Nagu näituse pealkirigi viitab, lahkab kunstnik oma töödes inimsuhteid ning teeb seda päris omapäraselt ja paeluvalt. Suuremal osal maalidest on kujutatud kaht inimfiguuri, kes teevad midagi koos ? unistavad, ootavad, kallistavad, ratsutavad, puhuvad seebimulle, usuvad imedesse jne. Ent koos tegemisele vaatamata ollakse samas ka üsna omaette või suisa vastandutakse teineteisele. Vastandlikkust rõhutab kunstnik juba värvidega: imedesse uskujate figuuridest on üks näiteks sinakas, teine oran?ikas, unistajatest üks kollane, teine sinine. Realistikest inimihutoonidest on asi enamasti üldse väga kaugel.
“Teema valisin teadlikult,” ütles Epp Katus. “Mind huvitavad inimsuhted ja ma olen palju näinud seda, kui kaugel näiliselt lähedased inimesed teineteisest tegelikult hingeliselt olla võivad.”
Kõige jõuliselt tuleb see koos olles üksi olemine välja “Sõudjates”: kaks inimest on küll ühes paadis ja sõuavad, ent kumbki eri suunas.
“See kukkus mu enda meelest ka päris tõsine välja, nii et tahaksin selle õlisse ümber teha,” ütles Epp Katus.
Hetkeimpulsi ajel
Kui teemavalik oli teadlik, siis tehnikavalik pigem hetkeimpulsist lähtuv.
“Teskstiilikunsti õppides kulub suurem osa ajast kitsalt erialaste asjade omandamisele. Maalitunnid tekstiilitudengitel muidugi on, ent maalitehnikatesse süveneda eriti ei jõua. Nüüd kasutasin mitut tehnikat segiläbi ? nii, nagu ühe või teise mõtte väljendamiseks kohasem tundus,” ütles Epp Katus.
Suurem osa näitusetöid ongi tegelikult sündinud paarinädalase intensiivse maalimise tulemusena vahetult enne näituse ülespanekut. Enda sõnul katsetas Epp lihtsalt mitmesuguste inimese olemust väljendavate sümbolitega ning nende variantidega, millesse rohkem tunnet sisse näis tulevat, töötas põhjalikumalt edasi.
Mõned vanemad, kooliajast pärinevad tööd on näitusel siiski ka: mõnus pliiatsijoonistus naabrimemmest näiteks. Ning vana mustvalge foto järgi maalitud “Minu isa”: pilt väikesest, aga väga tõsiselt tulevikku vaatavast poisist kiikhobuse seljas.
Algklassiõpetajast kunstnikuks
Voorelt pärit Epp Katus sobiks vist Reet Linna äsjaalanud saatesarja “Vastutuult” külaliseks. Lõpetanud aastat viisteist tagasi Tartu Õpetajate Seminari, pendeldas ta õige mitu aastat Mustvee Gümnaasiumi algklassiõpetaja ameti pidamise ja lapsepuhkuste vahet. Siis, kui vanem poeg esimesse klassi läks, tegi aga kannapöörde ja astus Tartu Kõrgemasse Kunstikooli,
“Tundsin, et aastad lähevad ja ükskord võib selliseks suunamuutuseks juba hilja olla,” ütles Epp. “Kunstnikuks olin tegelikult kogu aeg saada tahtnud, ainult et varem polnud mul julgust kunstikooli minna.”
Ülearu julge polnud ta küll ka siis, kui lõpuks kunstikooli läks: kujutava kunsti erialasid ta näiteks valida ei söandanud, pidades neid võimete suhtes liiga nõudlikeks. Tekstiili kasuks kallutas valiku ka hetkesituatsioon: siidimaal oli alles moodi tulnud ning rõivapoedki polnud veel teab mis kaubarohked, nii et originaalsete kehakatetega võis uhkeldada vaid isetegija.
Diplomitööks tegi möödunud aastal kõrgema kunstikooli lõpetanud Epp gobeläänvaiba, mis leidis koha koolitusfirma Self II ruumides: kunstnik ise on selles firmas psühhodraamakursuse läbi teinud. Suurem osa tudengipõlve tekstiilidest on aga kooli omanduses.
“Sellepärast ma lõpuks maalinäituse kasuks otsustasingi, et ma ei tahtnud, nii nagu enne Voore Põhikoolis ja Soomes Rautalampis tehtud näitusi, jälle omaenda vaipu kokku laenama hakata,” ütles Epp. “Ning kuigi norida võib enda kallal alati, jäin ma saadud tulemusega üsna rahule: ma sain kätte tunde, et ma suudan maalides väljendada seda, mida tahan ja seda, mida tunnen.”
Edaspidi tahabki Epp, keda töökohustused seovad vähesel määral vaid Tartu Mänguasjamuuseumiga, rohkem maalima hakata. Veel tahaks ta proovida raamatu illustreerimist, sest tunneb, et sõna ja pildi ühitamine pakub talle üha enam huvi.
Epp Katuse maale saab aga Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis näha 6. oktoobrini.
RIINA MÄGI
