Täna, 101 aastat tagasi 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahu kindlustas meie riigile kahekümneks aastaks iseseisvuse. Inimesed said võimaluse elada, töötada, edendada haridust ja kultuuri vabal isamaal. Tartu rahu on suursündmuseks Eesti diplomaatias, mis on paistnud rahvusvaheliselt silma läbi aegade.
Tartu rahuleping oli Eesti Vabariigile esimene rahvusvaheline leping, Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
Õigusteadlane Ando Leps on avaldanud arvamust, et Tartu rahuleping kuulub oma tähtsuselt kahtlemata nn Versailles´-järgse Euroopa oluliste rahu-, piiri-, vastastikuste poliitiliste ja majanduslike suhete lepingute hulka.
Samm kogu maailma ajaloos
„See oli ülitähtis samm kogu maailma ajaloos, kus kaks täiesti erineva ideoloogiaga riiki sõlmisid omavahel rahulepingu ja tunnustasid üksteist suveräänsete riikidena,“ kirjutab Ando Leps.
„Eesti delegatsiooni juht Tartu rahuläbirääkmistel Jõgeva vallas Laiusevälja külas 24. jaanuaril 1866 sündinud Jaan Poska hakkas Eesti iseseisvuse nimel diplomaatilise kõrgpilotaažiga tegelema 1918. aastal, kui ta kogus Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil. Pariisist naasis Poska teadmisega, et lääneriikide toetusega ei saa hetkel arvestada ja tuleb läbi rääkida Nõukogude Venemaaga. Kõige rohkem vajas Eesti rahu. Ameerika riigitegelane, poliitik ja teadlane Benjamin Franklin on öelnud „Pole kunagi olnud head sõda ja halba rahu“.
Tartu rahu läbirääkimiste delegatsiooni liige, esimene Eesti riigivanem ja mitmekordne Eesti välisminister õigusteadlane Ants Piip kirjutas Tartu rahu 6. aastapäeva puhul ajalehes Sakala: „Tartu rahu on noore välispoliitika üks julgematest sammudest, tingitud reaalse rahvusvahelise seisukorra õigest hindamisest. Eluvõõrsus ja romantism on kahjulik igale üksikule isikule, seda enam on see lubamatu rahvusvahelises elus“.
Tartu rahu oli eelduseks Eesti Vabariigi tunnustamisele de jure erinevate lääneriikide poolt.
1920. aasta juunis pöördus diplomaat Oskar Kallas Soome välisminister Rudolf Holsti poole sooviga Soomelt tunnustus saada. 7. juunil 1920 otsustas Soome president K. J. Ståhlberg tunnustada Eesti iseseisvust de jure esimese riigina maailmas. Kallas sai Soome valitsuselt kasutada lennuki, millega ta aega viitmata lendas Tallinna, et viia Eesti valitsusele iseseisvuse tunnustamist puudutavad dokumendid.
Kõigi riikidega lihtsalt ei läinud
Kõikide riikidega ei kulgenud diplomaatiliste suhete loomine aga üldsegi lihtsalt. Poolale tundus Tartu rahuleping lausa reetmisena.
„Esiteks seepärast, et kuna Soome ja Läti nagunii enam aktiivselt Punaarmee vastu ei sõdinud ja Denikin ning Judenitš (Vene valgekaartlikud väejuhid – toim), võisid enamlased oma jõud nüüd suunata Poola vastu,“ kirjutab Tartu ülikooli ajalooprofessor 23. jaanuaril 2021 ajalehes Postimees. 31. detsembril 1920 Poola Eesti Vabariiki de jure siiski tunnustas.
Näiteks Lätilt ja Leedult tuli samasugune tunnustamine alles 1921. aasta 2. märtsil.
1920. aasta märtsil kiskus aga Lätiga piiri kindlaksmääramisel tekkinud pingete tõttu koguni sõjaks. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Vahekohtunikuks saadetud Briti kolonel S. Tallents lahendas probleemi nii, et Valga linnast jäi kaks kolmandikku Eestile ja üks kolmandik Lätile.
Tänavuse veebruari erinevatel kuupäevadel möödub sada aastat Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete loomisest ka Norra, Rootsi, Taani, Portugali, Ungari ja Rumeeniaga.
Diplomaadi ja rahvaluuleteadlase Oskar Kallase abikaasa, Soome kirjanik Aino Kallas kirjutas 1923. aasta Postimehes, et väga oluline oleks korraldada saja ungari lapse reis Eestisse ja pidas selle organiseerimist hetkel isegi olulisemaks kahe riigi kirjanike ja kunstnike kohtumistest.
1928. aastal saatis Eesti konsul Argentiinas välisministeeriumile kirja, milles küsis, kas Eesti on nõus tunnustama Argentiina keskkoolide lõputunnistust Tartu ülikooli sisseastumiseks ja teatas, et Argentiina valitsus on nõus samasuguseid õigusi andma Eesti keskkoolide lõpetajatele.
Koostöö alus on sõprus
„Eesti ja Taani koostöö aluseks on sügav sõprus, mida taanlased alati Eesti vastu tundnud on,“ kirjutati 1926. aasta Päevalehes artiklis, mis käsitles Eesti ja Taani majandussuhteid.
Diplomaadid hoidsid Eesti järjepidevust ka Nõukogude okupatsiooni ajal.
Mõjukaim eesti diplomaat Nõukogude Liidu teenistuses oli NSVL suursaadik Venetsueelas ja Nicaraguas Vaino Väljas, kes usutluses Maalehele on öelnud: „Seal, kus oli võimalik, mainisin oma Eesti päritolu. Võimaluse korral rääkisin ka, et olen pärit väikeselt Hiiumaalt, nii et võib öelda, et vähemalt kaheksa Ladina-Ameerika presidenti teavad, kus asub Hiiumaa.“
Väärikad seosed diplomaatiaga on ka Jõgevamaal. Jõgevamaa oli taasiseseisvunud Eestis esimene piirkond, kuhu Eestis resideeruvad suursaadikud 1993. aastal toonase maavanema Priit Saksingu kutsel tegid välisvisiidi väljapoole Tallinna.
Jõgevamaa oli ka esimene maakond, kes sõlmis taas vabas Eestis koostöösuhted Rootsi-Enköpingi kommuuniga.
Nooruses Jõgeva rajoonis Põltsamaal prokurörina töötanud juristist diplomaat Sulev Kannike oli üks võtmeisikuid Eesti liitumisläbirääkimistel NATO-ga.
Ta on töötanud mitmes riigis suursaadikuna ja praegu on selles ametis Israelis.
JAAN LUKAS
