Kahjuks toovad traagilised juhtumid taas luubi alla alkoholipoliitika ja abivõimalused liigtarvitajatele. Alkoholi kuritarvitamise ja sõltuvuse vähendamiseks tuleb tegeleda probleemi juurtega.
Alkoholi liigtarvitamise tõttu kannatavad ka need inimesed, kes ise alkoholiga ei liialda. Joobes juhtimine on kindlasti üks enim silmatorkav probleem. Lisaks politsei statistikale kinnitab seda ka viimane Eesti konjunktuuriinstituudi aastaraamat, kus elanike hinnangul on suurimateks alkoholi liigtarbimisega seotud probleemideks joobes sõidukijuhid ja perevägivald.
Alkoholisõltuvus ei ole süütegu, kuid joobes juhtimine on. Jäägu siinkohal karistuste karmistamine õigussüsteemi otsustada, aga paraku levinud alkoholi kuritarvitamist ja alkoholi sõltuvust pelgalt tagajärgedele keskendumisega vähendada ei õnnestu.
Meie ühiskonnale on omane, et alkoholi puhul näeme sageli murekohana üksnes väikest osa probleemseid tarvitajaid ning arvame, et riik peaks oma jõupingutused ja piirangud suunama just neile. Kas piisaks, kui võtame vastutusele kõik süüdlased, määrame karistused ja ravime probleemi välja? Eesmärk võib tunduda õilis, aga ebarealistlik.
Seetõttu ei saagi alkoholiprobleemi ühiskonnas vaadelda kui väikese osa tarvitajate probleemi. Üksinda tagajärgedega võitlemine ei osutu pikas perspektiivis edukaks. Alkoholi kuritarvitajate ja alkoholisõltlaste pealekasvu tõkestamiseks on vaja tegeleda probleemi juurtega ja hõlmata tervet ühiskonda. Mida väiksem on ühiskonnas alkoholi kogutarbimine, seda vähem on ka inimesi, kes kuritarvitavad alkoholi ja satuvad sellest sõltuvusse.
Alkoholipoliitikat on nüüdseks aktiivselt ellu viidud viis aastat. Selle aja vältel on loodud võimaluste piires nõustamise ja abi võimalusi, muudetud alkoholiseadust ja reklaamiseadust ning tõstetud inimeste teadlikkust alkoholiga seotud terviseriskidest. Kas läheneme ka peamisele eesmärgile – tarbimismustrite ja hoiakute muutumisele?
Kahjuks on tee nende muutusteni jõudmisel olnud konarlik. Hoolimata üksmeelest, et alkohol põhjustab hulgaliselt kannatusi, probleeme ja kaugelt suuremaid kulutusi kui tulu aktsiisilaekumisest, püsib visalt ühiskondlik jonn, mis tõrgub leppimast regulatsioonide või piirangutega, mis võiksid olukorda muuta. Eriti kujukalt paistab see välja vaidlustes alkoholi kättesaadavuse või hinna üle. Aeg-ajalt kerkivad populistlike avaldustega esile huvipooled, kes rõhuvad isikuvabadusele valida ise oma elustiil, öeldes, et riik ei tohiks olla lapsehoidja rollis. Õigustavateks argumentideks tuuakse maapoodide kadumist, bensiinijaamades esmatarbekaupade pakkumist ja kui vaja, siis ka riigieelarve täitmist.
Rahvusvaheline kogemus ja uuringud ütlevad, et tõhusaimad meetmed alkoholi kogutarbimise vähendamiseks on kättesaadavuse vähendamine nii majanduslike kui füüsiliste piirangute kaudu. Tõhusad meetmed alkoholist põhjustatud kahju ennetamiseks vajavad hädasti kodanike toetust. Üksikisikutena oleme vastutavad küll enda alkoholitarvitamise eest, kuid ühiskonnana peame mõistma, et olukorra muutmiseks on vaja kollektiivset pingutust ja suutlikkust taluda isiklikul tasandil teatud ebamugavust, et tarbimisharjumusi muuta.
Annika Veimer, tervise arengu instituudi direktor
