Programmeerijana leiba teenivat Tarmo Toomi võib nimetada kinosõltlaseks: peale festivaliprogrammide vaatab ta ära ka enam-vähem kõik Eesti kinodes linastuvad filmid. Ma ei tea, kui tugev oleks ta nähtu analüüsija ehk siis filmikriitikuna (ta pole sellena lihtsalt üles astunud!), aga kindlasti on ta usaldusväärne filmistatistikuna, sest oma isikliku filmograafia ehk vaadatud filmide nimistu põhjal võib ta täpselt öelda, kes on ühe või teise filmi autorid, kui pikk see on ning millal valmis ja millal meie kinodesse jõudis. Niisamuti võib ta iga kell öelda, milliseid filme meie viimase aja filmifestivalidel on vaadatud.
Mõistagi eeldab see märkmete tegemist. Kui filmilint linal jooksma hakkab, talletabki Tarmo Toom algustiitrites sisalduva olulisema info. Kirja paneb ta ka filmi algus- ja lõpukellaaja. Kui tavalisel kinoseansil pole see keeruline, siis taolisel lühifilmide konkursil nagu Theodor Lutsu Filmipäevade oma on Toomil käed suisa tööd täis: mõni film kestab ju vaid minuti. Aastate jooksul on Cinegurul filmiinfo talletamiseks välja kujunenud oma süsteem ning pimedas kirjutamine hästi selgeks saanud.
Mõistagi tuleb kiiruga märkmikku kribitu pärast puhtalt ümber kirjutada ? nüüd juba mõistagi mitte teisele “paberkandjale”, vaid vastavasse arvutifaili.
Graafik seinal
Küsimusele, kust võtab ta tööl käiva inimesena aega kõigil filmifestivalidel käia, vastas Tarmo Toom, et tema tööandja on tema “filmihullusega” harjunud või õigemini leppinud.
“Mul on festivalide toimumisajad töö juures kalendris kirjas ja kõik teavad juba pikalt ette arvestada, et sel ajal mind tööl pole,” ütles ta.
Õigupoolest pole teda üldjuhul tööl ka reedeti, sest siis linastuvad Coca Cola Plazas uued filmid ning Cinegurul on vaja need üle vaadata. Eile esilinastus seal näiteks legendaarse politoloogiatudengite ringist välja kasvanud rühmituse Õ-Fraktsioon uus mängufilm “Malev”.
Isu uusi filme näha on Tarmo Toomil niisama tugev nagu ürginstinktid loomadel. Näiteks selleks, et näha juba esilinastusel ära Soome re?isööri Pekka Lehto film vendadest Voitkadest, võttis ta juulis ette teekonna Viljandisse. Ning naasis sealt Tallinna läbi Tartu, sest Viljandist otse Tallinna enam õhtul hilja bussi ei läinud.
“Sõbrad arvutasid kokku, et koos kinopiletiga läks Voitka-filmi vaatamine mulle maksma 285 krooni,” ütles Tarmo Toom. “Aga ma ei saanud ju minemata jätta: Eesti kinodes hakkab see jooksma alles millalgi sügisel. Praegu saab seda näha ainult Soomes.”
Viljandi kaudu pidi Toom, muuseas sõitma ka 2000. aasta märtsis Põltsamaal peetud üleriigilisele amatöörfilmide festivalile, sest firma Eesti Buss oli siis just pankrotti läinud ja bussisõiduplaanides haigutasid augud. Viimane suurem filmihuvist tingitud seiklus oli Toomil siis, kui ta augustis Koerus Kinobussi tuuri üritusel käis: ta on ka Kinobussi suur fänn.
“Kõigepealt läksin Rakkesse tuttavate juurde ja sealt sõitsin bussiga üle Väike-Maarja Koeru,” meenutas Tarmo Toom. “Tagasi Rakkesse polnud aga enam millegagi tulla peale omaenda kahe jala. Kõndisingi siis 17 km maha, poole sellest paksus paduvihmas.”
Kui Cineguru lõpuks Tallinna tagasi jõudis, ootas teda ees ?okk: tema koju oli sisse murtud ja arvuti ära viidud. Koos arvutiga oli mõistagi läinud ka sinna talletatud filmograafia.
“Kogu aastatepikkuse töö vili õnneks kaduma ei läinud, sest kontoriarvutis oli mul varukoopia olemas,” ütles Tarmo Toom. “Tõsi, sealt puudusid paari viimase kuu sissekanded, sealhulgas Pärnu antropoloogiafilmide festivali omad. Ja nende taastamine on päris suur töö, sest Pärnus sai vaadatud oma 120 filmi ning vanu märkmeid on raskem märkmikest de?ifreerida ka kui äsja tehtuid.”
Nii et kaudselt on filmihuvi Tarmo Toomile sel suvel õige palju maksma läinud. Muidu püüab ta aga reisida nii odavalt kui võimalik. Näiteks ööbida tavatseb ta mahajäetud majades. Telk olevat liiga silmatorkav ja suisa kutsuvat pahatahtlikke ligi, tühjade aknaaukudega majast ei oska kurikaelad aga tavaliselt kedagi otsida.
11 000 tundi kinos
Lisaks filmide kinos vaatamisele Tarmo Toom ka kollektsioneerib neid. Tema kodusest filmoteegist võib leida sadu eri infokandjatel filmikoopiaid. Kollektsiooni täiendab ta põhiliselt interneti abiga. Eriti rõõmus on ta siis, kui suudab hankida mõne poisikesepõlve lemmikfilmi.
“Omal ajal jooksis meie kinodes häid filme suhteliselt vähe ja paremaid sai ikka oma viis-kuus korda vaadatud,” ütles Tarmo Toom.
Tallinnas on Cineguru elanud sünnist saati. Õppinud on ta Tallinna 42. Keskkoolis ehk praeguses Kadrioru Saksa Gümnaasiumis ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Viimane jäi, tõsi küll, lõpetamata.
Oma 37 eluaasta jooksul on Cineguru ära vaadanud 10 485 erinevat filmi (augusti lõpu seisuga!), kulutades selle peale umbes 11 000 tundi ehk viisteist kuud ning 135 326,07 rubla ja krooni. Lisaks filmide vaatamisele on ta aga mõnes filmis ka kaasa teinud.
1988. aastal filmisid Poola kineastid Leedus Neringa poolsaarel sõjaväeteemalist filmi “Zov Motylka” ehk “Peoleo kutse” ning Klaipedas armeeaega teeninud Tarmo Toom osales koos üheksa väeosakaaslasega selle võtetel. Kas film ka valmis sai, seda ta ei tea.
Kui oktoobris 1993 toimusid Tallinnas Raekoja platsil ameerika re?issööri Maximilian Shelli filmi “Candles in the Dark” võtted, osales Tarmo Toom selle massistseenides. Seda filmi on Toom mõistagi näinud, sest seda näidati korra ühel siinsel telekanalilgi. Oma nägu on ta vilksatamas näinud ka kahes Kinobussi-ainelises tõsielufilmis.
Filmifestivale mööda käies on Tarmo Toom saanud tuttavaks nii mõnegi filmilooja ja -kriitikuga. Filmikriitikutega vahetab ta muljeid nähtud filmidest ja festivali korraldusest ning arutab, milliseid festivale tulevikus tasuks külastada. Filmiloojatest on kõige soojemad sidemed tekkinud amatöörfilmisuudiote juhendajatega.
“Kui luuakse filme, siis on vaja ka vaatajat,” kommenteeris Tarmo Toom enda ja filmiloojate suhteid.
“Vihmavarjutorge” parim
Kui kinodes kipub meil võimutsema Hollywoodi toodang, siis Toomile pakuvad pinget pigem eksootilisemate maade linateosed.
“Viimasel ajal on mulle huvi pakkunud näiteks Lõuna-Korea filmid,” ütles ta. “Omamoodi kummaline maa on ka selle riigi naaber, stalinistliku riigikorraga Põhja-Korea, kus ja millest on samuti üksjagu filme tehtud. Neist, mida mul on õnnestunud näha, tooksin esile hollandlase Peter Tetteroo “Welcome to North Korea” (2001).”
Tarmo Toomi absoluutne lemmikfilm on siiski pärit Euroopast: selleks on 1980. aastast pärinev Prantsuse film “Vihmavarjutorge” (“Le Coup du Parapluie”). Eesti filmidest peab ta käigi aegade parimaks Leida Laiuse ja Arvo Iho 1985. aastal valminud lastekodufilmi “Naerata ometi”. Vaadanud festivalidel väga erinevate maade väga erinevat filmitoodangut, hindab ta Eesti filmi taseme pisut kõrgemaks keskmisest.
Eesti filmiloojatest peab Toom tugevaimaks Andres Sööti ? tema ajastukohaste tõsielufilmide pärast. Maailma filmiloojatest väärib tema meelest aga erilist austust Ki-Duk Kim, kellel on väga erakordne filmikeel.
Cineguru nime all kirjutab Tarmo Toom ka netikommentaare. Enamasti puudutavad need kuidagi filmikunsti või kinonäitamist, ent vähemasti korra on ta kaasa rääkinud ka kasiinosõltuvuse teemal. Usaldus.ee nimelises internetiportaalis avaldatud kasiinosõltuvust käsitlevale artiklile kirjutas ta nimelt kommentaariks: “Kinosõltuvus on parem kui kasiinosõltuvus.” Sealt siis käesoleva loo pealkirigi.
Toomi-suguseid filmihulle on Eestis teisigi. Maailmas on neid aga väga palju. Näinud TV3 “Cinemania” saates esinemas viit New Yorgi filmihullu, kes sellest linnast ega vaat et kinostki praktiliselt välja ei saa, võttis Toom nendega e-posti teel ühendust ja suhtleb nendega pidevalt. Nii New Yorgi filmihullud kui ka Toom on kõik vallalised. Ka üks filmihuviline vanaproua, kellega Toom paarkümmend aastat tagasi Sõpruse kinos jutuotsale sai, väitnud, et abiellumine olevat filmihuvi realiseerimisele kõige ohtlikum. Küsimusele, kas filmimaailmas elamine ei takista n-ö päriselu elamist, vastas Tarmo Toom siiski:
“Piir nii-öelda päriselu ja filmimaailmas elamise vahel on tegelikult suht ähmane.”
Ja tõepoolest: kas filmis siis elu polegi? Neis filmides näiteks, mida Tarmo Toom järgmisel, 22.-26. septembrini Lihulas toimuval festivalil vaatama hakkab, vist ainult tegelik elu ongi: see on nimelt loodusfilmide festival.
RIINA MÄGI
