Eestlaste suurim linn oli möödunud sajandi alul Riia ees Peterburi, mitte Tartu ega Tallinn, teistest asulatest ja asukohtadest rääkimata. Ajaloolaste hinnangul võis seal elada pea paarsada tuhat meie rahvuskaaslast, kes kõik olid loomulikult tollase kombe kohaselt ka kiriku liikmed või tegelesid muul viisil seltsi- või ühiskonnaeluga. Peterburi eestlaskonnas said tollase Vene impeeriumi eeskujul alguse ka paljud erakonnad.
Miks me räägime sellest Taru rahu kontekstis? Aga lihtsalt seetõttu, et Eesti riigi poolt oli Tartu rahu sõlmijate hulgas palju Piiteri eestlaskonnast välja kasvanud isikuid, eesotsas Jaan Poskaga, kes sündis siinsamas Laiuseväljal. Tema kodune keel oli vene keel ja tema haridustee sai alguse Riia vaimulikus seminaris, nii nagu paljudel tolleaegsetel poliitikutel. Vene keele valdamine tõi meie noorele riigile head tingimised kasvuks ja kosumiseks.
Ei tea öelda, kas need mehed, kes lepingule alla kirjutasid ka tegelikult asja tõsidust ja ajaloolist tähendust mõistsid. Samas, kas meie, kes me elasime laulva revolutsiooni keerises, saime ikka täpselt aru, mis tähendus sellel oli või on? Sellele annavad hinnangu aeg ja ajalugu ise.
Oluline pole ajalooliste sündmuste puhul niivõrd osalejate rahvus ega taust, kuivõrd tulemus. Tartu rahu tulemus on see, et meil on igaveseks ajaks võimalus ja kinnitus, et „jääme rippumatuks” ehk sõltumatuks riigiks. Rahu meenutamine on tähtis meile kõigile, ole sa Võrust, Valgast või Põltsamaal või hoopis Belgiast, Prantsusmaalt või Austraaliast.
