Katsuksingi allpool veidi analüüsida, kumb liituvatest parteidest siis ikkagi kaob, kuhu võiks uus erakond suunduda ja kes on selles protsessis pigem võitjate, kes kaotajate poolel.
Kõigepealt, erakondade koondumist tuleb igal juhul tervitada ja Reformierakond on seda ka teinud. Väiksem arv suuremaid erakondi – see teeb valijatele pildi reeglina selgemaks ja valiku lihtsamaks. Vähem kodanike hääli läheb valimistel kaotsi.
Võitja, kui see asi peaks teoks saama, on selles protsessis kindlasti Taavi Veskimägi ja teised Äraostmatud. Res Publica juhtkonnal oli poliitiline surm praktiliselt silme ees, läbi Isamaaliidu endaga liitmise saavad nad sisuliselt teise elu. Eriti õnnelik on ilmselt Veskimägi. Vähe sellest, et ta tõi oma vaevatud jüngrid elusalt läbi kõrbe. Kõik eeldasid, et isegi kui Res Publical õnnestub kellegagi liituda, siis tähendab see Res Publica lõppu ja suubumist mõne teise erakonna lipu alla. Veskimägi aga saavutas selle, et kokkuleppe kohaselt ei kao poliitiliselt maastikult mitte üksnes Res Publica, vaid ka Isamaaliidu nimi.
Veskimägi haaras jämedama otsa uue erakonna väljakuulutamisel ja ilmselt jääbki projektis domineerima. Tema monotoonne, mõneti endassesulgunud, vähimagi eneseirooniata ning jutupartnereid ignoreeriv esinemisstiil kandub ilmselt üle ka uuele erakonnale. Tõnis Lukas oma sõbraliku ja viisaka olemisega jääb sellele agressiivsusele lihtsalt alla.
Kuid võitjaid on ilmselt ka Isamaaliidu poolel. Võitja on ilmselt näiteks Mart Laar. Isamaaliidu senine juhtkond ei olnud Laari kolmanda tulemise juttudest eriti vaimustatud. Mis on ka arusaadav, sest opositsioonis oleku aegade rasket koormat kandis ennekõike tänane juhtkond, Laar ajas rohkem omi asju. Ma ei välista sugugi, et Laar tegi Äraostmatutega konkreetse kokkuleppe ? toetan ühinemist, kui Res Publica häältemassiga vedrutate mind uue erakonna etteotsa.
Kaotajatest on täna kindlasti vara rääkida. Kuid võib tõesti kahelda, mis võit on sellest protsessist neil isamaaliitlastel, kes on pidanud ära kannatama kogu selle mõru opositsioonis olemise perioodi ja nägema nüüd, kuidas nende visa töö vilja napsavad taas need, kes eelmiste valimistegi ajal. Sisuliselt kaaperdavad Äraostmatud ju nende tööga loodud Isamaaliidu tõusva trendi. Võib näiteks tõsiselt kahelda, kas Noor-Isamaa liikmed saavad sellest õnnelikumaks, et loodetud karjääriredeli ette kerkib auahnete 30 aastaste äraostmatute müür.
Pole kahtlust ka Res Publica organisatsioonimasina võimes süüa paekive. See on olnud positiivne, kui on olnud tarvis valimistel kivist vett ehk hääli välja pigistada. Isamaaliidul on sellest puudus olnud. See karm ja küüniline orgmasin on samas viinud omal ajal nii mõnegi inimese lahkumiseni Res Publicast, nimetagem kasvõi Vooglaidu, Taagepera, Einastot, Rahumäge, Leinatamme või Sooäärt.
Igatahes pole sellele orgmasinale eriline probleem panna nahka Isamaaliidu habras ja pisut arhailine, seltsiliikumist meenutav sisemine struktuur. Selle avastavad isamaaliitlased ilmselt üllatusena pärast esimest ühist üldkogu.
Eks see mõlemapoolne hirm kaotada oma identiteet ja asjade määramise võime ole ka põhjuseks, miks tänaseks on kaks erakonda loonud midagi väga veidrat. Erakonna nimi on olnud üleüldise kriitika all, aga ega see uue nähtuse ülesehituski vähem imelik pole. Kaks pead, kahed juhtorganid jne ? see on mingi väga veider loom, umbes nagu kanapõder.
Eesti Eest! deklaratsioon oli väga üldsõnaline, enamus erakondi võiks selles esitatud seisukohtadele rahulikult alla kirjutada. Pressikonverentsil mõisteti hukka vasakpopulism, aga mitte parempopulism. Tahetakse olla konservatiivne rahvapartei, aga nii nime, programmi kui ka juhtkonna leidmiseks on sisuliselt välja kuulutatud üleüldine projektikonkurss, mis meenutab kangesti Res Publica esimest tulemist. Kõik see jätab küsimused esialgu õhku.
Tõnis Kõiv,
Riigikogu liige
Reformierakond
