Vahetevahel teostasid Saksa ja Punaarmee lennukid 1944. aasta suvel rindejoone vaatlusi ja pidasid õhulahinguid, kuid Saksa lennukeid hakkas jääma üha vähemaks. Igapäevaseks põhjarinde suunas lendavaks Saksa luurelennukiks oli Focke-Wulf FW-189 “Uho”, mida kutsuti lihtsalt raamiks. See oli hästi relvastatud ja Punaarmee hävituslennukid ei julgenud seda tülitada, vaid nende luurelennukid teostasid suurest kõrgusest pidevalt luuret. Kui need Mustvee kohale jõudsid, anti nendele laevadelt flakkidega kõvasti tuld. Oli huvitav vaadata, kuidas flakimürsud lõhkesid lennukite ümber, tekitades valge suitsupilvekese, kuid tabada oli raske ja tavaliselt pöördusid need lennukid üle Peipsi Venemaa poole tagasi.
19.-20. augusti paiku algas Mustvee linna ja sadama tõsisem pommitamine. Nüüd saabusid Punaarmee ründelennukid — “Illid” või IL-2, ikka 10-12 lennukit grupis. Need lennukid saabusid Peipsi järvelt madallennul, olid varustatud pommide, kuulipildujate ja pardakahuritega, mis võimaldasid küllalt täpselt tabada. Lennukid tegid Omedu kandis pöörde, laskusid veelgi madalamale. Eesmärgiks oli Mustvee linnas paiknevate nn sõjaliste objektide ja muuli ääres seisvate Peipsi laevade hävitamine, kuid tulistati ka kõike muud. Rünnakud kestsid kümmekond päeva, mõnel päeval isegi mitu rünnakut. Iga rünnaku järel tõusid mustad suitsupilved. Mõned hooned said tabamuse ja süttisid põlema. Sadamas olnud laevad lasti põhja, Mustvee südalinn ja eriti vene linnaosa Pihkva tee ümbruses sai kõvasti kannatada ja põles maha. Ühel sellisel rünnakupäeval anti mulle ülesanne sõita jalgrattal Mustvees paiknevasse pataljoni staapi. Vaevalt olin jõudnud linna esimeste majadeni, kui jõudsid kohale ka ründelennukid. Kohe toimusid plahvatused ja algas meeletu tulistamisragin. Varjusin ühte vanasse kaevikusse, rünnaku lõppedes püüdsin teekonda jätkata. Mõned majad olid põlema süttinud. Endine elektrijaam oli tabamuse saanud ja põles. Sakslased olid kasutanud seda oma flakipadrunite laona, nüüd olid need maja ümbrusse laiali paiskunud, iga minut võis toimuda plahvatus. Linnas olid liikumas vaid mõned sakslased, kes askeldasid oma kuulipilduja juures. Keldrist väljusid mõned Omakaitse mehed ja ütlesid, et gümnaasiumihoone on saanud tabamuse ja seal staapi enam pole.
Sepembris muutus olukord ärevamaks, kahurikõminat oli kuulda nii Narva suunast kui ka
Oli täiesti selge, et nõrga relvastusega pole võimalik rünnakut peatada. Punaarmee lennukitel oli täielik vabadus õhus ja vahetevahel nad tulistasid meie kaitseliini ja kõiki, kes teel või küla vahel liikusid. Sellepärast tuli lennukimürinat kuuldes kohe kuskile varjuda. Mõned mehed rääkisid avalikult, et on tarvis enne minema kõndida, kui Ivan kohale jõuab. Rühmaülem Matiisen oli rahulik mees ja ütles, et omavoliline rindelõigu mahajätmine pole õige tegu ja Saksa sõjaväe sandarmeeria, keda kutsuti ka ketikoerteks, võib selle eest karmilt karistada. 18. septembril teatas rühmaülem siiski, et öösel jätame oma rindelõigu maha ja igaüks võib minna, kuhu soovib. Ma ei raatsinud oma jalgratast maha jätta ja tahtsin sellega Lohusuu kaudu koju sõita, selleks anti mulle ka luba. Sakslasi enam liikumas näha polnud, jõudsin õnnelikult Lohusuusse, ilma et Omakaitse või sandarmeeria patrull mind kinni pidanud oleks.
Tõenäoliselt ööl vastu 19. septembrit lahkusid kõik mehed oma positsioonidelt. Kui jõudsin Vadi külla, käis seal seltsimaja ümbruses vilgas tegevus. Mõned külainimesed olid kohale tulnud lausa hobusega, et siit sõjaväe laost endale vajalikku viia. Seltsimaja uksed olid
Jõudsin koju Kaunissaarde, kui kuulsin lennukimürinat. Madallennul lendasid kaks Punaarmee Jak-tüüpi hävituslennukit, pöördusid Vadi küla poole. Kohe kuuldus ka sealtpoolt pardakuulipilduja raginat. Veidi hiljem tõusis must suitsupilv, Vadi seltsimaja oli saanud tabamuse ja süttinud põlema. Saabunud “punakotkad” olid avanud tule ka inimeste pihta. Tean, et näiteks Nõmmenuka talu teenijatüdruk sai tabamuse, kuul läbis reie, ta jooksis kiiresti verest tühjaks ning suri.
KALJU JALAKAS
