Eestimaale on jõudnud ilus kevad, mis on olnud meie esivanemate jaoks see tõeline uue aasta alguse aeg. Kevadel tuleb olla aktiivne ja panna kasvama kõik see, mille vilju soovime sügisel korjata.
Vaadates tänast Eesti peavoolumeediat, siis on kevad koos lume sulamisega jätnud meile, meediatarbijatele, üpris kurva pildi, sest meie meedia peavoolu katnud lumekihi alt on hakanud välja tulema seal peidus olnud nähtused, mis ehmatavad meedias ka igapäevaselt toimetajaid endid.
Vihavabad päevad puudutavad kõiki
Meenutades vana muinasjuttu, ei ütle enam lapsesuu, et meie meedia kuningad on paraadil alasti, vaid seda julgevad öelda enamad meediatarbijad ja ka meediategelased ise. Eesti Vabariigi presidendi üleskutse, et ta kuulutab riigis lisaks raierahule (et metsaelanikud saaks suurema segamiseta oma järglasi sigitada ja nende eest hoolitseda) välja ka meediarahu, mida ta ise nimetas viharahuks.
Nüüd kui avalik-õigusliku meedia juhid on asunud samuti ellu viima presidendi suunist, on osa meedias tegutsejaid imestunud, et see vihakõnede piiramise üleskutse puudutab osaliselt ka mõningaid nende kõige agaramaid kolleege. Samas on igale lapselegi selge, et kui õues koerad purelevad, siis tuleb kiire lahenduse leidmiseks mõlemad pooled võimalusel üksteisest eraldada, et poleks alust konfliktiks.
Sama asjaga tegelevad meie kohtunikud. Kui kellegi pereelu läinud nii käest ära, et tekkinud võimetus suhelda ja verbaalne suhtlus muutunud laussõimuks. Või järgmises astmes, kus minnakse üle füüsilisele arveteõiendamisele ja tõde ning õigust püütakse kehtestada kas rusikate või pannidega.
Meediasõdade kangelased on jäänud kevadele veidi jalgu, sest eestlane läheb kevadel maale ja seal ümbritseb teda loodus. Sellel foonil maale kaasavõetud raadiost kostev räme sõim ning katsed ikka vingemalt üksteist üle trumbata, löövad meediatarbijat eriti valusalt kõrva pihta. Mis siis on tänases Eesti ühiskonnas juhtunud?
Esiteks on sassi läinud arusaam, mis vahe on sellel, kas ajakirjanik töötab erameedias või siis avalik-õiguslikus meedias. Eesti ühiskond on veel ajalehe, raadio ning televiisori usku. Seega need ajakirjanikud, kes kannavad ERR-i logo, peaksid alati endale meenutama, et nad töötavad meediakontsernis, mis kuulub Eesti rahvale, sest maksumaksja finantseerib nende tööd.
Teiseks olen nõus kogenud ajakirjanikuga, kes esitas küsimuse, et aeg oleks järele vaadata, mis ikkagi toimub meie avalik-õiguslikes ülikoolides tulevaste ajakirjanike õpetamises. Mida neile ikkagi õpetatakse ja kust on terve põlvkond noori ajakirjanikke saanud sellise vaimse orientatsiooni, mis eetris- ja paberväljaannetes meenutab kangesti kunagiste ideoloogiatöötajate sõnakasutust.
Ajakirjanikud, kellel puudub ettevalmistus
Tahakski siin meenutada hea sõnaga kunagist ajakirjanike õpetajat Juhan Peeglit, kes režiimi kiuste püüdis Tartu ülikoolis anda oma õpilastele enam ajakirjanike professionaalset koolitust ja hoida nad tollaste võimaluste piires eemal ideoloogiatöötajaks vormimisest, mida ametlikult nägid ette tollased õppekavad.
Vanem kolleeg ütleb otse, et tema arvates peaksid tänased ajakirjanike koolitajad koos meediatarbijatega nutma, nähes, milliseid ebaprofessionaalseid ajakirjanikke on vahepealsetel aastatel erinevate ametinimede all valmis vorbitud.
Teine probleem on selles, et ka avalik-õiguslikus meedias töötab ajakirjanike kohtadel palju neid, kellel üldse puudub erialane ettevalmistus. Minu jaoks on omamoodi märgiline, et ülikoolid nagu häbeneks ette valmistada ajakirjaniku kutseks.
Levima on hakanud komplekseriala, mis tegelikult pole eriti hästi ühildatav. Ajakirjanike ettevalmistuse alla püütakse toppida sotsioloogiat, reklaamitegelast ja kommunikatsioonispetsialisti, sest usutakse, et siis on ülikoolid edukamad oma erialade „müümisel“ nooremale põlvkonnale.
Juhan Peegel oskas oma õpilastele edasi anda kutseoskust ajakirjanduse põllu kündmisel. Täna peame kriitiliselt tunnistama, et Juhan Peegli järgsed ajakirjandusõpetajad, kas pole tegelikult ise ajakirjanikud ja seega on neil sellest tööst vahel arusaam nagu omaaegsel veidi pealiskaudsel laia profiiliga mehhanisaatoril. Ta oli küll saanud vanematelt kolleegidelt viinavõtmise harjumuse, aga tema mõistus ei küündinud selleni, et vanade põllumeestega rääkida põllust üldse ja selle harimise eripärast.
Ajakirjanik peab olema tasakaalustatud
Veel üheks suureks teemaks, mis sel kevadel paljudel suul, on vabaduse, just meediavabaduse teema. Tulles tagasi kogenud ajakirjaniku tõdemuse juurde, et osa meie enda arvates „väga teravatest“ ja suhteliselt ühesuunalistest meediategelastest, on vist lihtsalt kehva lastetoaga ning peredest, kus nende õrnas eas polnud kasvatajatel aega neid niipalju sülle võtta, kui seda ühe empaatilise inimese kasvatamiseks on tarvilik.
Tasuks meenutada, et arvamus- ja meediavabadus laieneb üksikutele autoritele ning saatekülalistele. Ajakirjanik, kes juhib saateid, peab olema tasakaalustatud ning kindlasti ka viisakas. Kui ta tahab ise arvamust avaldada, saab ta seda teha vabas ühiskonnas nagu meie elame, oma arvamuslugude kaudu.
Kuid ajakirjanik ei tohi teha poliitilise või „oma maitse“ järgi selektsiooni meedias sõna saajate osas, samuti ei luba ka enda ajakirjanikuks nimetamine mõnitada saatesse kutsutut või omatahtsi väänata kooskõlastamata pealkirjade lisamisega või tendentslike vahekommentaaridega intervjueeritavate teksti.
Ajakirjanik, kes esindab meediaväljaannet, peab vaba ühiskonna reeglite järgi andma sõna erinevate seisukohtade kandjatele ühiskonnas ja kas see meeldib kellelegi või mitte, tuleb jätta meediatarbija otsustada.
See peaks väga lihtsustatult olema meedia tasakaalustatuse, mille üle viimasel ajal on Eesti ühiskonnas tekkinud vaidlused, lähtekoht. Olla räme avalikus meedias pole sama, mis enesekaitseks toodav arvamus, et ollakse lihtsalt „terav“ intervjueeritavale küsimuste esitamisel.
Asjad peavad olema seaduslikud
Selle veelahkme tunnetamise saabki inimene kaasa kas kodust hea lastetoaga või siis õpib targa inimesena ära ülikoolis ajakirjanike kutseõppe raames.
Ega see palgatöölise mentaliteet, kus ajakirjaniku puhul ei kao kahtlused, kas ta teeb professionaalset ajakirjanikutööd, või on käepikendus meie igaveste valimiste kampaaniameeskonnale, olles endale aga saanud hea palgalise positsiooni meediaettevõttes, kus asutakse nn „torujuhi“ positsioonile, kes saab ise „vajaliku suunaga infot edestada piiranguteta ja varjudes apoliitilisuse taha“.
Mis veelgi olulisem, surudes poliitilistes mängudes mingid mänguosalised meedia parimast ajast kõrvale või püüdes „konkurentidele“ anda epiteetide riputamisega juba ette hinnanguid, kes on hea ja kes halb, kes valge või kes must.
Eesti ühiskonna tasakaalustatuse suurendamisel on oluline see „vihavaba sada päeva“, mille president kuulutas muuseas ka meie meediale.
Teiseks, täna end meediasõja ohvritena kujutavad tegelased kutsuvad samuti juba üles, et avatud ühiskond toimib oma ideaalis nii, et asjad käivad seaduse järgi sisuliselt, aga ühiskond oskab neid keerulisi probleeme meedia kaudu käsitleda sedasi, et ühiskonna jaoks oleks veenev, et asjad ka näivad kindlasti seaduslikud.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane
