Kõivu “Tali” on hea, aga raske tükk nii lavastajale, näitlejatele kui ka vaatajale. Või õigemini: kui lavastaja ja näitlejad oma raske töö hästi ära teevad, siis vaatajal raske ei ole. Aga kui ei tee, siis vajub “Tali” tonnise raskusega vaataja kukile.
“Tali” võttis lavastaja Raivo Adlas Oskar Lutsu 120. sünniaastapäeva eel käsile mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et “Talis” on Madis Kõiv kasutanud Lutsu loodud tegelasi ja osalt ka tema kirjutatud “Kevade” ja “Suve” dialooge. Teiseks sellepärast, et ta peab “Talit” üheks paremaks eesti näitemänguks.
“Ma pean ju nii arvama, sest ma ise tellisin selle näidendi,” ütles Adlas muiates. “Pealegi sai Kõiv “Tali” eest kümme aastat tagasi Suure Vankri kultuuriauhinna, mis oli tollal kõva sõna.”
Kolmas ajend oli see, et Adlas ei jäänud oma kümne aastat tagasi Vanemuises tehtud “Tali” lavastusega teab kui rahule ning tahtis Palamuse ja Tartu Vilde Teatri harrastusnäitlejatega parema teha. Mis tundus esiotsa hullumeelsusena, aga läks Adlasel nii tema enda kui ka allakirjutanu arvates siiski korda.
“Mu naine, kes Vanemuise “Talis” kaasa tegi, ei julgegi siinset lavastust vaatama tulla, sest ta lihtsalt ei usu, et harrastajatega on võimalik sellist asja teha,” ütles Adlas.
Esietenduspäeva eelõhtul hakkasin minagi selles kahtlema, sest teine vaatus, mida peaproovi ajal nägema juhtusin, venis nagu härja … ja seda, mida lavastaja näitlejatele vaheajal ütles, ei hakka ma siinkohal parem tsiteerima. Ma oleksin sellise tiraadi peale vist uksest välja kõndinud.
Aga näitlejad on vintske rahvas: nemad laiali ei jooksnud ja pühapäevasel teisel etendusel oleksid platsil olnud justkui teised inimesed. Mängutempo oli tükati sihuke, et võttis kõrvad huugama ning mõningatele dialoogiloginatele vaatamata tekkis tunne, et oled millegi väga suure ja uhke sünni juures olnud.
Arno unenägu
Kõiv on Lutsu poolt tuntuks kirjutatud tegelasi kasutades loonud näitemängu, milles sees terve eesti rahva viimase aja ajalugu koos sellega kaasnenud ängide ja õuduste, aga ka mustavõitu koomikaga. Tüki võtmesõnadeks on muutumatu koht (Palamuse), pidevalt ühes ja teises suunas muutuv aeg ning unenäolisus: kogu tegevus toimub vana ja surmahaige Arno Tali peas ehk siis tema unenägudes.
Omamoodi äraspidine efekt on lavastuses saavutatud juba sellega, et publik on pandud istuma lavale ja näitlejad mängima saali, mis on täidetud kolme suure kunst-lumehangega, mille tekitamiseks toksis kunstnik Ene Luik-Mudist kokku meetrite kaupa puidulippidest lumeredeleid ja kattis need 200 ruutmeetri mahulise vatiiniga. Priidu Adlase valgus- ja helire?ii toovad sellesse vatiinisesse maailma tõelise talve hõngu.
Lumehangede vahel toimubki kogu tegevus. Tegelased tulevad ja lahkuvad lumehangede vahel kulgedes, aga nad võivad ka ootamatult hange seest vaataja ette kerkida, muuta järsult oma vanust ning koguni kahes eri vanuses korraga platsil olla. Stseenid võivad järsku vahelduda, aga ka paralleelselt kulgeda, nii et “sõnapall” käib, nagu tennise paarismängus, pidevalt ühelt tegelaspaarilt teisele. Ühtekokku on see nagu sümfooniaorkestri etteaste, kus teemad ja soleerivad pillirühmad pidevalt muutuvad, aga kus tervik siiski koos püsib ja teemaarendus lõpplahenduseni välja jõuab.
Kilo etendusega
Kõige suurem koormus on lavastuses Arno Talil, keda kehastab luualane Jaanus Järs. Vedelikku jõuab tema kehast kahetunnise etenduse käigus nii nahapooride kui mõnikord ka silmade kaudu väljuda ning pühapäeval rebenes ühes stseenis särkki.
“No kilo võrra kergemaks jään etendusega küll,” arvas Jaanus Järs. “Et sellises palavikuseisundis püsida, nagu ma etenduse ajal olema pean, tuleb ennast juba vähemalt tund aega enne etendust “leili” ajama hakata. Ega see näitlejaamet nii romantiline polegi, kui ma varem arvasin. Tehnikal on näitlemise juures ikka päris suur roll.”
Särgi rebis tal pühapäeval kogemata lõhki Raja Teele ehk Vilde Teatri näitleja Piret Kuub. Osalt vist õigusega, tunnistas Jaanus hiljem: tal läks mõnes kohas tekst sassi ning Piret ei saanud ilma õige märksõnata oma repliigiga sisse tulla.
“Teele pidi muidu üksnes näidendis vihane olema, aga ta oli ka päriselt üsna tige,” tunnistas Jaanus.
Teele roll näitas, et asjata Piret Kuubi möödunudaastasel harrastusteatrite riigifestivalil parimaks naisnäitlejaks küll ei tunnistatud. Eriti efektselt mõjusid tema momentsed ümberkehastumised hambutust küürakil raugast nooreks kenaks naiseks. Kiita tuleks ka laps-Teelet ja laps-Arnot, keda mängisid Palamuse Gümnaasiumi õpilased Grethe Massur ja Egon Laanesoo, köstri ja Visaku rollis hiilanud Kalle Jürgensit ja Toomas Väinsalut, Tootsi ja Kiirena head koostööd teinud Riho Jaanuskat ja Mart Jürimäed, väga loomutruult Oskar Lutsu ja Arno vanaema kehastanud Mati Linnot ja Viive Likki ning kõiki teisigi: Vilde Teatri mehi Erlend Kollomit (Imelik) ja Peeter Novoseltsevit (Lible), Palamuse mehi Raimo Kägot (Tõnisson) ja Ain Villemsit (kooliõpetaja) ning n-ö massistseenides kaasa löönud naisrahvatantsurühma Paunvere Juuli.
Kuigi Adlas ka pühapäevasel etendusel veel oma koha peal pahaselt podisema kippus, nentis ta etenduse lõppedes siiski, et nüüd ei saa Palamuse Amatöörteatriga enam alla “Hamleti” midagi teha: latt on juba nii kõrgele aetud.
“Kui korraldajad meid näha tahavad, osaleme “Taliga” kevadel toimuvatel maakonna näitemängupidustustel,” lubas lavastaja.
Kes näitemängupidustusteni oodata ei malda, käigu aga juba sel nädalal Palamusel ära. Tänasest reedeni on etendused kell 19, laupäeval aga kell 15.
RIINA MÄGI
