Tartu rahulepingut vaagiti konverentsil

Rahvusraamatukogus toimus Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäevale pühendatud konverents, kus räägiti nii meie riigi sünnitunnistuse olulisusest kui ka lepingu mõjust ja osast tänapäeval.


Konverentsi avaettekande teinud Rein Koch andis ülevaate Tartu rahulepingu vähe räägitud punktidest. Jaan Poska on öelnud, et Tartu rahuleping on kõige tähtsam leping viimase 700 aasta jooksul, sest esimest korda määrab Eesti oma saatuse. Lepingu esimene punkt lõpetas sõjaseisukorra kahe riigi vahel ja teise punktina tunnistas Vene riik Eesti riigi iseseisvust, loobudes kõigist suveräänõigustest, mis käisid Eesti maa ja rahva kohta. Kolmas artikkel kinnitas piiri Eesti ja Venemaa vahel.
Aldo Kals tutvustas seejärel raamatut rahulepingust, mis andis ülevaate sellest, mis on Tartu rahulepinguga sajandi jooksul toimunud ja kuidas on selle lepinguga ringi käidud.

Rahulepingu artiklite kogum

„Tartu rahuleping on ka tänapäeva mõistes väga oluline dokument, mille piirilepped ootavad lahendust veel praeguseni. Stalini-aegse maareformiga lõigati Eesti küljest kolm idapoolset valda ja enamik Petseri maakonnast. See moodustas Eesti kogupindalast 5,2%. 1991. aastal õnnestus Eestil õigusliku järjepidevuse alusel taas iseseisvuda. Seega kerkis päevakorda ka vabariigiaegse piiri ennistamine, mida toetas 8. juunil 1992 korraldatud Eesti vabariigi põhiseadust toetav rahvahääletus koos idapiiri käsitleva paragrahviga,“ rääkis Kals.
Eesti diplomaadid jõudsid aga kolmeaastase suhtlemisega järeldusele, et idanaabriga ei ole võimalik riigipiiri küsimuses Eesti kasuks läbi rääkida.
„Küll peeti vajalikuks teha seda eurointegratsiooni huvides idanaabri kasuks. Selle tõe kuulutajaks sai meie jõulurahuvalitsuse juht Andres Tarand.“
Aldo Kals lõpetas oma sõnavõtu viitega põhiseadusele, mille kohaselt on meie riik jagamatu ja karistusseadustik käsitleb sellist riigivastast tegevust riigireetmisena. Seejärel anti vastavasisuline artiklite kogumik üle president Arnold Rüütlile.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas tervitas konverentsil osalejaid Tartu rahu 100. aastapäeva puhul ja avaldas tänu Tartu rahulepingule pühendatud artiklite kogumiku väljaandmise puhul. „Me oleme väärt oma riiki ja väärime omariiklust. Eesti on üks väheseid riike, kes on Venemaad sõjas võitnud. Oluline on teada, et Tartu rahu sätestab, et võõrväed peavad lahkuma Eesti territooriumilt. Me peame lähtuma oma riigi territooriumi jagamatuse põhimõttest, sest meie õigusjärgsust taasiseseisvumisel tunnistasid ÜROs kõik riigid,“ kinnitas Põlluaas.
Jüri Adams märkis oma sõnavõtus, et tänaseni puudub meil ülevaade sellest, mis piirileppe läbirääkimiste raames 1994. aastal aruteluks oli ja mida piiriküsimustes arutati. „Vastav dokumentatsioon on välisministeeriumi arhiivis ja seda pole me kätte saanud. Puudub ülevaade sellest, kes rääkis, mida rääkis ja kellega läbi rääkis. Teadolevalt pidi Eesti piir 1994. aasta piiriläbirääkimistel lähtuma Tartu rahulepingu järgsest piirist. Vene pool on aga märkinud, et ainukene mõeldav piirijoon on Nõukogude Eesti piirijoon. See oleks välisministeeriumi rida, et need dokumendi avalikustada. Kui piiriläbirääkimiste küsimuses oli tegemist Eesti välispoliitika fiaskoga, tuleb see avalikustada,” sõnas Adams.
Jüri Estami ettekanne keskendus sellele, et Eesti välispoliitika peaks okupatsiooni alt välja tulema. Tartu rahu järgseid piire võib pidada senini annekteeritud alaks. „Andres Tarandi loobumine Peipsi-tagustest aladest oli vaieldamatu läbikukkumine. See on nõustumine eestlaste annekteerimise poliitikaga, mida Nõukogude kord Eestis läbi viis. Me käitume senini riigina, kellel pole riiklikku ambitsiooni olemas,“ ütles Estam.

Suhtluse aluseks rahuleping

„Kui meie poliitiline eliit kinnitab, et Krimmi annekteerimine on olnud õigusvastane, siis meie enda alade annekteerimist püüame seadustada ja loovutada need lõplikult Venemaale. Vajame elamist valedeta. Me peame presidendi suust kuulma sõnu, et peame riikidevahelise diplomaatilise suhtluse aluseks võtma Tartu rahulepingu ja seda tuleb aina uuesti korrata,“ kinnitas Estam.
Ando Leps tõi välja Eesti ametiasutuste korruptiivsuse. Ta soovitas teema ülevaateks tutvuda raamatuga „Korruptiivne Eesti“.
Konverentsi vabas mikrofonis juhtis Mart Niklus tähelepanu sellele, et Venemaal ei ole piiriprobleemid mitte ainult Eesti, vaid enamiku naaberriikidega. „Seega teen ettepaneku korraldada rahvusvaheline konverents kõigi nende riikidega, kellel on Venemaaga piiriprobleemid, et leida olukorrale lahendus. Et lõpeks ära selline terroristlik välispoliitika. Selle kohta tuleks koostada vastav resolutsioon tänasele valitsusele.“
Siinkirjutaja sõnul on olukord hullem, kui esialgu paistab, sest meie riigiasutustel pole selge, et Eesti vabariigi aluseks on põhiseadusliku korra tagamine. „See on seadusandliku, täidesaatva, kohtuvõimu ja kohalike omavalitsuste kohustus. Teema on tõstatatud ka riigikantseleis, kus see saadeti Mart Helmele lahendamiseks, et algatada selles kontekstis uurimine. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja.“
Konverentsil märgiti sedagi, et praeguseks on tekkinud olukord, kus Ida-Virumaa linnades Sillamäel (4%) ja Narvas (5%) on põlisrahva osakaal veelgi väiksem kui oli seda Eesti NSV ajal.
President Arnold Rüütel tõi oma sõnavõtus välja, et kui Mihhail Gorbatšov tuli Moskvas võimule, oli vaja teha kõik, et Nõukogude Liitu inimlikustada. See tõi päevakorda Nõukogude Liidu konstitutsiooni uuendamise ja liiduvabariikide suveräniteedi kadumise.

Eesti näitas teistele eeskuju

„Suveräniteedipoliitika oli tollal kuum teema ja ÜRO poolt just vastu võetud. See tõi ka vajaduse moodustada rahvarinne perestroika toetuseks ning sellest kujunes toetusgrupp suveräniteedi toetuseks.
Seega plaanisime 16. novembril 1988. aastal võtta ülemnõukogus vastu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest. Sellest sai informeeritud ka Moskvat ja mind kutsuti viivitamatult kohtumisele Moskvasse Lukjanoviga, kes nõudis sellest seisukohast taganemist.
Ma jäin endale kindlaks ja seejärel kutsuti kokku üleliidulised ülemnõukogude esimehed ja kraide ja oblastite juhid. Ka seal tegin ettekande ja jäin suveräniteedi juurde.
Siis tehti vaheaeg ja Lukjanov nõudis väga karmilt, et ma pean oma seisukohtadest taganema. Ähvardati karmi karistusmääraga Nõukogude liidu konstitutsiooni rikkumise eest,“ meenutas president Rüütel keerulisi aegu.
„Seejärel saadeti mind Nõukogude liidu ideoloogiasekretäri juurde, kus osalesid veel Balti riikide kuraatorid partei liinis ja tolleaegne NSV Liidu ideoloogiasekretär. Viimane ütles, et see, mis on mõeldud, ka realiseeritakse. Seejärel tehti paus ja esitati suveräniteedipoliitikast loobumise nõue veel kõige karmimas toonis.
Gorbatšov sõitis ise Indiasse ja tahtis teada, mis sel ajal Balti riikides toimub. Ta saatis kolm poliitbüroo liiget Balti riikidesse, kes teda situatsioonist informeerisid. Nii juhtuski, et me võtsime suveräänsusdeklaratsiooni siiski vastu. Detailisesse ma siin ei laskuks. Helistasin Ukraina, Gruusia, Aserbaidžaani, Armeenia, Leedu ja Läti juhtidele, et nad analoogse suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtaksid. Kõik ütlesid sellest ära, kuna nad ei olnud võimelised seda tegema. Nii me jäimegi üksinda, kuid sellest hoolimata sai suveräänsusdeklaratsioon meil vastu võetud,“ nentis Rüütel oma sõnavõtus.
Eesti eeskujul võeti suveräänsusdeklaratsioon hiljem vastu ka Leedus ja Lätis. Hiljem liitus Aserbaidžaan, kuid mitte sellise tekstiga nagu Eestis. Sellest hakkaski Nõukogude Liidu lagunemine, sest 1990. aastal võtsid kõik teised liiduvabariigid vastu sama otsuse.
„Kuna olukord Leedus läks kriitiliseks, oli vaja midagi Eestis ette võtta. Kaasasime protsessi Jeltsini ja kutsusime ta Eestisse. Palusin tal Toompea valges saalis pöörduda venekeelse elanikkonna ja sõjaväelaste poole. See paralüseeris suures osas need jõud, mis olid Eestisse saadetud. See on ka põhjus, miks Eestis ei olnud mitte ühtegi ohvrit.
Tegin ettekande ülemnõukogu presiidiumis, mis kestis neli ja pool tundi. Sellest kolm ja pool tundi vastasin ainult küsimustele, kus kritiseeriti kõrgendatud toonis meie tegevust. Ainuke, kes vaikis, oli Jeltsin,“ rääkis Arnold Rüütel pöördelistest aegadest.

EINAR EILAND,
elukeskkonna ja rahvastikuarengu analüütika keskus

blog comments powered by Disqus