Kui eelmise aasta 27. oktoobril päästjatele Põltsamaal Nurme tänaval asuva elumaja põlengust teatati, oli see esialgu tavaline väljakutse. Kohale jõudes selgus aga, et maja teisele korrusele olid suitsu- ja tulelõksu jäänud kaks naist ja väike laps.
Nurme tänaval oli juhtivpäästjal Peeter Kaasil ja vanempäästjal Argo Tiitsul vastas põlevas majas elanud mees, kes neile õige koha kätte juhatas. Tänava poolt polnud tulekahju üldse näha. Mõne hetke möödudes oli kohal ka kiirabi. Päästjatele öeldi, et teisel korrusel on lõksus kolm inimest, seda teadis rääkida üks naine. Maja trepikoda oli tules ning seetõttu tuli päästjatel teisel korrusel olnud imik ja kaks naist akna kaudu välja tuua.
Kõige olulisem on inimene
Redel pandi paika ning teise korruse aknani jõudnud Argo Tiits võttis esmalt vastu seitsme kuu vanuse poisi ning andis lapse üle kiirabile. Seejärel sisenesid mõlemad päästjad korterisse, kus naised tule- ja suitsulõksu olid jäänud, ning aitasid nad sealt alla. Naised ja laps haiglasse toimetamist ei vajanud, kuid arstiabi vajas tulekahjus olnud maja kätte näidanud mees, kes õnnetuspaigalt Tartu haiglasse viidi. Kustutustööde käigus selgus, et tules olid hoone trepikoda ja osa alumise korruse köögist. Päästjate sõnul said nad tulele suhteliselt kiiresti jaole ja selles mõttes suudeti kõige hullem ära hoida. Millest tulekahju alguse sai, seda mehed ei tea. Tulekahju tekkepõhjus on spetsialistide välja selgitada, päästjate ülesanne on inimesi päästa ning tulekahju kustutada.
Peeter Kaasi ja Argo Tiitsu sõnul sattusid nad selle tulekahju puhul elupäästja rolli tulenevalt tööülesannetest, sest esmalt tuleb aidata ikkagi inimesi ning seejärel asuda tulekahju kustutama. Kui mehi ja päästevõimekust rohkem on, saab inimeste päästmise ja tule kustutamisega üheaegselt tegelda.
Taotluse nende autasustamiseks esitas meeskonna vanem Ants Kulp. Elupäästja kolmanda klassi medalid anti Argo Tiitsule ja Peeter Kaasile üle 22. veebruaril toimunud pidulikul vastuvõtul Tallinnas Salme kultuurikeskuses. Medalid andsid päästjatele üle siseminister Ken-Marti Vaher ning Päästeameti peadirektor Kalev Timberg. Varem ei ole kumbki meestest oma töö eest sellist tunnustust pälvinud. Argo Tiitsu tegutseb päästjana viiendat aastat ning Peeter Kaas juba kuueteistkümnendat aastat.
Päästjad on päästekomandode sulgemise vastu
Päästjate sõnul ei ole neile teada, kas ka päästjad koos õpetajatega peatselt kavandatava streigiga kaasa lähevad. Samas on mõlemad mehed veendunud, et arvestades nende töö eluohtlikkust ning ametiga kaasnevat psüühilist pinget, on nende töö liiga tagasihoidlikult tasustatud. Sellise palga teenimiseks, millega peret üleval pidada, tuleb paljudel meestel ka muud ametit pidada. Argo Tiitsu ja Peeter Kaasi sõnul on Põltsamaa komando meestest enamikul ka teine töökoht. Argo Tiitsu töötab näiteks lisaks ka Võisiku hooldekodus. Selline olukord pole meeste arvates normaalne töökoormuse seisukohalt ega aus pere suhtes. Argo Tiitsu vanem poeg küsib sageli, et issi, miks sa jälle tööle lähed. Liialt suure koormuse kõrval tuleb Argo Tiitsu sõnul päästjatel vahel päris koledaid sündmusi, liiklusõnnetustes kannatanuid ning hukkunuid näha ja nendega tegelda. Tulekahju kustutamisel tuleb tegutseda läbimõeldult. Põlevale katusele ronides peab endale aru andma, kui kõrgele võib minna, et mitte koos rusudega alla kukkuda. “Külma närvi tuleb säilitada,” lausus Argo Tiitsu. Temal seda ilmselt jätkub, sest lisaks päästjatööle käis ta 1997. aastal ka Scoutspataljonis teeniva mehena ka Afganistanis missioonil. Peeter Kaasi ja Argo Tiitsu arvates peab päästja tööd tegeval inimesel ikka väike “kiiks” missioonitunde näol olemas olema. Teisiti nende arvates sellist tööd teha ei saa. Päästjatele makstav palk üldjuhul kindlasti selline stiimul ei ole, mis mehi niisuguses ametis kinni hoiaks. “Need mehed, kes siia n-ö mütsiga lööma tulevad, lähevad siit kiiresti ära ka,” nentis Peeter Kaas.
Tuleohutusele võiks rohkem tähelepanu pöörata
Päästjate sõnul peaksid inimesed tule tegemisse ja küttekollete seisukorda hoolikamalt suhtuma. Peeter Kaasi sõnul on see muidugi iga pere enda otsustada, kui palju nad oma turvalisuse tagamiseks panustavad. Suitsuandur on tegelikult kõige odavam ohutuse tagamise vahend. Ka pulberkustuti võiks igas kodus olla, kuid kilogrammisest pulberkustutist hoonete põlengu puhul olulist abi ei ole. “Pulberkustuti käsitsemine eeldab oskusi ning samas ka “külma” pead. Kui inimene kuuekilogrammise kustuti tulekolde suunas närvitsedes ja huupi tühjaks laseb, pole sellest suuremat kasu,” rääkis Peeter Kaas. Teisalt piisaks esimese tulekolde lämmatamiseks tihti kustutustekistki. Peeter Kaasi sõnul on nii mõnelgi pool päästekomandodest eemal asuvad maakodud tulekahjuga võitlemiseks vajalike vahenditega paremini varustatud kui teised majapidamised. Rääkides üldisest päästevõimekusest, arvasid nii Argo Tiitsu kui Peeter Kaas, et praegune päästekomandode sulgemise plaan on kurjast. Näiteks Palamuse on päästjate arvates küll nii suur asula, kus päästekomando peaks kohapeal olemas olema. Palamusele lähim päästekomando asub ju alles Jõgeva linnas. Ka Põltsamaa piirkond ei ole päästekomandodega sellise tihedusega kaetud, nagu see päästjate arvates tegelikult olema peaks.
“Vahepeal on Põltsamaa ümbruskonnast ära kadunud Imavere Päästekomando Järvamaal ning Kolga-Jaani päästekomando Viljandimaal. Nii asubki nende paikade jaoks nüüd lähim päästekomando Põltsamaal. Ka Võhmasse tuleb Põltsamaa päästjatel vahel kohale sõita. Argo Tiitsu ja Peeter Kaasi sõnul pole nad väljasõitude kohta statistikat teinud. Samas on miskipärast sagedamini väljakutseid aasta alguses ja siis tihti just liiklusavariidele. Olenevalt aastaajast, on väljasõitude spetsiifika erinev. Kevadel on kõige sagedasemad väljasõidud mõistagi kulupõlengutele. Suvel tuleb aga käia kustutamas heinatöömasinaid ja kombaine ning viljapõldegi. Sügise saabudes saavutavad ülekaalu väljakutsed liiklusavariidele ning talvel tulekahjudele, mis on sageli tingitud ülekütmisest. Külmal ajal teeb päästjatele kõige rohkem muret tehnika, mis ei taha pakasele vastu pidada.
Peeter Kaas nentis ka, et päästjal tuleb ühel hetkel endalt küsida, kas temast vanuse ja tervise poolest enam selles töös asja on. Kuid mõlemad mehed lubasid päästjana tegutseda nii kaua, kuni vaim ja füüsiline vorm seda võimaldavad. Samas ütlesid nad, et neile osaks saanud tunnustus aitab igapäevaste murede ja probleemidega paremini toime tulla ning innustab oma tööd paremini tegema. “Nüüd me vähemalt teame, et meie tööd on märgatud ja seda oluliseks peetud,” kinnitasid mehed.
i
TOOMAS REINPÕLD
