Üle 40 aasta Luual töötanud ning sellest 33 aastat metsanduskoolis õpetajaametit pidanud Uuno Kask pani 2007. aastal selle ameti maha. Tema hinnangul segab tehnika ja infotehnoloogia areng noortel loodusega sõbraks saamist ja selle tundmaõppimist.
Noortele meeldib tema sõnul rohkem soojas toas arvuti taga istuda. “Esimesed nädalad on küll metsas huvitavad, aga edasi läheb juba igavaks. Metsa peab minema iga ilmaga,” lisas ta.
Õpetajaametit mees rutiinseks tööks ei pea. “Igal aastal tulevad uued õpilased, uus tunniplaan,” märkis ta.
Lapsed jäävad loodusest aina kaugemale
“Kui ma loen lehest, kuhu küll õpilased õpetajaid praegu “saadavad”, siis võin kinnitada, et 33 aastat õpetajana töötamise aja jooksul minul küll taolisi probleeme polnud. Eks see ole mõneti ka enda teha,” märkis Kask.
Tema viimastel tööaastatel tulid juba paljud linnapoisidki Luuale õppima. “Maalt polegi varsti enam kedagi tulemas, enamik on väikelinnadest või maa-asulatest. Nende suhtumine on teine. Nad on loodusest kaugemal, ei tunne enam taimi ega loomi ega linde. Varem õpetasid lastele looduse tundmist ema ja isa. Kui mindi põllule või heinamaale, siis ikka räägiti,” tõdes mees.
Viimastel aastatel tuli tal tõsine ahastus peale, et räägid nagu seinale, aga midagi külge ei jää. “Ega mul tervisel midagi häda olnud, hakkasin Mustvees oma maja kõpitsema ja nii ma ära tulingi,” tunnistas ta.
Metsatöö tähendab ainult rahateenimist
“Metsatööd teevad tänapäeval enamasti firmad – kui seal on südamega masinamehed, siis tehakse töö korralikult, kui neid ei ole, siis paraku ainult lagastatakse,” rääkis ta.
“See võib küll kõlada vanamehe virisemisena, kuid praegu on metsatöö paljuski rahateenimisele üles ehitatud, ilusamad puud korjatakse välja. Metsniku töökoormus ületab mõistuse piirid, ala, millel ta peab silma peal hoidma, on liiga suur. Töömehe juurde metsnik peaaegu enam ei jõua,” lisas Kask.
Tema sõnul rikub n-ö suure raha teenimine iga hinna eest väga palju ilusat puutumatut loodust.
Igale poole metsa ei sobi paraku ka masinad. “Kui madal linttraktor oma laia lindiga sõitis, ei jäänud suurt roobast. Praegu on olukord vastupidi – maha jäävad suured roopad, seda eriti Peipsi äärsetel madalatel maadel. Nii soostub pinnas ja mets jääb kiduraks.
Kask on elanud Mustvee lähedal Linnanõmme külas, tema koduküla on praegu täiesti tühi.
Koolis käis ta Mustvees ja oli juba keskkooliski aasta ära õppinud, kui kooli tuli vene rahvusest vene keele õpetaja, kes sõnagi eesti keelt ei osanud. Vene keelega olid tõsised probleemid.
“Etteütlustes oli punast tinti rohkem kui sinist. Nägin, et see on lootusetu. Läksin koju ja ütlesin isale, et mina enam kooli ei lähe. Isa oli metsavaht, ta viipas sae suunas ja ütles, et näe, saepea on seal.
Tol ajal tehti metsa kahemehesaega, töötasin kolm aastat metsas, tegin igasuguseid töid. Oleksin võinud end metsatööliseks vormistada, aga need aastad läksid mul kaduma. Sealt mind Torma metsaülem endale metsavahiks kutsuski,” jutustas ta.
Alustas metsavahina ja õppis edasi
1963. aastal läks Uuno Kask Venevere lähedale Kullissaare vahtkonda metsavahiks. See oli üksik koht metsade keskel. Torma metsaülem saatis noormehe samal aastal kaugõppes Luuale õppima, seal oli suisa metsavahtide klass. “Mul jäi jalg haigeks, vesi tuli põlve ja ma ei saanud õieti käia,” rääkis Kask. Tema elukohast aga polnud võimalik isegi mootorrattaga välja saada, ainult jalgsi või hobusega. “Tol ajal oli Luual metsaülemaks Vello Talve, tema kutsus mind sinna metsavahiks,” rääkis Kask. Juba metsavahiametit pidades hakkas ta kaugõppes metsandust edasi õppima.
Hiljem oli ta metskonnas melioratsioonimeister ja tegi ka muid töid. Kui loodi Kaarepere metsakatsejaam ja metskond ära kadus, õppis Kask juba Eesti Põllumajanduse Akadeemias päevases osakonnas metsandust. “Seal oli mul esimestel aastatel väga raske. Olin lõpetanud kaugõppes tehnikumi ja üldainetega nägin ikka kurja vaeva.” EPAsse astus ta 1970. aastal, lõpetas kooli 1975. aasta jaanuaris. Metsanduskooli kutsuti Kask õpetajaks enne EPA lõpetamist. “Viimased neli kuud kirjutasin lõputööd ja olin samal ajal juba õpetaja,” rääkis ta.
Algul oli tal tunde oluliselt vähem, nii et ta jõudis ka oma töö valmis. “Hakkasin õpetama metsakaitset,” lisas ta.
Õpetajatöö eelised – kindel palk ja vaba suvi
Tol ajal oli Eestis kokku üle 200 metskonna, tööd koolil jätkus. Igal aastal võeti vastu üle 60 õpilase, sest väljalangevus oli suur. “Maapoisid jäid üldainetega hätta, keskkooli programm oli neile raske. Meil oli aastaid, kus kahe kursuse peale lõpetas kokku üle 50 poisi ja tüdruku,” tõdes ta.
Tehnikumi tulid põhiliselt maapoisid, kes olid rahulikud ja isa kõrvalt paljusid asju juba näinud ja ka ise teinud. Rahulike lastega oli koolis lihtsam, kui olnuks üldhariduskoolis.
Kui kursused jäid Uuno Kase viimastel tööaastatel väiksemaks ja osa õpilasi veel välja langes, muutus õpetamine suisa individuaalõppeks. Poistel läheb tema hinnangul mõistus lahti tunduvalt hiljem.
“Olen ise teinud kõiki asju tunduvalt hiljem. Kõrgkooli lõpetasin, kui olin üle 30 aasta vana ja naise võtsin ka 54-aastaselt,” lisas Kask. Ta oli ka oma kursusel põllumajandusülikoolis noorematele poistele peaaegu isa eest, vanusevahe kõige nooremaga oli 11 aastat. “Olin neile nagu andmepank, olin käinud tehnikumis ja mul oli ka praktilisi kogemusi neist rohkem. Kui oli vaja töid teha, siis tuldi alati minu käest küsima,” rääkis ta.
Koolist saadud kogemused lisasid julgust noorematega suhtlemisel. “Mulle meeldis Luua koolis töötada, see oli täpne töö, aga väga palju oli praktikat. Palk oli kindel ja suvi oli vaba,” leidis Kask veel õpetajatöö plusse.
Väga hea oli õpetada kaugõppeosakonnas õppivad inimesi, sest nii sai õpetaja ka teada, mis tegelikult metsanduses toimub.
Oma endiste kolleegidega peab Kask sidet, vahel käib koolis üritustel.
Palju põnevaid hobisid
Uuno Kask on olnud nii jahi- kui ka kalamees. Teda paelus ka allveepüük, Laido Laaser oli eestvedajaks ning suvel sai mõnikord suisa paar tundi päevas vee all veedetud. Enamasti Prossa järves, aga ka Pikkjärves ning kuigipalju ka Kaiavere järves. Sel ajal olid need järved veel selge veega. “Meil oli lausa omaette võistkond,” lisas ta.
Uuno Kask on suusatanud ning käinud isegi Tartu maratonil. Laskmises olid tal head tulemused, omal ajal käidi VTK mitmevõistlustel.
Pildistamisega hakkas Kask peale juba rohkem kui 40 aastat tagasi. Kokku on ta pildistanud täis 1300-1400 filmi, nii mustvalgeid kui ka värvilisi. “Varem oli palju pimikutööd ja see oli huvitav,” lisas ta. Huvitav aeg oli ka Jõgeva fotoklubis osalemine.
Nüüd pildistab Uuno Kask digiaparaadiga ja tunnistas, et digiga saab häid pilte. “Peegelkaameraga saab paremaid pilte, aga siis peab palju raha olema, et objektiive soetada.”
Videoga hakkas Uuno Kask tegelema juba 1988. aastal. “Videost oli palju kasu, tegin õppefilme ja kasutasin neid materjale tundides,” rääkis ta. Praegu korrastab ta Jõgeva Metsaseltsi arhiivi.
Oma praeguse kodumaja Mustvees on Kask oma kätega remontinud. “Eks ma olen ikka omajagu vaeva näinud, lihtsam olnuks see maja maha lammutada ja kohe uus ehitada,” tunnistas ta. Vana maja remontimine nõuab tema hinnangul palju aega ja ka puurimist.
Kalal käia armastab mees ka Peipsil. “Plastpaadiga pole just kuigi turvaline, loksutamine väsitab mind tublisti,” lisas ta. Varem olid suured puupaadid ja need olid märkimisväärselt kindlamad ja turvalisemad.
Veel meeldis Uuno Kasele reisida, seda eelkõige väiksema seltskonnaga. Nii sai omal ajal koos nüüdseks juba manalateele läinud sõbra Ülo Ilvesega ette võetud auto- ja motomatku Karjalasse, Koola poolsaarele, Karpaatidesse. Eriti muljetavaldav oli sõit koos Ülo Ilvesega Jenissei polaaraladele, Putorana kiltmaale ja Norilski linna ning Lomo järve äärde. Tegemist oli Leningradi Botaanikainstituudi ekspeditsiooniga, mida juhtis ning varustamise tehnilise poole eest kandis hoolt Lembit Kitsing, kes oli Tartu ülikooli geograafiakateedri vilistlane, kuigi töötas Neevalinnas. Tema pakkus ikka aeg-ajalt eestlastele reisimise- ja töövõimalusi Siberi avarustes.
CV Uuno Kask
*Sündinud 1942. aastal Piilsi külas praeguses Lohusuu vallas
*Õppinud 1949 – 1960 Piilsi algkoolis ja Mustvee Keskkoolis
*1963. aastal asus tööle Torma metskonnas Kullissaare metsavahina
*1965. aastal tuli tööle Kaarepere metskonda metsavahiks
*1963. aastal asus õppima Luua tehnikumis kaugõppes metsavahiks
*1965. aastal jätkas õpinguid Luua tehnikumis metsatehniku erialal
*1970-1975 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust ja sai metsamajanduse inseneri kvalifikatsiooni
*1974 – 2007 töötas Luua metsanduskoolis õppejõuna, õpetas metsakaitset, geodeesiat, looduskaitset, metsakasvatust
*1986 – 1993 oli ka praktikajuhendaja
*1996 – 1998 õppedirektori kohusetäitja
Roheliste sõrmedega kolleeg
Luua Metsanduskooli vanemõpetaja Maila Talve:
“Kohtusin Uunoga esimest korda kui ta tuli meie kooli metsavahtide eriklassi õppima 1964. aastal. Ta paistis klassis silma sellega, et tundis väga hästi loodust, ehkki oli noorim, tollel ajal 22aastane. Kui ta 1965. aasta kevadel lõpetas, siis tegin talle ettepaneku tulla kaugõppesse õppima, kuna tal oli vaid 7. klassi haridust. Nii astuski Uuno meie kaugõppeosakonda, mille lõpetas 1970. aastal kiitusega. Kuna minu abikaasa oli sellel ajal Kaarepere metskonnas metsaülem (metskond asus siis Luual) ja vajas hädasti metsameistrit, siis soovitasin talle Uunot. Nii tuligi Uuno oma kaksikust õega Luuale elama ja metskonda tööle.
Olime juba tükk aega tuttavad, soovitasime tal minna EPA metsandusteaduskonda edasi õppima. Et majanduslikult oli tal võimalik, siis pigem juba statsionaari. Tükk aega ta kahtles, sest pidas ennast liiga vanaks. Lõpuks otsustas ja läks. Väga meeldiva ja sõbraliku inimesena kohanes ta seal hästi. Selle kursuse vanuseline koosseis oli väga imelik – sünniaastad 1942-1953.
1974. aastal läks meie koolist ära metsakaitse õpetaja. Vaja oli kedagi kiiresti asemele saada. “Masseerisime” siis Uuno õpetajaks. Meie koolil vedas, et saime tööle sellise suurepärase inimese. Ta sobis hästi nii õpilastega kui ka kolleegidega. Ta oli nõudlik, õiglane ja väga aus. Probleemid lahendas ta huumori ja naljaga.
Väga leebe, rahulik, rõõmsameelne, abivalmis, kohusetundlik, vastutulelik; lähedane, aga samal ajal distantsi hoidev, teravustele vastupandamatu huumoriga vastav, loodusele avatud inimene. Arvan, et Luual pole inimest, kes poleks talt abi palunud (sõita jumal teab kuhu, pildistada nii kurbadel kui rõõmsatel sündmustel jne). Sõber, kelle poole võid vajadusel pöörduda 24 tundi.
Vahva on see, et Uuno abiellus olles 54 aastasena oma noorepõlve esimese ja vist ka ainsa armastatuga, kes oli jäänud leseks. Ta sai endale täiskasvanud lapsed ja lapselapsed, kellesse on väga kiindunud. Me kõik tundsime Uuno üle rõõmu, et ta ei jäänud üksi.
Ta on jahi- ja kalamees, kirglik fotograaf (eriti loodusfotod). Pensionile minnes jättis ta koolile mitmekümne aasta jooksul tehtud pildid ja palju looduse CDsid. Uuno on üldse väga käeosav inimene, eriti ehitamises. Ta ostis Mustveesse vana lagunenud maja, mis on praegu nagu nukumaja, põhiliselt ehitas kõik ise. Uunol ja ta abikaasal on rohelised sõrmed kõik läheb kasvama, mille maha panevad.
On hea sõber tõenäoliselt meie eluea lõpuni. Kui tuleb kooli, siis ei ole üldse tunnet, et on ära läinud, jutt läheb kohe sealt edasi, kuhu pooleli jäi. See tunne pole ainult mul, vaid kõikidel kolleegidel.
i
HELVE LAASIK
