Detsembri algul saja-aastaseks saanud Tartu ülikooli käekäiku on tähelepanuväärselt mõjutanud mitu tänase Jõgevamaaga seotud inimest. Nii olid kahel perioodil ülikooli rektoriteks usuteadlane Johan Kõpp (1874–1970), kes töötas Laiuse koguduse kirikuõpetajana ja hiljem ajaloolane Hans Kruus (1891–1976), kes alustas haridusteed Jõune koolis.
Mõlemad mehed pidasid rektoriametit täiesti erinevates poliitilistes oludes ja võimalustes. Küllap soovisid mõlemad Eesti vanimale kõrgkoolile anda oma parimat ja võib-olla andis selleks vaimujõudu ka praeguse Jõgevamaa paikade taust.
Helme vallast võrsunud Johan Kõpp sai Tartu ülikooli erakorraliseks ja korraliseks professoriks juba siis, kui teenis õpetajana EELK Laiuse Püha Jüri Kogudust. Kuigi Eestimaa oli alles tsaaririigi koosseisus, pidas Kõpp loenguid eesti keeles. Rektoriks valiti ta esmakordselt 1928. aastal 61 toetava häälega. Üheks tema konkurendiks oli aga Puurmani vallas sündinud mikrobioloogiaprofessor Karl Schlosmann (1885–1969), kellest 1938. aastal sai Eesti Teaduste Akadeemia esimene president.
Rektori austus teenija vastu
- novembril 1928 ilmunud Päevaleht kirjutas seoses Kõpu rektoriks valimisega nii: „Juba koolipoisina tegi ta ajalehtedele agaralt mitmesugust kaastööd. Peale lühikest Pärnus oleku aega asus ta Laiusele kirikuõpetajaks, kus oli ametis 1909–1922. Suvel 1919. aastal määrati Kõpp Tartu Eesti ülikooli loomisel usuteaduskonna korraldajaks, siis dekaaniks. 1923. aasta algusest kuni 1925. aasta alguseni oli ta valitsuse nimetusel ülikooli prorektoriks, mis põhjusel ka Laiuselt lahkus.”
Kindlasti tundis Johan Kõpp hästi ka üliõpilaselu. Tudengina juhtis ta korduvalt Eesti Üliõpilaste Seltsi. Üheks tema suuremaks teoseks „Laiuse kihelkonna ajaloo” kõrval on ka „Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu 1870–1905”.
„Oma õppejõududelt kuulsin esmakordselt Johan Kõpust. Meeldejäävaim lugu räägib sellest, kuidas rektor Kõpp vestles ülikooli fuajees noorte usuteaduskonna üliõpilastega. See oli härrastele tudengitele au! Vestluse ajal sisenes ruumi ülikooli teenija, käes küttepuudega täidetud ämbrid. Rektor vabandas oma õpilaste ees, katkestas vestluse ning avas teenijale ukse,“ on kirikuõpetaja Margit Nirgi meenutanud 2015. aasta trükises Kirik ja Teoloogia.
Tartu ülikooli rektorite tegevusvaldkonda on kuulunud ka kõrgkooli materiaalne baas, selle hoidmine ja arendamine. Nimetatud probleemidest ei pääsenud ka Kõpp. Tema ametiaastatel halvenes ülikooli majanduslik olukord. Põhjus polnud mitte rektoris ega tema meeskonnas, vaid riiklike toetuste vähendamises. Eriti kahanesid need pärast 1929. aastal alanud ülemaailmset majanduskriisi. Ülikoolil tuli seepärast mitmel korral kärpida kulusid ja suurendada õppemaksu.
Tahe ja oskus seista ülikooli huvide eest tekitas professorite austuse Kõpu vastu, mistõttu ta valiti rektoriks tagasi ka 1931. ja 1934. aastal.
Rektor 300. aastapäeval
Johan Kõpu rektoriaja pidulikumaks sündmuseks oli kahtlemata Tartu ülikooli asutamise 300. aastapäeva tähistamine 1932. aastal. Pidupäeva kõned pidasid rektor Kõpp ja riigivanem Jaan Teemant. Austusväärseim külaline oli Rootsi kroonprints Gustav Adolf, hilisem kuningas Gustav VI Adolf.
„Ei ole Johan Kõpp kunagi olnud demagoog, ei ole ta kunagi teinud või tegemata jätnud meeldimispüüetest. Kui ta aga sellest hoolimata, ilma omapoolsete teadlike taotlusteta on leidnud kõikjal sügavat tunnustavat poolehoidu, siis on see olnud otsemeelse ja spontaanse austuse avaldus. See nimi seisab ka meie kaugema mineviku eestikeelse kõrgema hariduse taotluse ajaraamatus,” kirjutas Johan Kõpust tema 60. sünnipäeva puhul ajalooprofessor Hans Kruus artiklis „Johan Kõpp vaimuelu juhina.” Kirjutis on trükitud raamatus „Hans Kruus – Eesti küsimus”, mille 2005. aastal andis välja kirjastus Ilmamaa.
Punaokupatsiooni esimene rektor
Hans Kruus sündis Tartus. 1900. aastal kolisid tema vanemad aga Härjanurme valda Jõune külla, kuhu isa ostis Tolli talukoha. Kruus alustas haridusteed Jõune külakoolist. Tema õpetajaks oli Villem Sikk – esimene Jõgeva alevivanem, kelle eestvedamisel oli ehitatud Jõgevale seltsimaja ja rajatud Jõgeva vabatahtlik tuletõrjeselts.
Ajalooteadlasena kirjutas Hans Kruus Eesti esimesel iseseisvusperioodil mitmeid väärtuslikke ajaloolisi raamatuid.
Tartu ülikooli (toona küll juba Tartu Riikliku ülikooli) rektoriks oli Hans Kruus aga Eesti rahvale traagilisel ajal: Nõukogude okupatsiooni aastatel 1940–1941 ja pärast Saksa okupatsiooni 1944. aastal. Ajaloolasena rahvusteadusust edendanud Kruus oli vaadetelt vasakpoolne juba 1917. aasta revolutsiooni ajal. Temast sai Venemaa esseeride parteist eraldunud Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei üks loojaid ja keskkomitee esimees. 1918. aastal kohtus ta Jossif Staliniga, kellele tutvustas Eesti Töölisvabariigi ideed.
- aastal läks Kruus kaasa Nõukogude Liidu korraldatud riigipöördega ja temast sai peaministri asetäitja Johannes Vares-Barbaruse valitsuses, üks n-ö juunikommuniste.
Võimalik, et valikut soodustas ka opositsioonis olemine Konstantin Pätsi autoritaarse režiimiga.
Johan Kõpu teisel rektoriameti perioodil oli Kruus prorektor ja nad mõlemad protestisid Tartu ülikooli autonoomia ja akadeemiliste vabaduste kaotamise vastu. TRÜ rektoriks määrati Hans Kruus 1940. aasta septembris. Internetist võib lugeda avaaktusest, kus veel püsivate akadeemiliste traditsioonide järgi tervitati külalisi jalgade sahistamisega ja esimesena pidas kõne rektor, seejärel EKP Keskkomitee I sekretär Nikolai Karotamm ja hariduse rahvakomissar Nigol Andresen. Oma kõnes rääkis rektor sotsialistlikust ülesehitustööst ja sellest tulenevatest ülesannetest haridusele.
„Kruusi isik sobis hoopis suurepäraselt uue rahvavalitsuse legiteerimiseks, lisades sellele soliidust ning andes uuele näivvõimule teatava rahvusliku ja demokraatliku kattevarju, sest Kruusi rahvuslus ja lähedus nn Tartu opositsioonile (Jaan Tõnisson ja teada toetavad ühiskonnategelased) oli üldteada,” kirjutab ajaloolane Pärtel Piirimäe ajalehes Sirp, arvustades Jüri Kivimäe raamatut „Rektor Hans Kruus”.
Veel arvab Pärtel Piirimäe, et Kruusi rektorikarjäär on tema elukäigus pigem lihtsalt episood.
Saksa okupatsiooni lähenedes evakueerus ta sarnaselt paljudele nõukogude võimu juhtidele ja nendega lähedal seisvatele isikutele Nõukogude Liidu tagalasse. Tema abikaasa Lida aga keeldus kopsukasvaja põdemise tõttu evakueerimisest ja asus elama Jõgevale oma pojanaise vanemate juurde. Seal veetis ta praktiliselt terve sõjaaja.
Hans Kruus jätkas lühikest aega TRÜ rektorina tööd 1944. aastal, pärast Eesti taasvallutamist Nõukogude armee poolt. Ajaloolased on arvanud, et toonases ülikoolis jäi rektori isik suuresti varju. Tema esinemised, koostatud aruanded ning tekstid ei peegelda rektori tegelikke mõtteid.
Saadeti Leningradi hullumajja
Oma aja kohta positiivseks võib ehk lugeda seda, et ülikool iseenesest säilis, taastati ja korrastati hooneid, õppejõudude hulgas oli endiselt erudeeritud ja akadeemiliselt mõtlevaid isiksusi. Nõukogude ideoloogid püüdsid ülikooli aga tugevasti oma ohjades hoida, mis neil paljuski ka korda läks. Terve rida rahvuslikumalt meelestatud õppejõude sunniti ülikoolist lahkuma.
Hans Kruus edutati peagi Eesti NSV nukuvalitsuse välisasjade rahvakomissariks ja ka Eesti NSV teaduste akadeemia esimeseks juhiks. Sarnaselt paljude eestimeelsemate kommunistidega langes ta 1950. aastal Nõukogude võimu ja selle ideoloogide põlu alla, mis tõi kaasa tugevad rünnakud. Üks tema tugevamaid ründajaid oli stalinistlik teadlane Gustav Naan.
Pärast EKP VIII pleenumit kaotas Hans Kruus kõik ametikohad ja ka riiklikud autasud. Ühel päeval kutsuti ka siiski Kadriorgu Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi hoonesse. See oli aga lõks. Teel peatus auto, kust väljunud julgeoleku komitee mehed arreteerisid ta. Ülekuulajad peksid ja piinasid Hans Kruusi korduvalt. Valetunnistusi ta aga ei andud ja kord lõi ta kolm ülekuulajat koguni pikali.
Ise on Kruus meenutanud, et sellise jõu päris ta taluperemehest isalt. Tulemuseks paigaldati Kruus aga Leningradi kinnisesse psühhiaatriahaiglasse, kus tal hulluks minemist siiski vältida õnnestus ja pärast Stalini surma vabastati ta vangistusest.
Eestisse tagasi lubati Hans Kruusil pöörduda 1958. Sealt alates kuni surmani 1976 jätkas ta tööd ajaloolasena ning oli ka Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise komitee esimees.
- aasta suvel pidas Hans Kruus avaettekande Jõgeva rajoonis toimunud esimesel üle-eestilisel kodu-uurijate kokkutulekul, kus osalesid ka Jõgevamaaga seotud akadeemikud Johannes Voldemar Veski, Harri Moora ja Paul Ariste.
- JAAN LUKAS
