalmaksu osast. Ja sellest, kui oluliseks väärtuseks üks või teine valitsus oma rahva tervist peab.
Kas lasta haigusel süveneda?
Praegu on seis üsna muret tekitav ? eriarsti juurde on raske pääseda, ravijärjekorrad on pikad, haiglad kurdavad, et ei tule majanduslikult toime, raviasutuste juhtimine on ülearu politiseeritud, eakate hooldusraviks ei jätku vajalikul hulgal kohti. Seda loetelu võiks jätkata.
Hiljaaegu avaldas meie ajakirjandus dramaatilise loo sellest, kuidas üliõpilasneiu ema, kellele kliinikust helistati, et tema tütre plaanilise südameoperatsiooni aeg on lõpuks kätte jõudnud, pidi helistajale vastama, et tütar ei vaja enam lõikust, sest ta on siitilmast juba lahkunud. Jah, kindlasti oli see erakordne juhtum. Aga siiski?
Toon lihtsama näite. Perearst otsustas, et patsiendi süvenevaid terviseprobleeme leevendaks kurgumandlite eemaldamine. Haige nimi sai plaaniliste lõikuste järjekorda kirja. Ta ootas kannatlikult poolteist aastat, kuni sai teate, et tema järg on kätte jõudnud. Lõikustoas käis üheaegselt mitu samalaadset operatsiooni, see tekitas haiges paratamatult tunde, et ta on sattunud konveierile. Tunne süvenes, kui ta järgmisel päeval, valutavate kurguhaavade ja tõusnud palavikuga palus, kas tal oleks võimalik veel üheks päevaks haiglasse arstide hoole alla jääda. Vastus oli eitav ? uued plaanilised haiged olid tulemas.
Selle lõikuse eest maksis haigekassa ? see tähendab pidevalt tööl käiv inimene, kelle töötasult laekub riigile sotsiaalmaks. On üsna kindel, et erakliinikus oleks patsiendi ümber loodud õhkkond, et tegeldakse üksnes temaga ja operatsioonijärgne tähelepanu olnuks samuti oluliselt suurem. Aga selle kõige eest oleks esitatud soliidne arve.
Selline olukord on tuttav paljudele, kes on seisnud valiku ees ? kas lasta haigusel süveneda ja oodata kuid või aastaid, millal haigekassa (kuhu on laekunud ju haige enda sotsiaalmaks) poolt kinnimakstava ravi järjekord kätte jõuab, või minna eraarsti juurde, kes sellesama raviga kasvõi hommepäev võib alustada. Korraliku tasu eest, mõistagi.
Niisiis on pikad ravijärjekorrad Eesti tervishoiukorralduses patsiendi jaoks üks murelikumaid kohti. Ravikindlustusseadusest loeme, et ravijärjekorra maksimumpikkuse kinnitab haigekassa nõukogu. 2005. aasta andmetel tohib ambulatoorsesse vastuvõttu pääsemiseks ooteaeg olla neli nädalat, plaanilisse kirurgiasse kaheksa kuud, silmakaelõikusele kolm aastat ja liigeseproteese ?tohib? oodata kuni neli aastat.
Mullu kolmandas kvartalis oli Eestis ravijärjekordades 148 792 inimest. Pikkade järjekordade põhjuseks toob haigekassa ikka üht ja sama ? raha napib, arste ei jätku. Laiutatakse käsi, ei unustata sealjuures aastast aastasse haigekassa juhtkonna palku tõsta ? ja kõik. Nii lihtsa ja ühese tõdemusega ei saa kuidagi leppida.
Mis kasu on rikkusest, kui pole tervist?
Kõigepealt ? tervishoiu rahastamiseks eraldatava protsendi riigieelarvest otsustab parlament, lähtudes valitsuse ettepanekust. Riik on see, kes esitab ülikoolile tellimuse arstide koolitamiseks. Kas märkame kõiges selles soovi ravijärjekordi vähendada? Täna kahjuks ei märka. Põhjusi on palju, mõned neist üpris pragmaatilised, et mitte öelda enamat. Kui ravijärjekord on haigekassa nõukogu poolt ette nähtud maksimumist pikem, siis on raviasutusel õigus raha juurde saada.
Järjekordadesse on võimalik jätta vabu kohti, et oleks ruumi võtta erakorralisi patsiente.
Sellega pikeneb plaaniline järjekord ja tekib taas õigus raha juurde küsida. Erakorraline ravijuhtum on plaanilisest ka kallim.
Kui ravijärjekordade pikkust pidevalt rõhutada, on võimalik patsiendilt kiirema ravivõimaluse eest raha küsida. Kes ei tahaks rutem terveks saada? Nii et raha, raha ja veelkord raha. Vahel tundub, et arstiabil on tänases Eestis vaid üks mõõt ? rahaline.
Ärgu pangu mu juttu pahaks head, oma tööd armastavad ja inimesi aitavad tohtrid, kes on andnud Hippokratese vande ja kinnitanud: ?Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks
parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.? Tänase riigivõimu suhtumine oma rahva tervisesse paraku seda vannet ei järgi.
Valitsus ei väsi kiitmast, kui hästi Eestil läheb, majanduskasvuks prognoositakse juba 10%. Peaminister esitab tulevikuvisioone Eesti jõudmisest Euroopa viie rikkama riigi hulka. Ent ? mis kasu on inimesel rikkusest, kui pole tervist, et seda kasutada?
Riigi kõige hinnalisem vara peaks olema tema rahvas ? terved lapsed, reibas ja jõuline tööealine elanikkond, tegus ja vitaalne vanem põlvkond. Täna tervishoid meie riigis prioriteet ei ole, kahjuks. Alles hiljaaegu tutvustas haridusminister riigikogus kava, mille kohaselt üldhariduskoolide uutes õppekavades ei käsitleta terviseõpetust enam tervikainena, vaid soovitatakse õpetada erinevates ainetundides ? natuke siit, natuke sealt. Veel on lootust, et parlamendiarutelu pani ametnikke mõtlema ? kas nii oleks ikka õige?
Kindlasti pole õige ka haigekassale lihtsalt aastast aastasse rohkem raha eraldada. Palgad tõusevad, sotsiaalmaksu tuleb niigi rohkem. Ravikindlustusse raha juurde suunamine tähendaks praeguse süsteemi juures tõenäoliselt uhkemaid haiglahooneid ja kõrgemaid palku personalile. Ravi kvaliteeti see ilmselt oluliselt ei mõjutaks.
Motivatsioon olla terve
Ehk võiks aga osa ravikindlustusmaksust olla personaalne ? inimene otsustaks ise selle osa kasutamise üle ja juhul, kui ta on pikki aastaid terve olnud ja pole seda kindlustusraha vajanud, saaks ta säästetud raha hiljem näiteks pensioniks kasutada. Selge on ka, et ravijärjekordi päriselt kaotada pole võimalik, need on olemas neiski riikides, kus kulud on kordades suuremad. Meil on järjekorrad aga ülearu pikad ja kummaline küll, tundub, et neid soovitakse sellistena ka hoida. Mõnest põhjusest oli ülalpool juttu.
Riigi asi oleks mõelda, kuidas tagada, et raviasutused töötaksid maksimaalse efektiivsusega.
Veel tähtsam on aga ? kui palju ja kuidas tuleks riigil panustada, et meil kõigil tekiks motivatsioon olla terve. Kas poleks mõttekam unistada kuulumisest Euroopa viie kõige tervema rahva hulka? Kindel, et ka rikkus ei jää siis tulemata.
Võti on tervisekäitumine, mida tuleks õpetada süsteemselt, alates lapsepõlvest. Ravimine tegeleb tagajärgedega. Ja tervetel inimestel ju ravijärjekordadesse asja ei ole.
ELA TOMSON,
Riigikogu liige, Res Publica
