Dance’i pooleteisenädalane workshop leidis aset aprillis ning sellel osales nii praeguse teise kui ka kolmanda kursuse tudengeid. Wokshopile järgnes iseseisev töö looduses. Näitusetööde valikul konsulteeriti juhendajaga e-posti teel.
Robin Dance ise ei tavatse maastikku pildistades välja tuua mitte niivõrd looduse ilu, vaid pigem valida sellest välja tähendusrikkaid tükke. Algab asi tavaliselt juba koha valikust: ta eelistab pildistada ajalooliselt või poliitiliselt huvitava taustaga paikades: näiteks Jaapanis, holokaustiga seotud paikades Euroopas jne. Ka Baltikum pakub talle ses mõttes huvi ning kevadise workshopiga kaasneski Robin Dance’i enda pildistamistuur Lõuna-Eestis ning tema isiknäitus “Jaapani maastikud” Sebra galeriis.
Kas oli inglane hea juhendaja või olid tudengid ise nutikad, aga tähendust täis maastikupilte näeb ka Põltsamaa näitusel. Kui Merilyn Püss on oma seerias jäädvustanud eelkõige tema enda jaoks tähendust omavaid detaile lapsepõlvemailt, siis paljud teised fotoseeriad kõnelevad üldinimlikult mõistetavas keeles kõigile tähtsatest asjadest. Jelena Kolesnikova “Ocean of Life” (“Elu ookean”) visandab viie merepildi abil näiteks sugestiivselt inimese elukaare, Katrin Sarapuu näitab aga, kuidas inimene üritab loodust vangistada, selleks et seda siis mugaval viisil nautida: ta ehitab laudteid, sulgeb metsloomi aedikutesse jne.
Haldjad maastikul
Kunstnikunime Anja taha varjunud noor fotokunstnik on aga hoopis Eesti Rahvaluule Arhiivist üles otsinud terve rea fotosid, mis nende autorite arvates peaksid tõestama haldjate olemasolu: iseenesest tavalistel maastikupiltidel võib leida kui lehviva valge iglitiiva või õrna suitsuvine. K. Lev Vapper on lähenenud maastikuteemale aga õige originaalselt: tema pildiseeria on justui käsitöö või kunstiõpetuse õppevahend, mis näitab, kuidas luua paberist, papist, tekstiilist ja muust materjalist maastikku kujutavat assamblaa?i.
Filosoofilise lähenemise kõrval võib tudengite töödes leida ka ühiskonnakriitilisi noote. Näiteks Eneli Luts on oma suurel värvifotol “Kohanemine” kujutanud tänapäeva tsivilisatsiooni paratamatut kaasnähtust ? prügimäge.
“Pildistasin tegelikult paralleelselt tavalist ja prügimäemaastikku,” ütles Eneli Luts. “Ent juhendajaga konsulteerides jõudsime ühisele järeldusele, et üks hea prügimäepilt on mõjuvam kui ilusat ja prügist maastikku võrdlev seeria.”
Eneli sõnul polnud Robin Dance Tartu tudengitele kuigi palju sõnalisi juhiseid jaganud, küll aga näidanud oma töid. Külalisõppejõudude kaasamist õppeprotsessi pidas ta aga tudengitele kasulikuks. Samal arvamusel oli ka Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna õppejõud Vallo Kalamees.
Kasulikud külalised
“Valisõppejõude ei kutsu me oma tudengeid õpetama mitte sellepärast, et n-ö rahvuslik kaader vajalikul tasemel poleks, vaid selleks, et õppeprotsessi rikastada,” ütles Kalamees. “Et nende ees ei seisaks kogu aeg ainult Kalamees ja Linnap, vaid et oleks ka teistmoodi nägevaid ja mõtlevaid inimesi.”
Vallo Kalamehe sõnul on Tartu fototudengeid peale inglase Robin Dance’i õpetamas käinud ka näiteks hollandlasest ja ameeriklasest õppejõud.
Põltsamaaga on Tartu Kõrgemal Kunstikooli fotoosakonnal tekkinud päris hea side: “Land.scape” (pealkiri on raskesti tõlgitav: lahku kirjutatuna võiks see olla “Maa kuju”, kokku kirjutatuna lihtsalt “Maastik”) on juba kolmas tudengifotode näitus, mis sinna jõudis. Täna tuleb kunstikooli fotoosakonna esindus eesotsas professor Peeter Linnapiga seda vaatama: peale Vallo Kalamehe ja tööde autorite endi pole keegi neid pilte ju veel näinud. Edasi viib näituse teekond veel üsna mitmesse Eesti linna.
RIINA MÄGI
