Tavalisest maatüdrukust presidendiks

Järgnev lugu on paljulapselisest maaperest pärit naisest, kelle niigi muljetavaldava teenistuskäigu tipphetkeks on olnud rahvusvahelise organisatsiooni presidendi amet. Kindlasti on karjääriredelil tõusuks vaja suurt tahtejõudu, õpihimu ja töökust. Kõik algas aga kodusest kasvatusest ja armastusest maatöö vastu.


Merli Sild (sündinud Viilol) sündis küll Põltsamaa linnas, kuid kogu eluks on talle südamelähedaseks jäänud Rõstla külas asuv kodutalu. Seal astus ta oma esimesed sammud, tutvus maatööga ja käis kuus talve kooliteed lähedal asuvas Nõmavere koolimajas. Edasi järgnes õpiaeg Põltsamaa keskkoolis, mille ta lõpetas 1972. aastal. Lisaks sai tarmukas neiu lõpudiplomi Põltsamaa muusikakoolist akordioni erialal.

Suvine lisaraha maaparandustöid tehes

„Olin üheksa-aastane, kui läksin kolhoosi hoburehaga heina riisuma. Esialgu käisin küll mõned korrad kolm aastat vanema vennaga tööl kaasas, kuid siis tuli brigadir ja ütles: ,,Vend läheb lakka heinatöödele ja sina hakkad riisuma. Ei ole midagi, et väike – õpid selgeks.“ Nii see läks, kolhoosis olid õnneks rahulikud hobused. Käisin väiksena igal suvel looreha peal tööl. Ma ehk polekski seda tööd teinud, aga mulle hobused meeldivad. Meie talus oli kuus hobust, kõik võeti kolhoosi. Kolhoosi tallis olid ka meie hobuste järeltulijad, tahtsin just nendega töötada. Nii ma õppisingi hobuseid tundma. Ka lehma lüpsin, kui vaja oli. Mul on kõik maatööd selged,“ meenutas Merli Sild.
„Kui isa suri – olin siis 13-aastane –, olid õed-vennad kodust läinud. Ema ei oodanud kunagi kedagi appi, tal olid alati kõik tööd tehtud. Rohisin kolhoosis tema eest suvevaheajal kaalikapõldu ja võtsin sügisel kartuleid, et ta saaks koduseid töid teha. See oli loomulik, mitte sundus. Kuid kolhoosilastel oli ka oma vaba aeg. Siis käisime Annamõisa rahvamajas kinos – seansid toimusid üks-kaks korda nädalas – või mängisime hiliste õhtutundideni võrkpalli.
Kõrgkoolis õppimise ajal teenisin suviti lisaraha venna juures maaparandustöid tehes.
Ta oli Põltsamaa EPT-s melioraator. Vedasin drenaažitorusid, kangutasin kive ja sõitsin nii ratas- kui linttraktoriga. Mäletan hästi lintraktoriga sõitma õppimist. Üks papi näitas, kuidas kangid töötavad. Kui ta kabiinist väljus, et lõunat süüa, tahtsin talle demonstreerida oma sõiduoskust. Kahjuks ma ei näinud, et ta pani toidukoti lindi peale ja sõitsin sellest üle. Aga ta ei öelnud mulle ühtki halba sõna,“ rääkis Merli.

Lehma eest osteti akordion

Elukutsevalikul said Merlile määravaks perekonnas valitsenud kultuuri- ja muusikalembus. Nii asuski ta õppima Tallinna pedagoogilisse instituuti, mille lõpetas 1976. aastal kultuurikorralduse erialal.
,,Rahvamuusika on alati olnud mu hobiks. Kasvasime ju üles isa lõõtsamängu ja ema laulu saatel. Mu vanem õde oli viiene, kui isa viis lehma Tallinna turule ja ostis looma müügist saadud raha eest Itaalia akordioni Manfrini. See maksis toona ikka üsna palju.
Õde mängis pikka aega Esku külakapellis Triller, kus ka mina aeg-ajalt kaasa lõin. Olen õppinud kannelt mängima ja laulnud kooris, aga nende tegevuste jaoks pole jäänud enam aega. Kahjuks võtan ka akordioni viimasel ajal üha harvemini kätte.“
Merlil on terve elu olnud juhtmõtteks ,,Õppida, õppida ja õppida!“. 2008. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli (TÜ) avatud ülikooli magistriõppes filosoofiateaduskonna kultuurikorralduse ja 2016. aastal TÜ Pärnu kolledžis sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala. Eks iga töökohtki ole nõudnud uute teadmiste ammutamist.
Pärast pedagoogilise instituudi lõpetamist järgnesid tööaastad Jõgeval, algul Jõgeva rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna inspektori, siis 1988–1994 täitevkomitee / Jõgeva maavalitsuse kultuuriosakonna juhatajana. Seejärel ahvatles kultuuri laineharjal purjetavat naist muuseumitöö, millele ta on truuks jäänud tänaseni.
,,Kui Jõgevale tööle läksin, oli seal kultuuriosakonna juhatajaks Hilja Toome. Hilja ja tema tõhus tööstiil on mulle eeskujuks siiani. Eriti suur rõõm oli teha kultuuritööd siis, kui hakkasid puhuma vabaduse tuuled. Tol ajal ei olnud hoo ega hoobi vahet: muinsuskaitse ja rahvarinde ürituste korraldamised, Vabadussõja mälestusmärkide taasavamised, maakondlike laulu- ja tantsupidude ning ballide tegemised, Kassinurme linnamäe ja hiie korrastamine, diplomaatilise korpuse vastuvõtmine – kõiki neid tegime entusiasmiga,“ meenutas Merli.
Ühest asjast on tal siiani kahju. „Kui Uue-Põltsamaa mõisa peahoonesse planeeriti konverentsi- ja majutuskeskust, ei suutnud me koos Põltsamaa lastemuusikakooli tollase direktori Anne Kausiga murda linnavalitsuse ega gümnaasiumi juhtkonda, et hoonesse oleks eraldatud ruumid ka muusikakooli jaoks. Nüüd ei ole mõisahoones eespool nimetatud keskust ja muusikakool pole tänaseni saanud endale nõuetekohaseid ruume.“

Tööle Eesti rahva muuseumisse

„1994. aastal vahetus Jõgeval maavanem ning mul tuli ka vahetada töökohta. Asusin tööle Tartusse vastloodud MTÜ Eesti Rahva Muuseumi (ERM) Sõprade Seltsi sekretärina. Seltsi, millel on üle 1000 liikme Eestis ja mujal maailmas, eesmärgiks on aidata kaasa ERM-i tegevusele, soome-ugri rahvaste ning Eestis elavate rahvusrühmade rahvakultuuri säilitamisele, uurimisele ja tutvustamisele. Korraldasime konverentse, üleriigilisi teabepäevi, töötubasid, näitusi – ka rahvusvahelisi: 1998 ja 2003 Peterburis ning 2004 Riias ESTO päevade raames –, rahvakalendri tähtpäevi tutvustavaid üritusi Raadi mõisas ja õppereise ning andsime välja aastaraamatut ,,Lee“,“ rääkis Merli.
2003. aastal läks ta TÜ magistrantuuri kultuurikorralduse erialale. „Omandasin palju uut ning tundsin, et võiks edasi liikuda. Nii otsustasingi 2005. aastal kandideerida endises Ülenurme mõisakeskuses asuva Eesti põllumajandusmuuseumi direktoriks. Olin muuseumitööga lähemalt kursis töötades ERM-is ning teinud koostööd ka põllumajandusmuuseumiga. Ettekujutus, mida seal tuleks teha, oli olemas, kuid kohapeal käies rääkisin ka sealsete töötajatega. Kui mind direktoriks valiti, alustasin muuseumi kui terviku tutvumisega,“ ütles Merli.
Põllumajandusmuuseum on oma tegevusega tuntud kui maaelu tutvustaja. Seetõttu ei olnud alustamine tühjalt kohalt – vajalik oli liikuda edasi ja leida vahendeid muuseumi arendamiseks.
„Jätkasime igasse hoonesse valvesüsteemide paigaldamise ning kogude inventuuriga. Korrastasime KIK-i (SA Keskkonnainvesteeringute Keskus) rahalisel toetusel mõisapargi. Ehitasime uue leivaahju, et alustada aktiivsemat tegevust koduleiva küpsetamisel ja rukki kui rahvusvilja tutvustamisel. Olen küpsetanud leiba konverentsil Ameerikas, EXPO 2015 Milanos jm. Esimeseks renoveeritud hooneks oli õpikoda 2007. aastal, sellele järgnesid ülejäänud 13 hoonet. Muuseumi 40. sünnipäevaks ehitasime lehtlast KIK-i rahalise toetusega turismiinfokeskuse. 2009. aastal alustasime peanäitusemaja renoveerimist ja uue püsiekspositsiooni koostamist, mille avasime aasta hiljem Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel ning võitsime kultuuriministeeriumi ja muuseuminõukogu kõrgema autasu Muuseumirott 2010.“
10. juulil 2013 tähistati Ülenurmel ja Tartus rahvusvahelise konverentsiga Eesti põllumajandusmuuseumi 45. sünnipäeva, kus osalesid põllumajandus- ja maaelumuuseumide esindajad 14 riigist. Lisaks konverentsile toimus rahvusvahelise põllumajandusmuuseumide assotsiatsiooni (AIMA) üldassamblee koosolek, kus organisatsiooni uueks presidendiks valiti esimese naisena Merli Sild.
,,Minu presidendiks oleku aeg (2013–2017) oli väga tegus. 2014. osalesin AIMA kongressil Prantsusmaal Marseille’is, 2017. aastal olime ise võõrustajad; võtsin osa organisatsiooni üritustest Jaapanis, Itaalias, Poolas, Šotimaal ja Rumeenias, kus presenteerisime näitust Eesti viinaköögist. Kõikjal oli vastuvõtt suurepärane.“

Tori ja eesti tõugu hobused on südameasjaks

2017. aastal moodustati SA Eesti Maaelumuuseumid, kuhu peale põllumajandusmuuseumi kuuluvad veel Carl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal ja Tori hobusekasvandus (HK).
„Jätkasin kolme üksuse tegevuse juhtimist juhatuse liikmena ning vajalik oli uue sihtasutuse tegevuse käivitamine ning kolme üksuse veelgi tihedam koostöö. Sihtasutuse tööle rakendamisega lisandusid uued suured arendusprojektid: Tori HK kogu kompleksi arengu- ja finantsplaanide koostamine ning projekteerimistööde alustamine, et esitada rahataotlused Euroopa Liidule.
Alustasime taas tori ja eesti tõugu hobuse aretustööga nn ohustatud tõugude säilitamise ja Tori HK järjepidevuse jätkamiseks. 2018. aastal sündinud varssade hulgas valiti parimaks tori tõugu täkk ja mära Tori HK-st. 2020. aasta juunis alustasime Tori HK kompleksi renoveerimistöödega. Rahastus saabus ka hobusekasvanduse põldude maaparandustöödele.
Lisaks Tori HK arendusprojektidele algasid 2018. aastal Kurgjal C. R. Jakobsoni talumuuseumis peahoone ja saunahoone renoveerimisprojektid ning uue püsinäituse kontseptsiooni koostamine ja hanked.
Eesti põllumajandusmuuseumis alustame vana nõukogudeaegse töökoja renoveerimist, projekteeritud on uus restaureerimiskeskus ja kohvik ning valmimas näitusehall muuseumi eksponaatidele. See kõik teeb rõõmu, et on olnud töö- ja õnnestumisrohked aastad,“ rääkis Merli.

Merli Sild

Sündis 9. aprillil 1954 Põltsamaal

Haridus
1972 Põltsamaa keskkool (1972),
1976 Tallinna pedagoogiline instituut, kultuurikorraldus
2008 Tartu ülikool, kultuurikorralduse magister
2016 Tartu ülikooli Pärnu kolledž, sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korraldus

Töö
1976–1988 Jõgeva rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna inspektor
1988–1994 Jõgeva rajooni täitevkomitee / Jõgeva maavalitsuse kultuuriosakonna juhataja
1994–2005 MTÜ Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi sekretär
2005–2020 Eesti põllumajandusmuuseumi direktor
2017–2020 SA Eesti Põllumajandusmuuseumid juhatuse liige

JAAK VALDRE

blog comments powered by Disqus